ning laastanud väärtuslikud kookospalmid. Laevamehed tahtsid esimesel võimalusel kutri kummuli keerata ja ta ära uputada. Bunster aga jälgis hoolega, et seda ei tehtaks.
Mauki oli teist tõugu ja et tal, niikaua kui Bunster elas, ei olnud põgenemiseks mingit väljavaadet, otsustas ta agendi maha tappa. Häda oli selles, et tal polnud kunagi võimalust. Bunster oli alati valvel. Päeval ja ööl olid tal püstolid käepärast. Ta ei lasknud kedagi enda selja taha, nagu Mauki mõistis, olles mitu korda pikali löödud. Bunster teadis, et see heasüdamlik, isegi lahke ilmega Malaita poiss oli talle hädaohtlikum kui kogu Lord Howe’i elanikkond, ja see teadmine vürtsitas ta piinamisprogrammi lisanaudinguga. Ja Mauki oli alandlik, võttis ta karistused vastu ja ootas.
Kõik teised valged mehed olid austanud ta tambo’sid, kuid mitte Bunster.
Mauki nädalane tubakanorm oli kaks pulka. Bunster andis need oma naistele ja käskis Maukil need naiste käest vastu võtta. Kuid Mauki ei saanud seda teha ja lahkus tubakata. Samal viisil sunniti teda paljudest einetest ilma jääma ja paljudel päevadel nälgima.
Tal kästi teha hautist laguunis kasvavaist merekarpidest. Seda ta teha ei saanud, sest merekarbid olid tambo. Kuus korda järjest keeldus ta merekarpe puudutamast ja kuus korda peksti ta teadvusetuks. Bunster teadis, et ta pigem sureks, kui tambo’sid murraks, kuid kutsus ta keeldumist mässuks ja oleks ta tapnud, kui tema asemel oleks teist kokka võtta olnud.
Üks ta lemmiktrikke oli Mauki lainelistest lokkidest kinni sasida ja teda peadpidi vastu seina kloppida. Teine trikk oli Maukile tulise sigariotsaga ootamatult vastu ihu torgata. Seda nimetas Bunster rõugepanemiseks ja Maukile pandi rõugeid nädalas mitu korda.
Kord kiskus Bunster südametäiega Maukil tassisanga ninast välja, käristades tal sõõrmed ninakõhrest lahti.
“Oh, missugune lõust!” kommenteeris ta, kui uuris kahju, mida ta oli tekitanud.
Haikala nahk on nagu liivapaber, kuid rai nahk on nagu raspel. Lõunamerel kasutavad pärismaalased rainahka kanuude mõlade siledakshõõrumiseks. Bunsteril oli rainahast kinnas. Kui ta seda kinnast esmakordselt Maukil proovis, kooris ta ühe käeliigutusega tal naha turjalt maha, kuklast kaenlaauguni. Bunster oli väga rahul.
Ta andis kinnast maitseda ka oma naisele ja proovis seda põhjalikult oma kutri madrustel. Peaministrid said igaüks ühe löögi ja nad pidid irvitama ja võtma seda naljana.
“Naerge, neetud, naerge!” sundis ta neid.
Mauki sai kõige enam kinnast maitsta. Selle paituseta ei möödunud päevagi. Nii suure nahakaotuse tõttu ei saanud ta vahel öösiti und, ja sageli tõmbas naljaarmastaja Mr. Bunster poolenisti kosunud kooriku jälle maha. Mauki kannatas endiselt vaikselt, kindlas teadmises, et varem või hiljem tuleb ka tema aeg. Ta teadis täpselt, mis ta siis teeb, kui see aeg saabub.
Ühel hommikul ärkas Bunster säärases tujus, et oli valmis kogu universumist “seitsme kellani” taguma. Kui ta oli oma naise pikali löönud, hakkas ta paadipoisse peksma. Hommikusöögil nimetas ta kohvi solgiveeks ja viskas tassi tulikuuma sisu Maukile näkku. Kella kümne paiku värises ta palavikust ja pool tundi hiljem kuumusest. See polnud tavaline haigushoog ja asi võttis ruttu halva pöörde. Möödusid päevad, Bunster jäi üha nõrgemaks ega jaksanud enam voodistki tõusta. Mauki ootas ja valvas, vahepeal sai ta nahk tervemaks. Ta käskis paadimeestel kutter alla randa ajada, põhi puhtaks kraapida ja sõiduk valmis seada. Arvati, et see korraldus tuleb Bunsterilt, ja kuulati sõna. Ent Bunster lamas samal ajal meelemärkuseta ega andnud mingit käsku. Maukil olid soodsad võimalused, kuid ta ootas ikka veel.
Kui kõige hullem oli möödas ja Bunster lebas paranevana ja teadvusel, kuid nõrgana kui beebi, pakkis Mauki oma vähese kraami kasti, kaasa arvatud ka portselantassi sang. Siis läks ta külasse kuninga ja kahe peaministriga juttu ajama.
“See mees Bunster, ta hea mees, te teda armastama liiga palju?” küsis ta.
Kõik selgitasid ühehäälselt, et agent neile üldse ei meeldinud. Ministrid rääkisid alandustest ja halvast kohtlemisest, mis olid neile rikkalikult osaks saanud. Kuningas kaotas tasakaalu ja hakkas nutma. Mauki segas järsult vahele.
“Te teadma mind – mina suur isand omal maal. Teie mitte armastama see valge isand. Mina teda mitte armastama. Tooma palju kookospähkel, sada kookospähkel, kakssada kookospähkel, kolmsada kookospähkel kutri juurde. Siis teie hästi magama minema. Kõik kanaka hästi magama. Majas suur kisa, teie mitte kuulma see suur kisa. Teie kõik väga kõvasti magama.”
Samal viisil rääkis Mauki laeva meeskonnaga. Siis käskis ta Bunsteri naisel perekonnamajja tagasi minna. Kui too oleks keeldunud, siis oleks Mauki hädas olnud, sest ta tambo ei lubanud kätt naise vastu tõsta.
Kui kõik olid majast lahkunud, astus ta magamistuppa, kus agent tukastas. Kõigepealt kõrvaldas Mauki revolvri, siis tõmbas rainahast kinda kätte. Esimeseks hoiatuseks Bunsterile äigas ta sellel kindaga üle näo, koorides tervelt ninalt naha maha..
“Kena mees, eh?” irvitas Mauki kahe löögi vahepeal, millest üks kiskus laubalt ja teine poolelt näolt naha maha. “Naera, lurjus, naera.”
Mauki tegi oma tööd põhjalikult ja kanakad, kes oma majades peidus olid, kuulsid Bunsteri “suurt kisa” tervelt tund aega või enamgi.
Kui Mauki valmis oli, kandis ta kompassi, kõik püssid ja laskemoona kutrisse, kuhu ta sellele ballastile lisas veel tubakakastid. Kuni ta sellega tegeles, tuli majast välja võigas nahata olend ja jooksis kisades ranna poole, kukkus liivale ja röökis põletava päikese käes. Mauki vaatas tema poole ja kõhkles. Siis läks ta Bunsteri juurde ja võttis tal pea maha, mille mässis mati sisse ja toppis paadi ahtrisse.
Nii kõvasti magasid kanakad terve selle pika kuuma päeva, et nad ei näinud, kuidas kutter laguunist välja sõitis ja lõunasse suundus ja siis purjesid viimse võimaluseni pardasse tõmmates kagusse pöördus. Kutrit ei nähtud selle pika sõidu jooksul Santa Isabelini, ega ka sealt Malaitani. Mauki maabus Port Adamsis säärase hulga püsside ja tubakaga, nagu seal varem kunagi polnud olnud. Kuid ta ei peatunud seal. Ta oli valge mehe pea maha võtnud ja teda võis varjata vaid padrik. Niisiis läks ta tagasi metsaküladesse, kus ta laskis maha vana Fanfoa ja pool tosinat pealikut ning kuulutas end kõigi külade pealikuks. Kui ta isa suri, hakkas Port Adamsis valitsema Mauki vend. Rannikumehed ning bušmanid ühinesid, mille järel tekkis kõige vägevam hõim Malaita umbes paarisaja tülitseva suguharu hulgas.
Rohkem kui Briti valitsust, kartis Mauki kõikvõimsat Kuupaiste Seebi Ühingut, ja ühel päeval jõudis temani padrikusse teade, mis tuletas talle meelde, et ta võlgneb ühingule kaheksa ja poole aasta töö. Ta saatis tagasi heatahtliku vastuse, ja siis saabus vältimatu valge mees, kuunari kapten, ainus valge mees Mauki valitsemise ajal, kes väljus padrikust elusana. Ta mitte ainult ei pääsenud sealt välja, vaid tõi ka endaga seitsesada viiskümmend dollarit kuldmüntides – see oli kaheksa ja poole aasta töö rahaline väärtus, pluss teatavate püsside ja tubakakastide hind.
Mauki ei kaalu enam sada kümme naela. Ta kõht on endisest kolm korda suurem ja tal on neli naist. Tal on palju muidki asju – vintpüsse ja revolvreid, portselantassi sang ja suurepärane kollektsioon bušmanite päid. Kuid väärtuslikum kui kogu see kollektsioon, on üks valge mehe pea, hästi kuivatatud ja hoitud, liivakarva juuste ja kollaka habemega, mida hoitakse hoolikalt mässituna parimasse lava-lava lõuendisse. Kui Mauki sõdib küladega, mis asuvad väljaspool tema valitsusala, võtab ta kindlasti välja selle pea ja mõtiskleb seda vaadates kaua ja pühalikult üksinda oma rohulossis. Sellistel aegadel valitseb külas surmavaikus, isegi väikesed lapsed ei tohi lärmi teha. Seda pead peetakse Malaital kõige võimsamaks fetišiks ja Mauki vägevuse põhjuseks.
