Chugungatte midagi ja Keen kallutas end ettepoole ning Thom oli vait, kuni isa talle jätkamise märgiks noogutas.
«Sa ju tead, oo Tantlatch, et metshaned ja luiged ja väikesed vardid sünnivad siinsetel madalikel. Sa tead ka, et nad lähevad külmade tulekul ära tundmatutesse kohtadesse. Ja samuti tead sa, et nad tulevad alati tagasi, kui päike on jälle meie maale tulnud ja veed on vabad. Alati naasevad nad sinna, kus sündisid, et uus elu saaks edasi minna. Maa kutsub neid ja nad tulevad. Aga nüüd kutsub üks teine maa ja ta kutsub minu meest… maa, kus ta sündis… ja tema kavatseb sellele kutsele vastata.
Ent ta on minu mees. Kõikide naiste ees on ta minu mees.»
«on see õige, Tantlatch? on see õige?» nõudis Chugungatte ähvardava noodiga hääles.
«Jaa, see on õige!» hüüatas Keen vapralt. «Maa kutsub oma lapsi ja seda teevad kõik maad – kutsuvad oma lapsi koju. Nii nagu kutsutakse metshanesid ja luiki ja väikesi varte, nii kutsutakse nüüd seda Võõrast Meest, kes peatus meie juures, kuid peab nüüd minema. Teda kutsuvad omasugused. Hani paaritub hanega ja luik ei paaritu väikese vardiga. Ei ole õige, et luik paaritub väikese vardiga. Samuti ei ole hea, et võõrad mehed heidavad ühte meie külade naistega. Mistõttu ma ütlengi, et mees peab minema, omade juurde, oma maale.»
«Ta on minu mees,» vastas Thom, «ja ta on tähtis mees.»
«Jaa, ta on tähtis mees.» Chugungatte tõstis temasse hetkeks naasnud noorusliku tarmukusega pea. «Ta on tähtis mees ja see oli tema, kes tegi su käsivarre tugevaks, oo Tantlatch, ja andis sulle võimu ja pani kõik siin maal sinu nime kartma, kartma ja austama. Ta on väga tark ja tema tarkusest tõuseb suurt kasu. Talle oleme tänu võlgu paljude asjade eest – kavaluse eest sõjas, küla kaitsmise ja tormijooksu saladuste eest metsas, oskuse eest nõupidamistel läbi rääkida ja oskuse eest hävitada vaenlane suusõnaliselt ja öelda lahti lubadustest, mille nimel on vannutud, ning jahiloomade ajamise, lõksude tegemise ja toidu säilitamise oskuse eest, haiguste ning rännakul ja lahingus saadud vigastuste ravimise oskuse eest. Sina, Tantlatch, oleksid täna vana ja vigane mees, kui Võõras Mees poleks tol päeval meie keskele ilmunud ega sinu eest hoolitsenud. Ja iga kord, kui oleme meile võõrastes küsimustes kahelnud, oleme tema juurde läinud, et ta oma tarkusest asja meile seletaks, ja alati on ta asjad meile selgeks teinud. Kuid kerkib üles veel palju küsimusi ja veel palju kordi tekib vajadus tema tarkuse järele ja me ei saa lasta tal minna. Ei ole hea, kui me laseme tal minna.»
Tantlatch trummeldas oda vart edasi ega andnud millegagi mõista, et ta seda juttu kuulnud oli.
Thom uuris asjatult isa nägu ning Chugungatte näis kokku kuivavat ja longu vajuvat, nagu oleks aastate raskus talle taas peale vajunud.
«Mitte keegi teine ei küti minu eest.» Keen lõi endale sangarlikult hoobi vastu rinda. «Mina kütin ise. Ma tunnen elust rõõmu, kui ma saan ise oma saagi tappa. Kui ma rooman lumes suursuguse põdra poole, olen ma rõõmus. Ja kui ma tõmban vibu vinna, niimoodi, kogu oma jõuga, ja lasen talle noole raevukalt ja kiirelt südamesse, olen ma rõõmus. Kellegi teise lastud liha ei maitse nii magusalt kui looma liha, kelle ma ise olen tapnud. Ma tunnen elust rõõmu, ma rõõmustan enda kavaluse ja jõu üle, rõõmustan, sest ma olen tegutseja, ma teen asju ise. Mis saab olla parem põhjus elamiseks kui see? Milleks elada, kui ma ei tunne rõõmu endast ega asjadest, mida teen? Ja selle rõõmu pärast lähen ma jahile ja kalastama ning jahi ja kalastamise pärast muutun ma kavalaks ja tugevaks.
Mees, kes jääb telki lõkke äärde, ei muutu kavalaks ega tugevaks. Ta ei rõõmusta minu tapetud liha süües ja elamine ei paku talle rahuldust. Ta ei elagi. Ja seepärast ma ütlen, et on hea, kui Võõras Mees läheb. Tema tarkus ei tee meid targaks. Kuigi ta on kaval, ei pea meie seda kavalust kasutama. Kui tekib vajadus, läheme tema juurde kavalust saama. Me sööme tema tapetud liha, aga see ei maitse magus. Me lõikame kasu tema tugevusest, aga see ei paku rahuldust. Me ei ela seni, kuni tema meie eest elab. Me läheme paksuks, kardame tööd teha ning unustame, kuidas ise tegutseda. Lase sel mehel minna, oo Tantlatch, et me saaksime jälle mehed olla! Mina olen Keen, mees, ja mina kütin ise!»
Tantlatch pööras mõttetühja pilgu Keenile. Keen ootas ootusärevalt tema otsust, kuid Tantlatchi huuled ei liikunud ning vana pealik pöördus tütre poole.
«Seda, mis on antud, ei saa ära võtta,» prahvatas Thom. «Ma olin alles tüdruk, kui see Võõras Mees, kes on minu mees, meie sekka tuli. Ma ei tundnud mehi ega nende viise ja mu süda oli alles tüdrukute mängude juures, kui sina, Tantlatch, sina ja ei keegi muu, mind enda juurde kutsusid ja Võõra Mehe käte vahele surusid. Sina ja ei keegi muu, Tantlatch. Ja nagu sina andsid minu sellele mehele, nii andsid sa selle mehe ka minule. Ta on minu mees. Minu käte vahel on ta maganud ja minu käte vahelt ei saa teda võtta.»
«on hea meeles pidada, oo Tantlatch,» jätkas Keen Thomile tähendusrikast pilku heites kiiresti, «on hea meeles pidada, et seda, mis on antud, ei saa ära võtta.»
Chugungatte ajas end sirgu. «Sõnu, mis tulevad su suust, Keen, räägib sinu noorus. Aga meie sinuga, oo Tantlatch, oleme vanad mehed ja meie mõistame. Ka meie oleme vaadanud naiste silmadesse ja tundnud, kuidas veri kummalistest ihadest kuumaks läheb. Ent aastad on meid jahutanud ja me oleme õppinud mõistma nõukoja tarkust ning kaine pea ja vankumatu käe nutikust ja me teame, et soe süda kaldub tormakusele. Me teame, et Keen oli sinu soosingus. Me teame, et vanasti, kui Thom alles laps oli, lubati ta Keenile. Aga me teame ka, et tulid uued ajad ja koos nendega Võõras Mees ning et meie tarkusest ja heaolu soovist murti lubadust ja Keen kaotas Thomi.»
Vana šamaan tegi pausi ja vaatas noorele mehele otse silma.
«Ja olgu see teada, et mina, Chugungatte, andsin nõu seda lubadust murda.»
«Mina pole jälle võtnud oma asemele ühtegi teist naist,» segas Keen vahele. «Ja ma olen ise lõket teinud ja valmistanud ise toitu ja kiristanud oma üksinduses hambaid.»
Chugungatte viipas käega, mis tähendas, et ta polnud veel lõpetanud. «Mina olen vana mees ja räägin oma tarkusest. on hea olla tugev ja ihaleda võimu. Veelgi parem on loobuda võimust, et sellest tõuseks tulu. Vanadel aegadel istusin sinu õla kõrval, Tantlatch, ja minu häält kuuldi nõukojas ja minu nõu võeti päevaküsimustes kuulda. Ma olin tugev ja mul oli võimu. olin Tantlatchi järel tähtsuselt teine mees. Siis tuli Võõras Mees ja ma nägin, et ta on kaval ja tark ja tähtis. Ja et ta oli targem ja tähtsam kui mina, oli selge, et temast tõuseb suuremat tulu kui minust. Sa kuulasid mind, Tantlatch, ja võtsid mu sõnu kuulda ja Võõrale Mehele anti võim ja koht hõimus ja sinu tütar, Thom. Hõim oli uue aja uute seaduste all edukas ja seda on ta ka edaspidi, kui Võõras Mees meie keskel on. Me oleme vanad mehed, oo Tantlatch, meie kaks, sina ja mina, ja see on mõistuse, mitte südame otsustada. Võta mind kuulda, Tantlatch! Võta mind kuulda! Mees peab jääma!»
Tekkis pikk vaikus. Vana pealik juurdles jumalusele omase raskepärase vääramatusega ja Chugungatte näis mähkivat end taas endisaegade mälestustesse. Keen vaatas igatsevalt naist, kelle pilk püsis seda märkamata isa näol. Kodustatud hunt lükkas ukselapatsi taas kõrvale ja, saanud vaikusest julgust, roomas kõhuli lähemale. Ta nuuskis uudishimulikult Thomi loidu kätt, kikitas väljakutsuvalt kõrvu Chugungatte’i suunas ning heitis siis kintsule toetudes Tantlatchi ette. oda veeres kolinal maha ja koer hüppas hirmunud kiljatusega kõrvale ning oli teise hüppega läbi ukseava väljas.
Tantlatch vaatas kõiki kordamööda, pidades igaühe juures pikalt ja hoolega aru. Seejärel tõstis ta tahumatu kuninglikkusega pea ja tegi oma otsuse külma ja vaoshoitud häälega teatavaks: «Mees jääb siia. Kutsuge kütid kokku. Las käskjalg läheb naaberkülla võitlusvõimelisi mehi kutsuma. Ma ei võta Uustulnukat vastu. Sina räägid temaga, Chugungatte. Ütle talle, et ta võib kohe lahkuda, kui ta teeb seda rahus. Ja kui läheb võitluseks, tapke, tapke, tapke kõik
