vaiksete, kudrutavate kurguhäältega. Väike Koo-tee, mõtles vana mees: rahutu laps ja mitte väga tugev. Võib-olla sureb ta varsti ja nad põletavad augu külmunud tundrasse ja laovad kivid peale, et ahme eemal hoida. Ja mis tähtsust sellel on? Parimal juhul paar aastat, ja sama palju tühja kõhtu kui täit. Ja lõpuks ootas Surm, alati näljane, kõigist näljasem.
Mis see oli? oh, mehed kinnitavad kelke ja tõmbavad rihmu kinni. Ta kuulatas, ta ei kuule neid hääli enam kunagi. Piitsapiud vihisesid ja hammustasid koeri. Kuula loomade vingumist! Kuidas nad vihkasid tööd ja rännakuid! Nad asusid teele! Kelk kelgu järel suhises pikkamisi eemale, vaikusesse. Nad olid läinud. Nad olid lahkunud tema elust, ja ta ootas oma viimast kibedat tundi üksi. Ei. Lumi krudises mokassiini all; mees seisis tema kõrval; kellegi käsi puhkas õrnalt ta pealael. Tema pojast oli hea niimoodi teha. Ta mäletas teisi vanamehi, kelle pojad polnud hõimust maha jäänud. Kuid tema poeg jäi. Mõtted rändasid minevikku, kuni noormehe hääl ta tagasi kutsus.
«Kas sul on küllalt hea?» küsis ta.
Ja vana mees vastas: «on küllalt hea.»
«Su kõrval on puid,» jätkas noorem mees, «ja tuli põleb eredasti. Hommik on hall, ja külm annab järele. Hakkab lund sadama. Juba praegugi sajab.»
«Ah, juba praegugi sajab.»
«Suguharu kiirustab. Nende koormad on rasked ja kõhud napist toidust lamedad. Tee on pikk ja nad rändavad kiiresti. Ma lähen nüüd. Sul on siis küllalt hea?»
«on küllalt hea. olen nagu läinudaastane leht, mis vaevalt veel varre külge klammerdub. Kui puhub esimene tuul, siis kukun. Mu hääl on muutunud nagu vana naise omaks. Mu silmad ei näita mulle enam jalgadele teed, jalad on rasked ja ma olen väsinud. Mul on küllalt hea.»
Ta langetas nõustuvalt pea, kuni viimane krudiseva lume hääl oli kustunud, ja ta teadis, et ta poeg oli hääleulatusest väljas. Siis kobas ta käsi ruttu puude järele. Ainult need seisid tema ja igaviku vahel, mis haigutas tema poole. Viimaks oli tema elu mõõdupuuks peotäis hagu. Üksteise järel lähevad need tuld toitma, ja ühes sellega, samm-sammult, hiilib surm talle lähemale. Kui viimane oksake on oma soojuse ära andnud, hakkab pakane jõudu koguma. Kõigepealt alistuksid jalad, siis käed; ja tuimus rändaks aeglaselt igasse kehasoppi. Ta pea langeks põlvedele ja ta saaks puhata. See oli kerge. Kõik peavad surema.
Ta ei nurisenud. Nii see elu käis ja nii oli õiglane. Ta oli sündinud looduselähedasena, looduselähedasena oli ka elanud, ja seadus polnud seepärast talle uus. See oli kõige liha seadus. Loodus polnud liha vastu armulik. Ta ei hoolinud sellest konkreetsest asjast nimega indiviid. Teda huvitasid ainult liik ja rass. See oli kõige sügavam abstraktsioon, mida suutis haarata vana Koskooshi lihtne mõistus, aga seda tajus ta selgesti. Ta nägi selle tõestust kõikjal, kus oli elu. Mahlade tõusev vool, pajupunga puhkemine roheluseks, koltunud lehe langemine – selles üksi oli räägitud kogu ajalugu. Vaid ühe ülesande pani loodus indiviidile. Kui ta seda ei täitnud, ta suri. Kui ta seda täitis, läks samamoodi, ta suri ikkagi. Loodus ei hoolinud; kuulekaid oli palju ja mitte kuulekas, vaid kuulekus elas ja jäi alati elama. Koskooshi suguharu oli väga vana. Vanad mehed, keda ta oli tundnud poisina, olid tundnud vanu mehi enne neid. Seepärast oli tõsi, et suguharu elas, et ta püsis kõigi selle liikmete kuulekuse tõttu, ulatudes kaugele unustatud minevikku, ja selle liikmete puhkepaikugi ei mäletanud keegi. Nad ei lugenud; nad olid episoodid. Nad olid lahkunud nagu pilved suvetaevast. Ka tema oli episood ja lahkub niisamuti. Loodus ei hooli. Ta seadis elule ühe ülesande, ühe seaduse. Soo edasikandmine oli elu ülesanne, surm oli ta seadus. Noort neidu oli kena vaadata, suurerinnaline ja tugev, sammud nõtked, silmad säravad. Kuid tema ülesanded seisid veel ees. Sära ta silmis suurenes, samm kiirenes, noorte meestega oli ta kord julge, kord arg, ja andis neile edasi oma rahutuse. Ta muutus üha nägusamaks ja nägusamaks, kuni mõni kütt, kes ei suutnud end enam tagasi hoida, viis ta oma telki, et ta süüa teeks ja töötaks ja saaks ta laste emaks. Ja koos laste tulekuga kadus tüdruku ilu. Ta ihuliikmed lõtvusid, samm lohises, silmad tuhmusid, kustusid ja ainult väikesed lapsed tõid rõõmu tule ääres istuva vana skvoo kortsus palgeile. Ta ülesanne oli täidetud. Veel veidi, ja nälja esimesel pigistusel või esimesel pikemal teekonnal jäetakse ta maha, just nagu Koskooshki, lumme väikese puuhunnikuga. Niisugune oli seadus.
Ta asetas ettevaatlikult oksa tulle ja jätkas mõtisklusi. Igal pool oli sama lugu, kõigi asjadega. Moskiitod kadusid esimese külmaga. Väike orav ronis eemale, et surra. Kui jänes vanaks jäi, muutus ta aeglaseks ja raskeks ega suutnud enam oma vaenlaste eest ära joosta. Isegi suur karu muutus kohmakaks ja pimedaks ja riiakaks, viimaks tirisid ta maha pesakond klähvivaid kutsikaid. Talle meenus, kuidas ta oli ühel talvel maha jätnud oma isa, Klondike’i ülemjooksul. See oli talvel enne seda, kui tuli misjonär oma juturaamatute ja ravimikarbiga. Palju kordi oli Koskoosh keelt limpsanud, kui see kast meelde tuli, kuigi nüüd keeldus ta suu niiskumast. «Valuvaigisti» oli olnud eriti hea. Kuid misjonär oli siiski takistuseks, sest ta ei toonud laagrisse liha ja sõi palju ja jahimehed nurisesid. Kuid ta külmetas Mayo veelahkmel oma kopsud ära ja hiljem ajasid koerad kivid laiali ja kaklesid ta kontide pärast.
Koskoosh pani tulle uue oksa ja süvenes veelgi kaugemale minevikku. See oli Suure Näljahäda aeg, kui vanad mehed kössitasid tule ääres tühjade kõhtudega ja rääkisid ähmaseid lugusid iidsetest päevadest, kui Yukon kolm talve järjest kinni ei külmunud, siis aga jäi kolmeks suveks kinni külmunuks. Selle nälja ajal kaotas ta oma ema. Lõhepüük oli suvel äpardunud ja sugukond jäi pikisilmi ootama talve ning põhjapõtrade tulekut. Siis tuli talv, kuid põhjapõdrad ei tulnud. Säärast asja polnud veel kunagi juhtunud, isegi mitte vanameeste elus. Kuid põhjapõdrad ei tulnud, oli aga seitsmes aasta ja jäneseid polnud juurde siginenud, ja koerad polnud muud kui kondipuntrad. Pika pimeduse kestel lapsed vingusid ja surid, ja naised, ja vanamehed; ja kui päike kevadel tagasi tuli, oli suguharus ellu jäänud vaid üks kümnest. Vaat see oli alles nälg!
Kuid ta oli näinud ka külluseaegu, kui liha käes raisku läks ja koerad olid ülesöömisest paksud ja väärtusetud – aegu, kui saakloomad lasti tapmata minema, ja naised olid viljakad ja telgid kubisesid roomavatest poistest ja tüdrukutest. Siis läksid mehed ülemeelikuiks ja elustasid iidsed tülid ja mindi üle veelahkmete lõunasse pellysid tapma, ja läände, et nad võiksid istuda tananade kustunud tulede ääres. Ta meenutas, kuidas ta oli poisina külluseajal näinud põtra huntidest maha tõmmatavat. Zing-ha lebas temaga lumes ja vaatas – Zing-ha, kellest hiljem sai kõige osavam kütt ja kes viimaks Yukoni jääauku kukkus. Kuu aja pärast leidsid nad tema poolestsaadik välja roninult ja jää külge kangeks külmunult.
Kuid põder. Zing-ha ja ta ise olid sel päeval välja läinud, et mängida jahimeest just nagu nende isad. ojasängis sattusid nad põdra ja koos temaga ka paljude huntide jälgedele. «Vana loom,» arvas Zing-ha, kes oli jälgede lugemises kiirem, «vana loom, kes enam oma karjale järele ei jõua. Hundid on ta vendadest ära lõiganud ja nüüd ei loobu nad temast enam.» Ja nii oligi. Nii nad tegid. Urisedes jooksid nad tal kannul, püüdes tal ninast napsata, puhkamata päeval ja ööl. Kuidas nad olid Zing-haga tundnud tärkavat verejanu! See lõpp pidi olema alles vaatepilt!
Kergejalgselt jooksid nad mööda jälgi, ja isegi tema, Koskoosh, aeglase pilguga ja kogenematum jälgija, oleks võinud seda pimesi järgida, nii lai oli see. Nad olid otse jahiliste kannul, lugedes igal sammul äsja kirjapandud sünget tragöödiat. Siis jõudsid nad kohta, kus põder oli seisatanud. Kolme täismehe pikkuselt oli siin lumi igast kandist sõtkutud ja laiali loobitud. Keskel olid looma sõrgadest jäänud sügavad jäljed ja ümberringi huntide kergemad käpajäljed. Mõned huntidest olid seni, kuni nende vennad saagi ümber karglesid, külili lamades puhanud. Nende kehade asemed lumes olid nii selged, nagu oleksid need tekkinud sinna vaevalt minut tagasi. Üks hunt, tabatud hullunud ohvri metsikust hüppest, oli surnuks sõtkutud. Paar puhtaksnäritud konti näitasid seda.
Jälle peatusid nad oma lumerajadel teisel seisakul. Siin oli suur loom meeleheitlikult
