hääl.
«Keen, on õige, kui sa mu sõnu tähele paned. See mees jääb siia. Ära lase talle kurja sündida.»
Tänu Fairfaxi sõjakunsti-alasele õpetusele ei tormanud hõimu sõdalased julgelt ja käratsedes peale. Selle asemel näitasid nad üles ülimat hillitsetust ja enesekontrolli ning piirdusid käratu edasiliikumisega, hiilides ja roomates ühest varjupaigast teise. Kriid ja karusnahavedajad kükitasid jõekaldal, olles kaitstud kitsa avatud lagendikuga. Nad ei näinud midagi ja kuulsid üksnes ähmaseid hääli, kuid nad tajusid läbi metsa kanduva elu erutust, edasitungiva vaenlase ebaselget, määratlematut liikumist.
«Kurat neid võtaks,» pomises Fairfax. «Nad ei ole kunagi püssi ees seisnud, aga seda trikki õpetasin neile mina.»
Avery Van Brunt naeris, koputas piibust tuha välja, pani selle hoolikalt koos tubakakotiga taskusse ning vabastas puusal rippuvas tupes jahinoa.
«oota,» lausus ta. «Me närtsitame nende rünnaku ja purustame nende südamed.»
«Kui nad mu õpetust meeles peavad, tormavad nad peale läbisegi.»
«Las tormavad. Salvega vintpüssid ongi ju kiireks tule andmiseks loodud. Nojah… ongi hea! Esimene veri! Lisatubakat, Loon!»
Krii Loon oli märganud katmata õlga ning tegi oma avastuse selle omanikule salvava kuuliga teatavaks.
«Kui me vaid suudaksime meelitada neid ründama,» pomises Fairfax, «kui me vaid suudaksime meelitada neid ründama.»
Van Brunt nägi eemalt puu tagant kiikavat pead ning saatis mehe kiire lasuga surmaheitluses maha lömitama.
Michael märkas kolmandat ning Fairfax lõi ülejäänutega kaasa, tulistades igat kaitseta kehaosa ja igat liikuvat rohututti. Ühe väikese lageda nõo ületamisel jäi viis sõdalast näoli lamama ja vasakul, kus varjulisi kohti oli hõredamalt, sai pihta tosin meest.
Kuid hõimusõdalased talusid sellist karistust morni tasakaalukusega, edenedes ettevaatlikult, otsusekindlalt ja kiirustamata, ent samas ka viivitamata.
Kümme minutit hiljem, kui nad olid juba päris lähedal, lakkas ootamatult igasugune liikumine, pealetung jäi seisma ning vaikus, mis järgnes, oli pahaendeline ja ohtu kuulutav. Võis näha üksnes metsade rohelist ja kuldset ning päeva esimestes raugetes tuuleiilides värisevat ja võbelevat alusmetsa. Kahvatuvalge hommikupäike muutis maapinna pikkade varjude ja valgustriipudega laiguliseks. Haavatu tõstis pea ja roomas läbi valu nõost välja. Michael jälgis püssiga sihtides tema liikumist, kuid ei tihanud tulistada. Piki nähtamatut rivi kajas vasakult paremale vile ning noolteparv kaardus läbi õhu.
«Valmis olla,» kamandas Van Brunt, uus metalne noot hääles. «Nüüd!»
Nad murdsid varjust välja üheaegselt. Mets ärkas ootamatult ellu. Üldine sõjakisa tõusis taevasse ja vintpüssid vastasid sellele ägedas trotsis haukudes. Sõdalased kohtusid surmaga poolel hüppel ja nende langedes sööstsid hõimuvennad ohjeldamatu ja vastupandamatu lainena üle nende kehade. Tormijooksu esirinnas tuli Thom, juuksed lendlemas ja käsivarred vabalt pendeldamas, sööstes mööda puutüvedest ja hüpates üle takistavate palkide. Fairfax märkas teda ja oleks äärepealt päästikule vajutanud, enne kui naise ära tundis.
«Naine! Ärge laske!» hüüdis ta. «Vaadake! Ta on relvitu!»
Kuid ei kriid, Michael, tema karusnahavedajast vend ega Van Brunt, kes hoolitses selle eest, et üks kuul kogu aeg õhus oleks, kuulnud teda. Thom tormas siiski vigastamatult otse edasi, joostes ootamatult tema ette keeranud nahkadesse riietatud küti kannul. Fairfax tühjendas salve meeste pihta, kes jäid naisest vasakule ja paremale, ning valmistus võitluseks suurekasvulise kütiga. Ent too näis teda ära tundvat ning põikas ootamatult kõrvale ja torkas oma oda Michaeli kehasse. Hetkegi kaotamata pani Thom käe abikaasa kaela ümber ning lõi end pooleldi ümber keerates ja hääle ning käeviipega märku andes ründavate sõdalaste massi kaheks. Suur hulk mehi möödus neist kahelt poolt ning lühikese viivu seisis sügavalt liigutatud Fairfax naist ja tema pronksjat, erutavat, juubeldama ajavat ilu vaadates, manades silme ette kummalisi asju, unistades ja uneledes. Tema peas keerlesid vana maailma filosoofiate katked ja riismed, uue maailma eetika ning uskumatult selgepiirilised ja kahetsusväärselt kokkusobimatud mälupildid – jahipidamine, laiuvad sünged metsad, hääletu lumevälja ääretus, ballisaali tulede sära, suured galeriid ja loengusaalid, läikivate katseklaaside põgus helk, raamaturiiulite pikad read, masinate tukse ja liikluse lärm, ammu unustatud laulu katke, armastatud naise ja sõprade näod, kesk väärikaid kaljusid voolav üksildane jõgi, katkine paat klibusel rannal, kuuvalgusega üle kallatud vaiksed väljad, viljakad orud, lõhnav hein…
Vintpüssi kuulist silme vahele tabatud kütt kukkus elutult maha, libisedes rünnakuinertsist mööda maad edasi. Fairfax sai enesekontrolli tagasi. Tema seltsilised, need, kes veel elus, olid tõrjutud kaugemal seisvate puude vahele. Ta kuulis küttide metsikut hiiaa-hiiaahüüdu, kui nood ellujäänud sisse piirasid ning luudest relvadega torkasid ja raiusid. Alistatud meeste karjed tabasid Fairfaxi kui löögid. Ta mõistis, et lahing oli läbi ja üritus nurjunud, kuid ometi sundisid tema rahva traditsioonid ja lojaalsus teda segadikku sööstma, et vähemalt omade seas surra.
«Minu mees! Minu mees!» karjus Thom. «Sa oled pääsenud!»
Fairfax püüdis edasi tungida, kuid naise raskus kammitses ta samme.
«Pole mõtet! Nad on surnud ja elu on jälle hea!»
Thom hoidis mehel kaela ümbert tugevalt kinni ja põimis jalad tolle jalgade ümber, kuni Fairfax komistas ja vääratas, püüdis siis meeleheitlikult tasakaalu tagasi saada, kuid komistas uuesti ning kukkus selili maha. Ta lõi pea vastu väljaulatuvat puujuurikat ära, kaotas pooleldi teadvuse ja suutis seepeale vaid jõuetult vastu rabeleda. Kukkudes kuulis Thom mööda sööstva noole sulgede vihinat ning kattis mehe keha enda kehaga nagu kilbiga, hoides kätega kõvasti mehe ümbert kinni ja surudes näo ja huuled tolle kaelale.
Mõni jalg eemal tõusis Keen sasitud tihnikust püsti. Ta vaatas tähelepanelikult ringi. Võitlus oli edasi kandunud ja viimase mehe karje oli hääbumas. Kedagi ei olnud näha. Keen sättis noole nöörile ja heitis pilgu mehele ja naisele. Thomi rinna ja käsivarre vahelt paistis mehe valge ihu. Keen langetas vibu ja tõmbas noole kuni peani vinna. Ta tegi seda kaks korda, rahulikult ja kindlameelselt, ning saatis siis luukidalise surmatooja otse heledasse ihusse, mis tumeda käsivarre ja tumeda rinna embuses veelgi valevam tundus.
ELU SEADUS
Vana Koskoosh kuulatas ahnelt. Kuigi ta nägemine oli ammu kadunud, oli ta kuulmine siiski veel terav, ja väikseimgi hääl jõudis särava mõistuseni, mis ikka veel elutses krimpsus lauba taga, kui silmad ei saanud enam näha maiseid asju. Ah! See oli Sit-cum-to-ha, kes kriiskava häälega koeri needis ja peksu abil neid rakmeisse pani. Sit-cum-to-ha oli ta tütretütar, kuid tal oli liiga palju tegemist, et raisata mõtet oma nõdrale vanaisale, kes istus üksinda lumes, mahajäetult ja abitult. Laager tuli kokku koristada. Ees oli pikk teekond, lühike päev keeldus ootamast. Elu kutsus Sit-cum-to-had, ja elu kohustused, mitte surm. Ja Koskoosh oli praegu surmale väga lähedal.
See mõte muutis vana mehe hetkeks närviliseks, ta sirutas välja vabiseva käe ja kobas enda kõrval väikest kuhja kuivi puid. Veendunud, et need on tõesti seal, tõmbas ta käe tagasi kasukanäru varju ja jäi uuesti kuulatama. Poolkülmunud nahkade sünge krigin ütles talle, et pealiku põdranahkne telk on maha võetud ja praegu just tambitakse ja surutakse seda kokku sobivaks kandamiks. Pealik oli ta poeg, vahva ja tugev, tähtsaim mees sugukonnas ning vägev kütt. Nüüd, kus naised askeldasid laagrikraami kallal, tõstis ta häält, pahandades nende aegluse pärast.
