d
EMA MATUSED. MARET SEISIS KIRSTU JUURES ühegi pisarata. Oli külm ja kõle sügisene ilm, maa oli must ja porine, kalmistu teeradadel vedelesid ligased lehed. Puhus vinge, riietest läbi tungiv tuul. Tavaliselt Maretit selline ilm ei häirinud. Täna oli kõik teisiti, Maret tahtis tuppa sooja. Ta jalad külmetasid ja ta värises kogu kehast. Kui ta oli kolm peotäit mulda ema kirstule visanud, eemaldus ta vaikselt matuselistest. Ikka veel ei suutnud ta nutta. Kurgus poos, kõri oli kui kinni nööritud, rinnus pitsitas tugevasti.
Ta istus võõra haua juurde pingile ja tõmbas sügavalt hinge. Valu rinnus andis veidi järele. Külmatunne suurenes. Hakkas tibutama vihma. Maret seda ei märganud. Ta oleks sinna vist istuma jäänudki, kui tütar poleks teda otsima hakanud.
«Siin sa oledki! Ma olen juba pool surnuaeda läbi kamminud. Tule, kohe hakatakse pildistama.»
«Ma ei taha,» surus Maret üle külmunud huulte.
«Sa pead,» ütles tütar õnnetult, «kõik ootavad seal sinu järele.» Pille ulatas emale käe ja aitas ta pingilt üles. Maret lasi end tütrel kalmuni talutada. Pildid said tehtud ja matusetalitaja palus matuselisi mälestussöömaajale.
Tütar võttis Maretil käe alt kinni ja koos läksid nad autoni. Autos oli sama külm kui õues. Maret vappus nüüd juba silmnähtavalt. Väimees lükkas kütte sisse, aga sooja Maret ei saanud. Sõit oli lühike ja auto ei jõudnud selle ajaga soojaks minna.
Külm ei andnud ka peielauas järele. Maret ootas söömaaja lõppu. Ta tahtis koju, oma koju.
Lõpuks hakkasid matuselised end lahkumisele sättima. Maret seisis ukse juures ja võttis täiesti tuimalt vastu lahkujate tänusõnu söögi eest, soovitusi tugev olla, ohkamisi paratamatuse kohta, lohutusi ja embamisi. Kui viimane inimene lahkunud oli, istus Maret tühjale toolile seina ääres. Peas oli tal ainult üks mõte: «Koju.»
«Toitu jäi üle,» kuulis ta kedagi ütlevat. Ta tõstis pilgu. Tema ees seisis naisterahvas, kes oli laua eest hoolt kandnud. «Kas pakime selle teile kaasa? Te vaevalt tahate täna söögipoolisele mõelda. Siin on toitu nii palju, et ei pea mitu päeva poodi minema.»
«Toitu?» küsis Maret silmi tõstes. Kohe hakkas tal enda pärast piinlik. Kuidas ta ometi suutis istuda siin teisi aitamata.
«Jah, jah, pakkige kaasa,» ütles ta naisele püsti tõustes. «Kas ma saan teid kuidagi aidata?» surus ta vaevaliselt üle huulte.
«Oh, küll ma ise,» tõrjus naine. «Istuge teie rahulikult, teil oli täna raske päev.»
Maret oli naisele tänulik, et see ta abi pakkumise tagasi lükkas. Ta vajus tagasi toolile. «Andke pakid toiduga mu tütre kätte,» ütles ta eemalduvale naisele. Maret tundis, et ta ise ei oleks suutnud midagi käeotsa võtta.
Pille puudutas õrnalt ema kätt: «Hakkame minema.» Maret tõusis ja võttis tütre käe alt kinni. Nii tundis ta end kindlamalt. Koos hakkasid nad ukse poole liikuma.
«Oota,» jäi Maret poolel teel seisma, «ma pean kokkasid ja lauakatjaid tänama.»
«Ära selle pärast muretse,» rahustas Pille teda, «kõik on juba tänatud ja tasutud. Võime rahuga minna.»
«Kui nii, eks läheme siis.» Maret tundis kergendust, et tütar oli teda suhtlemisest säästnud.
Maret lasi end väimehel koju sõidutada. Ta oli juba nädalajagu päevi kodust eemal olnud, ta tundis, et tahab koju.
«Oled kindel, et tahad üksi jääda?» oli Pille mitu korda ta käest üle küsinud, suutmata mõista ema soovi.
«Jah!» oli Mareti kindel vastus.
Maret ja meenutused
TUBA TUNDUS KÕLE JA KÜLM. TA KATSUS RADIkaid: need oli soojad, võis isegi öelda, et kuumad. «Nüüd olen täiesti üksi.» Maret suutis selle kõva häälega välja öelda. Ta teadis, et kunagi see juhtub, ent kui see nüüd käes oli… Maretil oli tunne, et sellest kaotusest ei saa ta kunagi üle.
Ta lülitas mobiili välja ja tõmbas seinast lauatelefoni juhtme. Praegu ei oleks ta suutnud mitte ühelegi kõnele vastata. Ta tahtis olla üksi ja vaikuses.
Ta otsis välja hommikumantli ja villased sokid, tõmbas sokid jalga ja mantli selga, võttis kapist paksu teki ja heitis diivanile. Ta lebas kaua teki all, lootuses sooja saada. Soe tal ei hakanud.
Ta tõusis üles, läks kööki ja pani vee keema. Kui tee kruusis auras, kustutas ta tule, lükkas kardinad akna eest kõrvale ja istus köögilaua taha taburetile. Tänavavalgus paistis kööki, Maretile sellest piisas. Talle meeldis nii istuda, oli alati meeldinud. Kõik oma suured mõtlemised oli ta nii mõelnud.
Maret ei olnud suve või kevade inimene, temale meeldisid just sügis ja talv. Sügise saabumisest kuni kevade saabumiseni tundis ta end alati kõige paremini. Teda ei seganud see pikk pime aeg. Teda häiris pigem kevade tulek. Siis muutus ta alati närviliseks ja vahel isegi kurjaks.
Ema oli seda märganud. Ta oli alati, enne päris kevade saabumist, täheldanud: «Tüdruk juba närviline, kevad ei ole enam kaugel.»
Maret istus köögis ja mõtles emast. Pisarad, mis tema rinnus koletut valu tegid, pääsesid lõpuks valla. Koos pisaratega tulid silmade ette pildid emast. Kord ilmus ema noorena, siis vanana, kord oli ema õnnelik, siis õnnetu. Palju hetki käis Maretil silmade eest läbi. Mõned hetked ilmusid ainult korraks, mõned panid Mareti pikemaks meenutama.
Tema silmade ette kerkis ema naeratav nägu. Maret pidi olema siis veel päris väike, sest mälestus oli udune. Tal oli meeles, et ta mängis õues. Ema ajas eemal naistega juttu. Keegi neist ei märganud, et Eduard oli õue tulnud. Eduard oli Maretist umbes viis aastat vanem poiss ja veidi imelik, nagu suured inimesed temast rääkisid. Maret kartis teda. Ta ise ei mäletanud oma karjumist: «Eduvatt teeb mulle liiga!» Karjumisest oli talle rääkinud ema, siis kui Maret juba suurem oli ja poisist juttu tuli. Tema mäletas ainult hirmu ja seda, kuidas ema ta sülle võttis, pisarad ära pühkis ja ta tuppa viis. See oligi vist päris esimene tõeline mälestus emast.
Teine mälestus lapsepõlvest oli ajast, kui ema raskesti haigeks jäi ja pidi kaua haiglas olema, pärast haiglat veel sanatooriumis. Tüdruk viidi vanaema juurde hoida. Kui ema Maretile vanaema juurde järele tuli, ei tundnud ta ema ära. Alles siis, kui ema naerma hakkas, tormas Maret suure kisaga talle sülle. «Ema…ema…ema…!» karjus ta suurest õnnest.
Nüüd tuli tükk tühja maad. Tõelised mälestused hakkasid pihta sealt, kui Maret oli nelja aastane. Siis kolisid nad uude kohta elama. Ta oli mitu korda oma elu jooksul mõelnud, kas elu oleks siis teisiti läinud, kui vanemad ei oleks seda teinud. Isegi praegu käis tal see mõte peast läbi, aga ta teadis ka seda, et vanemad ei saanud tookord kolimisest loobuda. Kõik oli otsustatud nende eest. Korterit, kus ta koos isa ja emaga elas, tahtis endale üks miilitsas töötav ülemus. Mareti vanematele anti korter, kus elasid venelased. Kuhu venelased elama pandi, ta teada ei saanud ja ega see teda ei huvitanudki.
Kolimisega tuli Mareti vanemate ellu naabrinaine, kes pidutseda armastas. Et üksi seda igav teha oli, kutsus ta Mareti isa ja ema tihti külla. Nii see kõik algas.
«Elu on üks ära arvamata asi,» ohkas Maret pisaraid pühkides, kui oli mõttega naabritädi Friidani jõudnud.
Emale see kolimine ei meeldinud. Seda oli ta hiljem mitu korda maininud. Muuta ei saanud ta aga midagi, tal tuli sellega leppida. Leppima pidi sellega ka Maret. Selle kolimisega ei saanud õnnelikuks neist keegi. Kolimise päevast oli Maretil meeles suur riid, mis vanemate ja korteris elavate venelaste vahel toimus.
Maret pandi istuma õunapuu alla, kus olid nende kompsud ja mööblitükid. Ta istus kompsude otsas
