rahul. Tema kõrval istus ema, temaga koos olid autos head inimesed ja nad läksid vanaema juurde. Lapse jaoks oli elu jälle täiesti korras ja turvaline.
Kui nad vanaema juurde jõudsid, hakkas Maret omi asju ajama. Ema ja vanaema istusid laua ääres ja vestlesid. Maret kuulis, kuidas vanaema emale ütles: «Tule ära!» ja ema vastas: «Ma ei saa! Millest ma lapsega elama hakkan?» Siis jäid mõlemad vait.
Maret tundis äkki täiesti selgesti, et nad peavad emaga koju tagasi minema. Just nimelt tundis, mitte ei mõelnud. Ta tundis enda sees, et ta ei tahaks seda teha, aga ta peab, sest ema peab. Alles hiljem hakkas ta mõtlema, et ta tundis tookord nagu ema. Ta oli endasse püüdnud ema tunde. Et ta laps oli, ei saanud ta tookord sellest aru. Hiljem oli tema elus veel mitmeid kordi juhtunud, et ta oli kinni püüdnud ema mõtte või tunde. Alati oli see juhtunud siis, kui emal oli tema abi vaja. Maret oli olnud emale kaitseingliks kõige otsemas tähenduses.
«Ma hakkan vist hulluks minema,» ütles ta vaikselt ja pani kruusi käest. Tee oli juba ammu otsa lõppenud, aga ta ei olnud seda märganud. Meenutused olid ta nii endasse haaranud.
Maret vaatas aknast õue. Puud kõikusid tuules ja udutas vihma. Ilm oli hall ja kurb. Hallid ja kurvad olid ka Mareti mõttekillud. Ta oli väsinud mälestuste tulvast, aga järele jätta ei saanud. Mõtted lihtsalt tulid ja nende tõrjumiseks ei olnud tal jõudu. Ta tõusis ja pani vee keema uue kruusitäie jaoks.
«Ometi olid nad tugevad inimesed. Miks ei kasutanud nad varem oma tugevust? Miks lasid nad nii pika aja oma elust luhta minna?» mõtles Maret. Ta oli sellele ka varem mõelnud. Küsimiseks oli tal puudunud julgus. Ta mõistis, et nüüd jäävad need küsimused igavesti vastuseta, sest mõlemad vastajad olid lahkunud.
«Miks me ometi ei rääkinud,» pidi Maret juba mitmendat korda kahetsema. Seda, mida suutsid tema vanemad, suutsid vähesed siin elus. Muuta keskeas oma elu täiesti uueks, täiesti teistsuguseks, täiesti normaalseks ja seda ilma väljastpoolt tuleva abita. Ei mingeid psühholooge, sotstöötajaid ega arste rohupurkidega. Lihtsalt ühel päeval tehtud otsuse põhjal muutus kõik.
See pani Mareti jälle saatusele mõtlema. Milleks olid nad kokku viidud: kaks täiskasvanut ja üks laps? Miks oli saatusel vaja kõiki neid piinu, mis nad koos üle elama pidid, seda maapealset põrgut? Ja siis ühel päeval see lõppes. Algas uus päev ja koos sellega täiesti uus elu.
Karmasse Maret uskuda ei tahtnud. Talle lihtsalt ei meeldinud see mõte, elada pidevas võlas elu ees. Ja ometi, ainult karma kaudu, suutis ta seda, mis tema elus juhtunud oli, enda jaoks seletada. Tema ise maksis oma eelmise elu võlgu raske lapsepõlvega. Miks muidu muutus kõik just siis, kui lapsepõlv jäädavalt mööda sai? Aga ikka jäi ka sel juhul küsimus, mis võlad tal olid ja mis võlad olid tema vanematel? Missugused õppetükid neil kolmel selgeks saama pidid?
«Mõelda võid ju paljut,» ohkas Maret, «aga vastust ei ole ikka kuskilt võtta. Oleme siin ilmas lühikese aja, vaatame veidi ringi, aga selgeks saame imeväikese osa sellest suurest ilmast ja siin olemisest. Ühest elust jääb silmnähtavalt väheseks.»
Maret oli lugenud läbi palju raamatuid, kus oli juttu olnud eelmistest eludest, järgnevatest eludest, sellest igikestvast ringist. Nende raamatute järgi ei olnud surm lõplik. Oli lihtsalt üleminek järgmisse ellu. Praegu ei olnud Maretil neist teadmistest mingit kasu. Isa surma järel oli see aidanud, kuid ema puhul ei suutnud Maretit see teadmine kuidagi lohutada.
Ema surm oli täiesti teistmoodi. See tunne, et kõik on lõplik, ei tahtnud kuidagi kaduda. See tegi meeletult haiget. Mareti südant läbistas terav valu. See ehmatas teda nii, et ta nutmise järele jättis. Surmahirm enda pärast muutus leinast suuremaks. Ärevusega ootas ta uut valusööstu. Seda ei tulnud ja ta rahunes. Ta mõistis, et peab oma südame vaigistama ning leppima sellega, et ema enam elavate seas ei ole, et kõigi inimeste saatuses on surmal kindel koht.
Maret ja usk saatusesse
SAATUSESSE MARET USKUS. MIDA VANEMAKS TA sai, seda kindlamaks ta usk muutus. Uskus sellepärast, et ta ei teadnud ühtegi inimest, kelle elu oleks täpselt sarnanenud kellegi teise elule. Igaühele oli antud oma tee. Mitte keegi ei osanud seletada saatuse toimimist. Küsimusele: «Miks?» puudus inimestel siiani vastus.
Saatusele hakkas Maret mõtlema siis, kui oli lapsepõlvest välja kasvanud. Lapsepõlves oli saatus tema jaoks ainult sõna, mida suured inimesed tema kuuldes kasutasid. Tema ei osanud saatust veel endaga siduda. Ta ei mõelnud, kui midagi pahasti läks, et süüdi oli saatus. Nii hakkas ta mõtlema teismelisena, kui tema ellu hakkasid tulema inimesed, keda ta oodata ei oleks osanud, sündmused, mida ta oma ellu iial poleks tahtnud, ja tunne, et ta ei ole võimeline seda kõike muutma. Küsimus: «Miks just temaga pidi see kõik juhtuma?» pani ta mõtlema saatusele.
Paljud targad raamatud, mida ta lugenud oli, ja inimesed, kellega rääkinud, püüdsid küll väita, et inimene teeb oma valikud siin elus ise. Mõned valikud jah, sellega oli Maret nõus, aga palju saab inimene kaasa juba sündimisega. Algusest peale on inimene kellestki sõltuv. Emast kõigepealt. Veab, kui satub olema hea ema. Aga kui nii ei lähe, kui kohe alguses laps hüljatakse? Siis on kõik tuuled lapse taldade all puhumas ja ta ei tea, kuhu teda pillutakse. Lapsel ei ole mingit võimalust oma elu suunata, laps on täielikult saatuse meelevallas.
Algus oli Mareti meelest kõige tähtsam. Kui kohe alguses ei saa laps rahulolutunnet kätte ega õpi maailma usaldama, jääbki maailm talle võõraks. Suureks saadeski on inimene siis maailmas kui võõrsil, suutmata end teistega täielikult sobitada. Proovib ja proovib, ikka ei haaku.
«Me kõik tuleme lapsepõlvest,» mõtles Maret omaette. Ta oli seda lauset kusagilt lugenud. Siiani oli olnud see lihtsalt lause, mis oli talle millegipärast meelde jäänud. Nüüd ta mõtles sellele ja pidi kinnitama, kui õige oli see ütlemine.
Ta mõtles, et inimest oleks kõige kergem tundma õppida lapsepõlve kaudu. Kuulata, kuidas ta räägib oma lapsepõlvest, vanematest, keskkonnast, milles ta kasvas. «Lapsepõlv suudab jätta oma väikeste jalakestega kõige suuremad jäljed inimese ellu. Neid jälgi pidi sammub ta kogu oma järgneva elu,» tõdes ta omaette. Kõik, mida Maret mõtles, tundus talle nii õige, ometi ei oleks ta ise enda lapsepõlvest kellelegi rääkida tahtnud.
Ta ei olnud oma lapsepõlvele juba ammu mõelnud. Nüüd avastas ta, et lapsepõlv oli kogu aeg temaga olnud, ainult tema ise ei olnud seda märganud. Paljud asjad, mida ta nüüdki veel täiskasvanud inimesena kasutas, oli ta saanud selgeks just lapsepõlves. Samuti oli mõtetega. Mõnedki mõtted, mida Maret suure inimesena edasi mõtles, olid alguse saanud lapsepõlvest.
«Me ei märka lapsepõlve endas, saadame ta jalust ära kui lapse,» mõtles ta, «ometi peaks me just seda last endas kuulama, sest just temal on vastused küsimustele olemas.»
Maret vaatas aknast välja. «Mitte miski ei kao kuhugi, kõik jääb alles,» ütles ta vaikselt. Eriti teravalt tundis ta seda praegu, mõeldes endale, emale ja saatusele.
Saatusele oli Maret seoses vanematega ka varem mõelnud. Ühel õhtul üksi ühikas vedeledes ja jälle oma perest mõeldes käis tal peast läbi mõte, et vanemad ei ole ainult isad ja emad, et nad on inimesed oma elude ja oma saatustega. See mõte oli Mareti jaoks tookord vabastav. Ta mõistis, et vanematel tuleb kõik see, mis saatus nende ellu toob, üle elada ja üle tuleb see elada ka nende lastel. Lapsed käivad elu juurde. Lapsed kasvavad suureks vanemate saatuste sees.
Maret mõistis tollel õhtul, et vanemad on lastest ainult pisut oma kogemustega ees. See arusaamine oli vabastav. Sealt algas Mareti tee andestamise suunas. Esimest korda püüdis ta vanemaid mõttes mõista. Talle tundus tookord, et vahel võivad lapsed olla targemad kui nende vanemad. Vähemalt nii ta end pärast seda mõtet tundis – suure ja targana.
Tarkusest,
