uuesti häälekalt: «Emal oli õigus!» Maret mõtles, et ema tõesti muretses tema õnne pärast, et ta oli lihtne naine, et ta lihtsalt ei osanud oma muret muud moodi väljendada kui riiuga.
Maret hakkas uuesti nutma. Tal oli nii häbi enda pärast ja kahju emast. See riid oli kogu aeg neil mõlemal meeles olnud, aga nad ei olnud sellest rääkinud. Nüüd oleks Maret rääkida tahtnud, aga nüüd oli lootusetult hilja. Maret ütles kõva ja selge häälega: «Anna andeks, ema, et ma sind tookord ei mõistnud.»
Ta mõtles ema ütlemise peale: «Teiste õnnetusele oma õnne rajada ei saa.» Lihtne lause, kunagi kellegi poolt öeldud, kuulaja poolt meelde jäetud ja siis parajal momendil ikka uuesti ja uuesti korratud. Maret oli tookord hingepõhjani solvanud, kui ema seda vana lauset seoses tema õnnega kasutas. Maret ei suutnud aru saada, miks ema nii tegi? Miks ei olnud ta õnnelik koos temaga?
Kui ta emale lapseootusest rääkis, võttis ema selle uudise vastu näiliselt rahulikult, ometi tajus Maret temas pinget. Ema ei esitanud ühtegi küsimust Mareti edasise elu kohta. Maret oli talle selle eest tänulik, sest ta isegi ei teadnud, kuidas ta elu edasi läheb. Ta ei mõelnud sellele. Ta oli naine, kes armastas, ja muu ei läinud talle korda. Ta oli õnnelik, et sai lapse kaudu jääda mehega seotuks kogu eluks. Mida mõtles ema, seda Maret teada ei saanud.
«Oleks me ometi rääkinud,» ohkas ta. «Kui palju kergem oleks meil mõlemal olnud.»
Maretile tegi haiget, et ema võis surra mõttega, et tema ainuke tütar ei leidnudki elus õnne. Samamoodi võis Maret mõelda ka emast. Nad olid elanud aastaid koos, ometi oli asju, mida nad teineteisest ei teadnud. Neil mõlemal oli saladusi, mida nad kiivalt enda sees hoidsid, julgemata neist rääkida. Täna, siin ja praegu, oleks Maretil see julgus olnud. Aga nüüd oli hilja…
Nad olid teineteist armastanud, aga nad ei olnud seda kunagi sõnadega väljendanud. Maret ei suutnud seda lapsepõlve pärast. Miks ema seda ei suutnud? Küsida Maret seda enam ei saanud. Jälle oli ta jõudnud selleni, et mitte kunagi enam. Kõik oli lõplik.
Valu nööris kurku ja südant. Suured pisarad voolasid üle Mareti põskede. Ta lasi neil voolata. Kui ta oli silmad täiesti kuivaks nutnud, tõusis ta laua äärest. Ta oli nii väsinud, et tuikus jalgadel. Suure vaevaga vedas ta end voodini. Ta magas kaua. Kui ta ärkas, valutas tal pea ja süda oli paha.
«Ema ei ole enam,» oli esimene mõte pärast ärkamist. Kohe olid ka pisarad kohal. Ta ajas end üles, läks kööki ja keetis endale teed. Tee oli ainuke, mida ta suhu võtta suutis.
Mõtted kiskusid teda jälle lapsepõlve. Ema leinamise vahele surusid end mälestused vanaemast.
Vanaema
VANAEMA OLI OLNUD MARETI PÄÄSTJA, TUGI, kellele raskel hetkel toetuda. Kõik oma koolivaheajad veetis Maret vanaema juures. Vanaema ei kasvatanud Maretit, ei lugenud talle moraali, ei keelanud ega käskinud. Ta oli lihtsalt olemas ja sellest Maretile piisas.
Kui Maret oli neljateistkümneaastane, vanaema suri. See oli esimene lein tema elus. Ta mäletas, kuidas ta istus üksi vanaema kirstu kõrval ja nuttis. Suured inimesed heitsid vaid korra pilgu kirstus lebavale vanaemale ja temale kirstu kõrval, siis läksid teise ruumi omavahel juttu vestma. Maret ei suutnud kellegagi rääkida, tema suutis vaid nutta. Tugi tema elust oli kadunud. Nüüd pidi ta üksi hakkama saama. Kerge see Mareti jaoks ei olnud. Ta mõtles juba kui suur inimene, aga sõltus ikka veel vanematest. Tal oli vaja toitu, tal oli vaja riiet, tal oli vaja peavarju. Kõike seda, mida laps ilma vanemateta endale lubada ei saa.
Maret, ema ja isa
Oma elule mõeldes mõistis Maret, et lapsed on tegelikult tugevamad kui arvatakse. Nad on elu jaoks loodud. Kui laps suudab esimesed kolm eluaastat üle elada, siis hiljem ei juhtu temaga enam midagi. Siis on ta juba nii tark, et elult oma osa kätte nõuda. Ka Maret oli seda suutnud, aga ta oli sügavalt veendunud, et ükski laps ei peaks nii suureks kasvama. Liiga palju on sellises elus kurbust ja pisaraid. Liiga palju kõike, mis tuleb endasse peita. Kui tihti pidi ta kodunt lahkudes tõmbama pähe naerva maski, kuigi samal ajal süda valutas ja pisarad voolasid, südamepisarad, mida keegi näha ei tohtinud.
Ometi tundis Maret, et pisarad, mida ta nüüd ema pärast valas, olid veelgi valusamad. Mitte kunagi enam… see lõplikkus oli talumatu.
Maret mõtles möödunud elule. Andestanud oli ta vanematele juba ammu. Lapsepõlve unustada ta ometi ei suutnud. Ikka ja jälle tõi mõni sündmus lapsepõlve meelde ja ka küsimuse, miks just tema?
Miks olid just temal vanemad, kes ei suutnud luua korralikku perekonda? Kes ka ise selle all kannatasid, ometi aastaid midagi endi elus ei muutnud. Oli see saatus?
Isa saatuses mängis suurt osa sõda. Noor mees ja sõda, kus surm oli vaid kuuli kaugusel. Üks mürsukild oli selle aja mälestuseks isal surmani käsivarres. Sõjast rääkis isa vähe. Isegi purjus peaga tuli see harva jutuks. Sellepärast teadiski Maret ainult ühte seika, kus isal oli tulnud seista valiku ees, kas tappa omavanune sakslasest poiss või kinkida talle elu, riskides seda tehes enda eluga. Aega otsustamiseks oli mõni sekund. Nad olid teineteisele nii lähedal, et nende pilgud said korraks kokku ja isa laskis mööda. Sakslane pärast seda püssi ei tõstnud. Maret ei suutnud ette kujutada pinget, mida need kaks noort meest seal sõjaväljal tookord tunda võisid.
Kaine peaga ei tulnud isa suust sõja kohta mitte ühtegi sõna. Kord palus õpetaja koolis, et lapsed kutsuks oma isad, kes sõjas käinud, sellest lastele rääkima. Maret oli ka oma isale õpetaja palve edasi andnud. Isa oli ta ära kuulanud ja ühmanud: «Ei mina tule kuhugi.» Sinna see jutt tookord lõppes. Maretil oli isegi kahju, et isa õpetaja palvet täita ei soovinud.
Hiljem, kui ta juba suuremaks sai ja vahel sõjale mõtles, meenus talle ikka see isa ühmatus: «Ei mina tule kuhugi.»
Tegelikult käisidki lastega rääkimas kindlad mehed, ikka ühed ja samad näod, ja nende mälestused olid millegipärast iga kord pisut teistsugused. Mõnda meest oli Maret kooliajal mitu korda kuulama pidanud ja jutt ei olnud mitte alati täpselt see, mis eelnevatel kordadel. Mida vanemaks mehed jäid, seda suuremateks kangelasteks nad oma juttudes muutusid. Viinapudeli juures rääkisid isa ja ta sõbrad neist vahel ja see, mis Maret meeste suust siis kuulis, ei läinud mitte alati kokku koolis esinejate jutuga. Kangelasteks nad neid mehi ei pidanud. Mis sundis mehi oma sõjakaaslasi arvustama? Maret tookord seda ei mõistnud. Küll taipas ta seda hiljem, kui oli sõjast juba rohkem ja erinevatelt inimestelt kuulnud.
Maret mõistis üsna noorelt, et midagi sõda meeste sees muutis. Erand ei olnud ka tema isa, sest sõda enda sees pidas isa edasi. Seda võis aimata sellest, et ta ei jätnud vahele ühtegi sõjafilmi, mis telekast tuli, ja nõukaajal tuli neid sealt ohtralt. Et nad elasid ühetoalises korteris, siis pidid nii ema kui Maret seda pidevat lahingumöllu taluma. Sageli olid kuulide vingumised ja venelaste karjed Maretile unejutuks.
Endi lapsepõlvest rääkisid ema ja isa harva ja sellepärast teadis Maret vaid üksikuid seiku nende elust enne Maretit. Ometi olid talle meelde jäänud ema sõnad, millega ta oli õigustanud oma varajast meheleminekut. Abielu oli tundunud emale pääsemisena, lootusena paremale elule.
Mareti silmist hakkasid jälle pisarad voolama, mõeldes, kui vale oli olnud see ema lootus. Kui palju valu oli emale toonud see abielu. Ta oli sellele andnud kõige ilusama aja oma elust, vastu saades joomingud ja vägivalla. Ta oli liiga noor, et selle kõigega toime tulla. Vool viis ta lihtsalt kaasa.
Maretile meenus, kuidas nad olid koos emaga vanaema juurde põgenenud, isa eest, kes oli jälle rusikad käiku lasknud. Ema oli võtnud Mareti käekõrvale ja läinud maantee äärde hääletama. Üks auto oli nad peale võtnud. Võõras tädi autos oli andnud Maretile
