kurjusega piiride vastu? Maret oli sellele mõelnud pärast isa surma.
Kui isa suri, elas Maret tema surma raskelt üle. See tuli talle endalegi üllatusena. Ta oli arvanud, et ta ei armasta oma isa, pigem leppis paratamatusega, et tal niisugune isa oli. Ometi oli ta eksinud, kusagil sügaval oli see armastus olemas, millest muidu see lein.
Isaga jäidki Maretil kõik rääkimised rääkimata. Isast, kes oli elanud tema kõrval kogu elu, ei teadnud Maret õieti midagi. Ometi ei jäänud sellest teadmatusest hinge selliseid piinu kui nüüd, pärast ema lahkumist. Tühjus, mille ema kadumine Mareti hinge tõi, oli kohutav.
Ta ei mõistnud ennast, ei saanud aru, kuidas oli ta suutnud tookord nii kiretult mõelda ema surmast. Täna, siin ja praegu, tegi see toona mõeldud mõte talle talumatut valu.
Maret nuttis kaua ja põhjalikult. Kui ta lõpuks veidi rahuneda suutis, lohutas ta end sellega, et ta oli juba ammu vanemate hülgamise mõtte oma peast heitnud ja vastu saanud midagi sellist, mida ta enam lootagi poleks osanud. Tema suureks üllatuseks said vanemad oma elud korda.
Algul ei suutnud Maret seda muutust uskuda. Ta kartis üsna mitu aastat, et kõik endiseks pöördub. Seda aga ei juhtunud. Tema tütrel olid täiesti korralikud vanavanemad. See oli hindamatu tasu selle eest, et ta neile selga ei pööranud.
Maret
KUI TAL ENDAL TÜTAR SÜNDIS, MÕTLES TA ESImest korda sellele, et lapsed endale vanemaid valida ei saa.
Ta mäletas siiani seda tunnet, kui ta taipas, et võib lapseootel olla. Ei olnud ta abielus ega olnud tal kindlat elukaaslast. Temal oli suur armastus ja sellest armastusest tema sees kasvav laps. Maret oli õnnelik. Teda häiris, kui arst temalt küsis: «Mida te otsustanud olete? Sünnitate?»
«Loomulikult!» oli Maret vastanud. Tal ei olnud lapsest loobumise mõtet pähegi tulnud. Maret lahkus arsti juurest segaste tunnetega. Ta teadis enne arsti küsimustki, et kõik lapsed ei jää alles, et mitte kõik ei ole emade poolt siia ilma oodatud. Ta teadis seda, aga ta polnud sellele kunagi mõelnud. Arst oma küsimusega pani ta sellele mõtlema: «Miks?» Põhjuseid suutis ta välja mõelda palju, aga ikkagi jäi alles see: «Miks?»
Mareti meelest oli elus üldse palju seletamatut, mis puudutas sündi ja surma. Ta teadis üsna mitut juhust oma tuttavate seast, kus end tulekule sättinud laps oli otsustanud lahkuda emaüsast enne õiget aega. «Miks?» Keegi ei tea. Siis veel hällisurmad. Hästi hoitud ja hoolitsetud lapsed lahkusid vahel vaikselt maailmast, jättes maha ahastuses emad. Jälle ei tea keegi: «Miks?»
Ainus, mis inimesi neil puhkudel lohutab, on mõtlemine saatusele. Vaid see aitab paratamatusega leppida.
Palju aastaid hiljem sai ta teada, et ka tema enda tulek siia ilma oli ema poolt kaalumisel olnud.
Maret sai võimaluse tulla. Hiljem oli ta mitu korda omaette mõelnud, et talle oleks sobinud ka teine võimalus, mitte olemas olla. Võitlus maast madalast ellujäämise nimel oli jätnud jälje tema hinge.
Nooruses pendeldas ta tihti ühest meeleolust teise. Kord oli ta ülemeelik ja lõbus ja siis tuli täielik masendus. Samas pidi ta teiste ees tegema näo, et kõik on kõige paremas korras.
Kodust lahkudes avastas ta, et teised temavanused suutsid ilmas olemist võtta hulga kergemalt kui tema. Asjad lihtsalt tulid nende ellu ja lahkusid sealt. Nad ei põdenud pikalt. Maret nii ei osanud. Tema ei suutnud nii hõlpsasti suhteid luua, kui sõbrannad seda tegid. Maret kartis end siduda. Nii mõnigi tore poiss oli sellepärast ta elust lahkuma pidanud. Sõbrannad teda mõista ei suutnud ja ega ta isegi enda kartusest alati aru ei saanud.
Siis otsustas ta mõistusega, et lihtsalt laseb mõnel suhtel kaugemale areneda: tõestamaks endale ja sõbrannadele, et ta seda suudab. Valikud osutusid aga täiesti valeks ja tema enda käitumine samuti. Suhtes olles klammerdus ta liialt partnerisse, mis tõi kaasa haiget saamise.
Ta mõtles tõsiselt, et jääbki üksikuks. See tundus kõige turvalisem.
Pärast seda otsust tundis ta end mõni aeg kaitstult. See ei kestnud aga kaua. Rahu asendus peagi tühja tundega. Kas see oli elamise raskus või elamise hirm, mis teda nii mõtlema pani? Maret oli tookord liiga noor, et sellest aru saada, tema lihtsalt kannatas oma olemise pärast maailmas. Tihti leidis ta end kõike kõrvalt vaatamas. Inimeste sagimine paistis mõttetu tegevusena. «Milleks see kõik?» küsis ta tookord endalt mitmeid kordi. Ometi ta ei lahkunud. Tema tulevikul ei olnud veel aeg minevikuks saada. Saatusel oli temaga veel plaane.
Maret uskus saatusesse. Ta oli veendunud, et olulised asjad elus otsustab saatus. Tema meelest kinnitas seda elu ise. Ta ei uskunud, et inimesed ise valiksid oma ellu halbu asju: suuri õnnetusi, raskeid haigusi, vaesust ja vägivalda. Keegi ei teeks seda. Ometi olid need asjad inimeste elus olemas. Sageli tulid õnnetused täiesti ootamatult, hetkega võis rahulik elu kaoseks muutuda. Inimesel ei jäänud üle muud kui küsida: «Miks mina? Miks see kõik pidi just minuga juhtuma?»
See küsimus ei olnud ka Maretile võõras.
Mareti meelest oli saatus kaval, jättes väikesed asjad inimeste endi hooleks. Et elu suuresti väikestest asjadest koosneb, ongi inimestes tekkinud petlik arusaam, et nad ise juhivad oma elu. Nad elavad ega mõtle päevast päeva saatusele. See kestab täpselt sinnamaani, kui tulevad mängu sünd ja surm – kaks suurt tundmatut. Neid kahte sündmust ei saa inimene ise kuidagi mõjutada. Maret ei saanud kuidagi oma veel sündimata tütrelt küsida: «Kas sa soovid maailma tulla?» Maret oli see, kes otsustas, et tütar peab sündima. Maret valis enda tütre emaks ja Aini tütre isaks.
Kelle saatus tegelikult tütre sündimise otsustas? Kas oli see Mareti saatus või oli see tütre saatus? Maret oli sellele mõelnud seoses enda sündimisega: kas otsustas tema sünni tema enda saatus või ema oma? Maretil oli nüüd enda jaoks sellele vastus olemas. Kas ka õige? Kontrollida oli seda võimatu. Mareti meelest oli tema saatus see, kes otsustas. Ema pidi sellega leppima. Sellised mõtted tulid talle pähe siis, kui suurem osa elust juba elatud oli. Sellised veidrad mõtted.
Lapseootusest teada saades oli ta lihtsalt õnnelik, noor naine, kelle südant täitis suur armastus veel sündimata lapse ja tema isa vastu.
Inger
SÜGISEL MÄRKAS INGER, ET KOOLI OLI TULNUD uus raamatukogujuhataja. Vaikse olemisega ilus tüdruk. Kooli mehed hakkasid kohe septembrist kaunimalt riides käima. Inger heitis selle üle tüdrukuga nalja. Piiga oli aga naerdes kinnitanud, et need pedagoogid tema jaoks ikka veidi vanad on, et tema tahaks ikka mõne nooremaga jalutamas käia. Inger oli temaga nõustunud – mehed olid tõesti tüdruku jaoks liiga vanad. Maretist vanem oli ka Inger, vaatamata sellele said neist head jutukaaslased. Mõnedki vabad tunnid veetis Inger raamatukogus lobisedes. Talle meeldis see uus tüdruk.
Maret, ema, riid
MARET HOIDIS OMA ARMASTUST EMA EEST kaua saladuses. Seekord ei tahtnud ta oma tunnet emaga jagada. Temas oli tõke, mida ta ületada ei suutnud. Rääkis ta alles siis, kui ema ise pärima hakkas. Ka siis vastas Maret napisõnaliselt.
Ja siis tuli riid. See üllatas Maretit, sest riidusid ei olnud nende vahel enam mitu aastat olnud. Rahulikult olid nad asju arutanud ja Maret oli nii mõnigi kord oma armumistest emale rääkinud. Koos olid nad arutanud Mareti väljavalitute häid ja halbu külgi. Seekord oli kõik teisiti.
Ema kallas ta üle kui jäise veega. Maretil oli tookord tunne, nagu oleks ema tema õnnele kade olnud. Seda ta ka emale ütles. Ema ei hakanud end isegi kaitsma. Ta lihtsalt vaatas sõnatult tütart ja lahkus toast. See ema pilk oli Maretil veel praegugi meeles. Maret ei tahtnud sellele riiule
