aga ta ei teadnud neist kui inimestest õieti midagi. Kui väga oleks ta tahtnud pärida emalt asju, mis puudutasid kindlaid teemasid. Just neid, mis praegu Maretile kõige rohkem haiget tegid. Ta tundis süüd, et oli emaga nii vähe rääkinud. Kui paljut oleks ta tahtnud nüüd ema käest küsida… aga ema tee oli lõpuni käidud. Ema ei olnud enam.
Maret ja teised
MARET OLI TERVE NÄDALA ÜKSI TOAS ISTUNUD, nutnud, emast ja elust mõelnud. Ta pea oli paks ja valutas, süda oli ikka veel raske ja valu täis. Tal oli tunne, et valu tema seest ei kao enam kunagi. Ta istus jälle köögilaua ääres ja vaatas õue. Nädala pärast peaks ta uuesti tööle minema. Ta ei kujutanud ette, kuidas ta seda suudab.
Ta sirutas käe teekarbi järele. Poolel teel peatas ta käe, talle tuli meelde, et juba õhtul olid teekotid otsa saanud. Samuti olid otsas kohv, küpsised, leib ja viimased kõvaks läinud saianukid.
Tal ei jäänud üle muud, kui võtta kokku kogu oma alles jäänud jõud ja poodi minna. Oi, kuidas ta ei tahtnud seda teha. Parema meelega oleks ta end diivanile pikali visanud. Ta astus juba mõned sammud toa poole, siis aga otsustas ümber ja vedas end vannituppa. Ta võttis hommikmantli ja öösärgi seljast ja keeras vee voolama. Ta lasi soojal veel mööda keha alla voolata. Pärast duši all käimist tundis ta end veidi paremini. Ta pani end riidesse ja läks välja.
Värske õhk pani pea ringi käima. Ta sai aru, et pikka käiku ta ette võtta ei suuda. Tasasel sammul hakkas ta lähema poe poole minema. Ta oli nii ametis tasakaalu hoidmisega, et ei märganud enda kõrvale ilmunud naist. Ta lausa võpatas, kuuldes äkki oma nime ja teretamist sinna juurde. Ta pööras pea hääle suunas ja tundis ära kunagise töökaaslase Kaja.
«Tere!» vastas Maret, pikemaks jutuks ei olnud tal tahtmist. Kaja ei pannud seda tähele ja jätkas tempokalt: «Kuule, kas sa seda tead, et Pilvi tüdruk läks oma mehest lahku. Nad just ostsid sinna mere äärde maja, nad ei jõudnud sissegi kolida, kui juba lahku läksid. Noored on tänapäeval ikka nii kärsitud. Kui midagi ei meeldi, siis kohe lahku. Nüüd laenud kaelas, lapsed kord isa, kord ema juures. Pole neil õiget kodu ega vanemaid.»
Maret kuulas Kaja juttu ükskõikselt. Mis oli temal asja Pilvi tütre ja tema kooselu lõpuga? Temal oli ema surnud. Kaja rääkis veel midagi Pilvi tütrest ja lahutusest, aga Maret ei hakanud teda lõpuni kuulama. «Anna andeks,» ütles ta Kajale, «mul on praegu muud mured.» Ta kõndis edasi, jättes Kaja imestunult järele vaatama.
Maret
POODI JÕUDES EI SUUTNUD TA END KAUBA OTSIMISELE häälestada. Sihitult käis ta poes ringi, ükskõikselt kaupa täis triivitud riiuleid seirates. Teele jäi leivariiul. Mehhaaniliselt tõstis Maret korvi ühe leiva ja saia ning sammus edasi. Korv käe otsas oli raskemaks muutunud. Maret tundis väsimust, pea käis ikka veel ringi. Rahutult magamine ja vähene söömine andsid end tunda. Maret võttis end kokku ja suundus piimariiuli juurde. Ta tõstis korvi piimapaki, kohvikoore ja paki kohupiima. Varsti olid korvis ka makaronid ja vorst-juust. Raha maksmisega jäi ta hätta. Kuidagi ei suutnud ta vajalikke sente kokku lugeda. Lõpuks sirutas ta käe välja ja müüja luges need ise Mareti peo pealt kokku. Ta oli juba poest väljumas, kui meelde tulid kohv ja tee. Tal ei jäänud üle muud, kui tagasi minna. Lõpuks olid ostud koos. Kodutee oli raskem kui poodi jõudmine. Ta tundis suurt väsimust. Keha mööda voolas alla higi. Ta kartis, et võib iga hetk minestada. Kodu juba paistis. Maret võttis viimase jõu kokku ja vedas end välisukseni.
Trepist ülesminek oli suur katsumus. Korteriukse taha jõudes tundis ta südant meeletult taguvat. Ta seisis tükk aega paigal, enne kui hakkas võtmeid otsima.
Lõpuks ometi oli ta kodus. Ta istus esikukapile ja jäi pikemaks ajaks mõttesse. Toidukott vedeles tema jalgade ees põrandal. Lõpuks tõusis ta püsti teadmisega, et nii see enam edasi kesta ei tohi. Ta peab uuesti elama hakkama. Ta võttis üleriided seljast, riputas need varna. Siis tõstis ta põrandalt toidukoti. Köögis ladus ta koti sisu külmikusse ja suundus elutuppa.
Ema haiglasse viimisest saadik ei olnud Maret suutnud midagi enda ümber koristada. Ta oli lihtsalt istunud ja oodanud teadet haiglast. Hinges olid korraga nii kaotamise hirm kui lootus, et äkki veel juhtub ime. Imet aga ei juhtunud. Kõne haiglast kustutas kõik lootused. Elult võis oodata imesid, surmalt mitte. Surm on lõplik ja ilma imedeta.
Maret vaatas toas ringi. Alles nüüd märkas ta, kui segi kõik oli. Ometi ei hakanud ta kohe kraamima. Kõigepealt läks ta kööki ja tegi endale suure kruusi kohvi ja suure vorstivõileiva. Ta tundis, et ilma söömata ei suudaks ta enam midagi teha. Esimene suutäis käis suus ringi ega tahtnud kuidagi alla minna. Maret ei loobunud, ta neelas suutäie vastu tahtmist alla. Teise suutäiega läks lihtsamalt ja asi lõppes sellega, et ta endale veel teise võileiva tegi ja ära sõi. Ta pesi kruusi ja taldriku puhtaks ning läks tagasi tuppa. Koristama hakata ta ikka veel ei suutnud. Ta vedas end diivanile pikali. Kohe tuli ka uni. Maret magas kaua ja rahulikult. Oli juba sügav õhtu, kui ta lõpuks ärkas.
Õues möllas torm. Puuoksad kriipisid vastu akent. Süda naise rinnus tõmbus valusalt kokku. Silmade ette kerkis ema kalm, mis oli üksikuna tillukesse kabeliaeda maha jäänud ja millest nüüd raju üle käis. Tema ema, seal külma ja tormi käes üksinda.
«Miks ma ometi pean nii mõtlema?» sõitles ta ennast kohe. Mõistusega sai ta aru, et nii mõelda ei tohi, aga hing ei suutnud rahuneda.
Silmade ette tulid viimased mälestused emast. Insult oli viinud emalt liikumisvõime ja kõne. Ka elust arusaamine valmistas talle raskusi. Maretil oli valus teda vaadata. Ta tundis end ema kõrval täiesti abituna. Sama tundsid ka arstid, nad ei andnud Maretile mingit lootust. Ometi ootas Maret, et juhtub ime ja ema tuleb sellest välja. Paljud olid ju sellest välja tulnud. Miks ei oleks võinud see ka tema emaga juhtuda.
Ta teadis, et ema temast aru ei saa, aga ta rääkis temaga, palus tal vastu pidada. Igal õhtul haiglast koju minnes pettis ta end mõttega, et ema paraneb, et tal on juba parem. Kodus palus ta abi jumalalt. Aga miski ei aidanud. Ema suri tema palvetest hoolimata.
Torm õues kogus jõudu. Tuulele oli lisandunud vihmasadu. Toas oli kõle. Maret tõusis diivanilt. Ta käis toas edasi-tagasi, ühest nurgast teise. Enda sammude kaja hakkas teda häirima.
Ema surmast saati ei olnud ta raadiot mängima pannud. Arglikult vajutas ta alla raadionupu.
«Valvamas on keegi üksinda aknal, kaitsetu ta oma mõtete eest…» laulis meeshääl.
Maretil purskusid silmist pisarad. Läks palju aega, enne kui ta rahuneda suutis. Laul raadios oli juba ammu lõppenud, aga laulu viimane rida kajas Mareti kõrvus edasi. «Kaitsetu ta oma mõtete eest…» kordas ta omaette.
«Mõtted, mõtted, mõtted… Kogu elu koosnebki vaid mõtetest. Headest mõtetest, halbadest mõtetest, ilusatest mõtetest, inetutest mõtetest. Mõtted – need olemegi meie,» rääkis Maret omaette. Kuulates oma häält, ta rahunes.
Kui palju igasuguseid mõtteid oli ta elu jooksul mõelnud… Juba ammu oli ta aru saanud, et need mõtted, mis kõneks saavad, mis inimesed teistele kuuldavaks teevad, on petukaup. Need on ainult selleks, et varjata oma tõelisi mõtteid, neid, milles inimesed tegelikult elavad. Kõikidel on oma maailm, mis kuulub ainult neile, ja kõik otsustavad ise, kui kaugele nad kellegi oma maailma toimetama lasevad. Inimesed ei ole nii lihtsad, kui nad näivad. Inimesed on mõistatuseks nii endale kui teistele.
Mida ta teadis ema mõtetest? Maret pidi endale tunnistama, et seda ei olnud just palju.
Maret ja Pille
RAADIOST TULI ILMATEADE. MARET LÄKS LAUATELEFONI juurde, võttis telefonijuhtme ja pistis
