teid. Öelge palun, kuidas ma teile tasuda saan?» uuris helistaja.
«Võtke heaks,» vastas Maret. «Helistage jälle, kui abi vajate, aga tänada ei ole vaja.»
«Aga kuidas tasumisega on?» küsis helistaja uuesti.
«Uskuge või mitte, aga mina ei taha mingit tasu. Kui saite abi, siis see ongi mulle tasuks,» ütles Maret ja pani toru hargile.
Maret
KÕNE LÕPPEDES VAATAS MARET TELEFONI JA kaardipakki. See lühike kõne oli olnud talle tõeliseks lohutuseks. Korraks oli ta suutnud unustada oma leina. See tekitas Maretis süümepiina. Tal oli enda ees häbi. Uuesti hakkas ta emale mõtlema, aga haletsemisele ta end täielikult enam pühendada ei saanud. Mõtted helistajast segasid teda. Ja endalegi märkamatult hakkas ta mõtlema tüdrukust, kes talle helistanud oli.
«See salaaustaja oli hea mõte,» oli ta endaga rahul.«Nüüd tunneb see tüdruk end tükk aega hästi ega põe oma poisi pärast nii palju. Alati on hea teada, et on keegi, kellele me korda läheme. Olgu see või väljamõeldud salaaustaja.»
Maret teadis, et noored ei kasuta enam sellist sõna nagu salaaustaja. Ta teadis ka seda, et see sõna on ikka veel igas inimeses peidus, kusagil hästi sügaval ja pole tähtis, kas see inimene on noor või vana. Kui selle sõna lausud, saavad kõik aru, millest on jutt. Mareti meelest oli see sõna nii romantiline, ikka ja jälle suutis see inimesi oma salapäraga lummata. Selles sõnas oli igatsusvalu millegi kättesaamatu järele.
Maret uskus, et maailmas on palju inimesi, kes on oma elus kasvõi kordki ihalenud kedagi kättesaamatut: tundnud suurt igatsust, samas teades, et need soovid mitte kunagi ei täitu. Eks ta isegi oli lasknud end sellel tundel nooruses kanda, olles ise nii mõnigi kord salaaustaja rollis. Palju unetuid öid ja pikki päevi oli täitnud ta südame kas naabripoiss, klassivend või mõni tundmatu tänavalt, rääkimata kuulsustest, kelle pildid seinu ehtisid ja unelmaid sünnitasid.
Ta mäletas oma teismeeast üht filmi. Peategelaseks oli seal vene luuraja. Sellesse näitlejasse, kes seda luurajat kehastas, oli Maret kõrvuni armunud. Tema pilti vaadates tundis ta südames suurt valu. Teda valdas suur igatsus, mitte kurbus, vaid just igatsus. See tunne andis piiramatu võimaluse unistamiseks.
Maret tajus, kui võimas võib niisugune tunne olla. Ja see oli tõesti ainult tunne, mis oli tema sees ja tema oma. Maret ei vajanudki vastutunnet. Talle piisas täielikult sellest, mida ta ise tundis. Kui palju ilusaid hetki oskas ta mõttes luua ja läbi elada.
Kui need tunded päriselt ta ellu jõudsid, ei osanud ta nendega ikka midagi peale hakata. Tihti kõndis ta neist lihtsalt mööda. Kas tundus talle, et tunne oli võõras, või oli võõras see inimene, kes seda tunnet kandis. Oli noorus, oli armastuse otsimise aeg, oli pisaraid ja draamasid, oli üürikest õnne ja pettumusi.
Siis tuli tunne, mis tundus nii õige, tundus siiani. Maret teadis, kui palju võib armastus tuua valu ja kannatust, kui teiseks pooleks ei ole enam mingi ulm, vaid luust ja lihast inimene. Vastamata armastuse valu oli Maretile tuttav.
Ain
«KAS SA KURDIKS OLED JÄÄNUD?» INGER TAGUS Aini ribidesse. «Kell pläriseb juba ammu.»
Ain sirutas käe teki alt välja ja vajutas kella kinni.
«Oh, kuidas ei viitsiks minna,» ütles ta naisele. «Iga jumalapäev üks ja sama ring.»
«Eks otsi siis omale uus töö, kui sellest tüdinenud oled,» ühmas naine Ainile selga keerates.
«Kohvi sa mulle tegema ei tulegi või?» küsis Ain naise poole kiigates.
«Millal ma enne sulle kohvi olen teinud,» ühmas naine uniselt.
«Mäletan, et kunagi ammu sa ikka tegid,» ütles mees end voodiservalt püsti ajades.
«Millal see veel oli,» venitas naine.
«Tõesti, millal see veel oli,» kordas mees omaette ja lahkus toast, unustamata enda järelt vaikselt ust sulgeda.
Nii oli kujunenud, et Inger juba ammu mehe pärast hommikul üles ei tõusnud. Hommikusöögi pidi mees endale ise leidma. Alguse oli see saanud siis, kui perre oli sündinud esimene laps, ja nii oli see jäänud. Lapsi oli nüüd peres kolm, kõik juba nii suured, et nad naise ööund enam ei seganud. Aga nüüd oli naine juba harjunud sellega, et hommikusöögi tegi mees endale ise, ja harjunud oli sellega ka mees.
Ain läks kööki ja pani kohvi tilkuma. Seejärel läks ta vannituppa habet ajama. Pärast pesemist ja vetsus käimist oli ta hommikusöögiks valmis. Ta tegi endale kaks võileiba ja kallas kohvi kruusi.
Köögiaknalaual vedeles ajaleht, ta heitis sellele pilgu. Midagi huvitavat sealt silma ei hakanud ja mees pani lehe tagasi. Ta istus, mälus uniselt leiba ja rüüpas kohvi peale. Siis ta tõusis, pani kruusi ja taldriku kraanikaussi. Ta teadis, et see leid Ingerit ärritab, aga pesema ta nõusid ei hakanud. Koridoris tõmbas ta jope selga ja oli juba minekul, käsi ukselingil, kui kuulis Ingeri hüüdu magamistoast. «Mida jälle,» pomises Ain omaette ja läks vaatama, mida naine tahab.
«Ma jään täna tööle kauemaks. Sa pead Siimu ise lasteaiast ära tooma.»
«Eile sa poisi järele ei jõudnud. Mis sul siis täna jälle ees on, et sa ise ei saa?» küsis Ain torisedes.
«Mul on pärast tunde õppenõukogu. Füüsikul on sünna ka veel, ma arvan, et mul kisub päev pikale. Ma üleeile juba rääkisin sulle sellest.»
«Jõuan mina kõike meeles pidada,» ühmas Ain, «sul on pidevalt mingid koosolekud ja istumised.»
«Lähed siis Siimu järele?» katkestas naine Aini torisemise.
«On mul valikut?» Vastust ootamata Ain lahkus.
Varahommikune linn oli inimtühi. Mehe sammud kajasid asfaldilt vastu. Ilm oli veidi tuuline ja niiske. Aini see ei häirinud. «Pole halba ilma, on valed riided,» ütles ta alati, kui keegi ilma üle virisema hakkas.
Bussipargini oli paar kilomeetrit. Talle meeldis seda teed jala käia. Ta sai niigi terve päeva roolis istuda ja see jalutuskäik kulus marjaks ära. Kooliajast saadik ei olnud ta enam palli mänginud ega suuski alla saanud, see igapäevane jalutuskäik aitas tal vormis püsida. Mõnelgi temavanusel oli juba pea kiilas ja suur kõht rippumas üle püksivärvli. Aini need mured veel ei puudutanud.
Reipa sammuga astus mees läbi veel magava linna. Kohale jõudes koputas ta väravaputka luugile. Unine valvur pistis pea august välja. Tundnud Aini ära, porises ta omaette: «No ei näe inimene kodus magada. Oleks, et veel üksi üleval toimetaks. Kus sellega, tema peksab teised ka veel üles.»
«Tere ise ka,» kostis Ain torinale vastuseks.
«Tere, tere,» tuli nüüd juba sõbralikumalt. «Miks nii vara väljas?»
«Tagumine komposter hakkas eile jukerdama. Ma ei viitsinud õhtul sellega jamama hakata, õigemini aega ka ei olnud. Pidin poisi õigel ajal lasteaiast ära tooma.»
«See ikka rohkem nagu naiste amet,» suskas putkavaht Aini jutu peale.
«Kompostri parandamine või?» Ain jättis meelega märkuse lapse toomisest tähelepanuta.
«Ma pean ikka tite koju toomist silmas,»
