asjad on suudetud siiski selgeks teha. Isegi kui tegemist on autentsete kirjadega, ei ole tegemist kirjavahetusega, kuna on kindlaks tehtud, et kõik kirjad on kirjutanud üks autor. Lisaks ei pärine need kirjad kindlasti mitte varasest 12. sajandist. Kas tegemist on kaduma läinud originaalide ärakirjadega? Paljud uurijad välistavad rohkete ebakohtade tõttu Abélard’i autorluse – informatsioon tekstis ei sobi alati kokku teksti väidetava tekkeajaga, samuti poleks Abélard kindlasti teinud vigu iseenda eluloos. Belgia ajaloolane Hubert Silvestre on aga kirjade kohta öelnud, et need on hilisem võltsing, ning tal on välja pakkuda ka selgitus, miks selline võltsing tehti. See võis olla seotud vaimulike tsölibaadinõude vastase kampaaniaga. Keskajal oli ikka ja jälle vaidlusi tsölibaadi üle. Selle ettekirjutuse õgvendamine pole küll katoliku kirikus (erinevalt ortodokssest ja luteri kirikust) tänaseni õnnestunud, kiriku ametlikule seisukohale vastanduvaid arvamusi ja sellekohaseid tekste esines aga ka juba keskajal. Ühe kampaania eesmärgiks oli näiteks soov säilitada preestrite abielukeeld, kuid lubada neile seksuaalsuhteid. Sellesse konteksti sobituks Héloïse’i kaitsekõne vaba armastuse poolt ja abielu vastu, kuna temale ja Abélard’ile tõi abielu ainult õnnetust. Erinevad tõendid teevad selle teesi mitte küll üheselt tõestatavaks, kuid ometi väga tõenäoliseks. Tekstide algne autor võis seega olla kuulsa „Roosiromaani” autori lähikondlane või lausa tema ise – Jean de Meun.
Kuulsate kirjade tekkeloo selline selgitus kutsub aga siiani esile rohkelt vastuväiteid ja paljud väidavad endiselt, et tegemist on ehtsate kirjadega, kuna kirjad ja nendega seotud armastuslugu on nii paeluvad. Keskaega uurivad ajaloolased ja laiem huvilistering on armastajapaari Héloïse’i ja Abélard’i erilisse armuloosse sedavõrd kiindunud, et neil on sellest loost või selle osadest raske loobuda. Kirjade ehtsuse väitest lahti ütlemine ei teeks aga kuulsa paari haaravat armulugu olematuks, vaid aitaks selle loo keskaja kontekstis õigesse kohta sobitada.
Akvitaania Eleanor
Akvitaania Eleanori värvikas elukäik (ca 1122–1204) ei näi üldsegi sobivat komberangesse keskaega. Eleanor oli Lõuna-Prantsusmaal asuva Akvitaania hertsogiriigi pärijanna, Prantsuse kuninganna, ning saatis oma abikaasat Louis VII ristiretkel pühale maale. Kuid ta oli ka oma onu, Antiookia vürsti Raimund von Poitiers’ ja sultan Saladini armuke. Pärast Louis VII-ga sõlmitud abielu tühistamist abiellus ta endast tunduvalt noorema Henry Plantagenet’ga, kelle onuga oli tal samuti suhe olnud. Ta mürgitas külmavereliselt kauni Rosamunde, oma mehe armukese. Henry kaudu sai temast Inglismaa kuninganna, ta oli Inglise kuningate Richard Lõvisüdame ja John Maata ema ning ässitas oma pojad armukadedusest ja võimujanust ajendatuna isa vastu üles. Ja isegi pärast oma surma tekitas Eleanor Prantsuse ja Inglise kuningakodade vahel segaseks muutunud territoriaalnõuete tõttu pingeid ning oli seega üks saja-aastase sõja põhjustajatest. Prantsuse dominikaanlane Helinard kirjutas mõnikümmend aastat pärast Eleanori surma oma kroonikas, et Eleanor olevat käitunud kui hoor, mitte kui kuninganna. Paljud kroonikud mõistavad hukka tema halva ja kuratliku iseloomu ning abieluvälised suhted, milles ta ei kohkunud tagasi isegi suhetest paganatega. Kuid 19. sajandist toimub ajalookirjutuses muutus: temast tehti tavaline, rõõmsameelne ja kirglik prantslanna ning tänapäeval peetakse teda tihti emantsipeerunud ning enesekindlaks naiseks, kes käis eksimatult ja kõiki oma aja piiranguid trotsides oma teed. Viimatimainitud kujutlust Eleanorist esindas veenvalt Katherine Hepburn Hollywoodi filmis „Lõvi talvel”. Missugune Eleanor siis tegelikult oli?
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
