Augustuse käsul läbi viidud rahvaloendusest, mis toimus Süüria asevalitseja Quiriniuse valitsemisperioodil. Maria ja Joosep reisisid Naatsaretist Galileast Juudamaale Petlemma, kust Joosepi perekond pärines. Seal sündis Jeesus, pool aastat pärast Ristija Johannest, kelle sünniajaks märgitakse „kuningas Heroodese valitsemisajal”. Selleks kuningaks peetakse tavaliselt kuningas Heroodes Suurt, kes valitses juudi riiki, nagu juba mainitud, aastail 37 kuni 4 eKr. Siiski oli veel olemas ka tema poeg Heroodes Antipas, kes valitses pärast oma isa surma muuhulgas Galilea üle kuni aastani 39 pKr.
Kaudselt oleks Jeesuse sünniaasta määramisel võimalik kasutada Luuka informatsiooni Jeesuse ristimise kohta Ristija Johannese poolt. Luuka evangeeliumi järgi ristiti Jeesus kolmekümneaastasena ja nimelt keiser Tiberiuse viieteistkümnendal valitsemisaastal. See viitab perioodile sügis 27 kuni suvi 29 – aga kas Jeesus oli tõepoolest täpselt kolmkümmend aastat vana või peab see arv tähistama küpset meheiga? Või viitab arv kolmkümmend kuningas Taavetile, kes selles vanuses kuningaks sai?
Evangelistide antav nõrk ja vastuoluline kronoloogiline alusmaterjal ei võimalda Jeesuse sünniaasta kohta ühest vastust anda. Luuka teate kohta annab aga ühe pidepunkti juudi kroonikakirjutaja Flavius Josephus, kes räägib Juudamaa rahvaloendusest. Quirinius olevat lasknud selle 37. aastal pärast Actiumi lahingut läbi viia, seega aastail 6 või 7 pKr.
Luuka kronoloogial on aga puudusi. Eelkõige ei ole seda võimalik vastavusse viia Heroodes Suure valitsemisajaga, kelle ajal pealegi ühtegi rahvaloendust ei toimunud. Tema poeg Heroodes Antipas aga valitses ainult Galilea ja Perea üle, kus ei teostatud rahvaloendust. Samuti ei satuks Jeesuse ristilöömine Luuka andmete järgi Pontius Pilaatuse valitsemisajale – seda vähemasti juhul kui Jeesus ikka hukati 33-aastasena nagu enamasti arvatud on.
Luuka andmete kriitiline võrdlemine teiste, eelkõige juudi allikatega Jeesuse elust, laseb aga arvata, et Luuka dateering on ikkagi kõige tõenäolisem. Heroodese valitsemisaja suhtes tekkiv ebakoht on seletatav sellega, et kuninga all on mõeldud üht teist Heroodes Suure poega – Archelaust, kelle Augustus tema võimetuse tõttu juba pärast väga lühikest valitsemisaega 6. aastal pKr Galliasse pagendas. Archelause nõrkust tõendab muuhulgas see, et ta oma müntidel isa nime all esineb. Siis oleks Jeesus sündinud tõepoolest 6. või 7. aastal uue ajaarvamise järgi, oma missiooni aastail 35 ja 36 ellu viinud ning oleks aastal 36 pKr, Pontius Pilaatuse viimasel ametiaastal ja varem kui seni arvatud, ristil surnud. Matteuse andmetega see aga kokku ei sobi.
Lisaks on üldse küsitav, missuguseid evangelistide andmeid Jeesuse sünni kohta võib pidada ajalooliselt tõesteks. Kui palju nende jutus on mõeldud sümboolsena? Kõige tõenäolisem tundub sümboolne taust jutustuse puhul liikuvast tähest, mis juhatas kolm tarka Jeesuse sünnikoha juurde. Täht võib olla puhtalt müütilise taustaga ja viidata messia motiivile vanas testamendis. On küll otsitud astronoomilisi seletusi tolleaegsele taevafenomenile: tegemist olevat olnud Jupiteri ja Saturni erilise positsiooniga aastal 7 eKr või komeediga. Taevatähised olid aga inimeste jaoks juba antiikajast alates vältimatuiks saatjaiks, kui maa peal suured sündmused aset leidsid – seega on mõeldav, et evangelist selle püändiga millegi erilise saabumisele viidata tahtis.
Jääb veel Heroodese kuulus lastetapmine. Kas see üldse kunagi aset leidis või pidi see detail viitama väljavalitud lapse erilisele pääsemisele – viitena vana testamendi Moosesele, kes imikuna pajuvitstest korvi pandi ja Niiluse voogudes ellu jäi? Ka rahvaloenduse dateering võib valele teele juhatada. On täiesti mõeldav, et Luukas tahtis sellega seletada Jeesuse pärinemist Naatsaretist, kuna oli teada, et vastavalt ettekuulutusele pidi messias sündima Petlemmas. Võimalik on seega, et evangelistid kasutasid ajaloolisi sündmusi, millel ei olnud otsest ajalist ega põhjuslikku seost Jeesuse sünniga, pelgalt kujundlikkuse mõttes.
Lahendamata küsimus jääb seega edaspidigi paeluvaks, kuid on vähe tõenäoline, et see kunagi rahuldava vastuse saab. Jeesuse tegevuse ja kristluse ajaloo seisukohast on aga sellele religioonile alusepanija täpne sünnikuupäev pigem vähetähtis, kuna see ei muuda tema õpetuse tähendust ega tähtsust. Ka meie kalender jääks arvatavasti muutmata, isegi kui õnnestuks Jeesuse sünnikuupäev täpselt kindlaks määrata, sest muutmisest tulenev segadus oleks lihtsalt liiga suur.
Pontius Pilaatus
Kui kristluse looja Jeesus Naatsaretist arvatavasti neljandal aastakümnel meie aja järgi ristil hukati, toimus see Rooma impeeriumi Palestiinas asuva Juuda provintsi asevalitseja Pontius Pilaatuse käsul. Ühtki teist antiikaegset sündmust pole nii põhjalikult uuritud ja küllap on Jeesuse protsess maailma ajaloo kuulsaim. Tavapäraselt arvatakse, et Jeesust süüdi mõistva otsuse võttis vastu Pilaatus ning see on igaveseks mõjutanud ajaloolist pilti tema isikust. Uus testament kirjeldab Pilaatust kui nõrka võimukandjat, kes Juudamaad viletsalt valitses. Evangelistid kirjeldavad toimunut järgmiselt: Jeruusalemma juudi ülempreestrid tahtsid ohtlikku teisitimõtlejat Jeesust kõrvaldada ja laimasid teda Rooma keisri Tiberiuse esindaja ees, väites, et ta olevat mässaja ja nimetavat end juutide kuningaks. See olevat aga Palestiina saatust juba peaaegu sajandi määranud Rooma võimu vastane tegu ja seega majesteedi solvamine. Evangelistide väitel oli Pilaatus teadlik Jeesuse süütusest, kuid andis järele juudi rahvale, kes nõudis rändjutlustaja hukkamist. Evangelist Matteus väidab koguni, et Pilaatus olevat kasutanud oma süütuse kinnitamiseks juudi käte puhtaks pesemise kommet.
On aga hinnang Pontius Pilaatuse valitsemisajale ja kuvand tema rollist Jeesuse kohtuprotsessis vastavuses ajaloolise tõega? Kas Jeesuse protsess ja tema süüdimõistmine leidsid aset kirjeldatud viisil? Või algas ehk uues testamendis Pilaatuse maine mustamine, mille tulemusena on seda Rooma asevalitsejat juba kahe aastatuhande vältel heitliku meelega oportunistiks peetud?
Juudi õpetlastel oli tõepoolest vaja Rooma ülemvõimu abi, et vabaneda ebasoovitavast, nende silmis isehakanud messiast Jeesusest. Neil oli vaja ka ilmalikku põhjust, kuna religioonialastesse vaidlustesse Rooma võim ei sekkunud. Sellepärast mustasid nad Jeesust, kujutades teda ohtliku mässajana, kellega tuleb lõpp teha, enne kui ta rahutus provintsis veel ühe ülestõusu korraldab. Sarnase taktikaga olid nad juba ennegi üritanud karismaatilisest rändjutlustajast vabaneda. Majesteedi solvamise etteheidet ei saanud aga Pontius Pilaatus niisama lihtsalt tähelepanuta jätta. Evangelistid jutustavad, et kui Pilaatus Jeesuse süüs kahtles, olevat ülempreestrid rahva Jeesuse vastu üles ässitanud ja Pilatus olevat lasknud end Jeesust surma mõistes rahva vihast kaasa kiskuda, ehkki oli kindel Jeesuse süütuses.
Tõepoolest toimus Pontius Pilaatuse valitsemisajal (26–36 pKr) palju rahvaülestõuse, mis Rooma asevalitseja käsul veriselt alla suruti. Rooma impeeriumi äärealadel asetsevad provintsid olid toona tugevalt pax romana integratsioonisurve all. Palestiina juudid olid sellele eriti vastu, kuna nad ei tahtnud loobuda oma juudi identiteedist. Pilaatus sellest ei hoolinud. Need tõsiasjad ei sobi kokku evangelistide loodud pildiga Pilaatusest kui kehvast provintsivürstist. Teised kroonikud on kirjeldanud Pilaatust kui taktikaliselt tarka, kuid halastamatut ja julma võimurit, kes igasuguse Rooma-vastase opositsiooni otsustavalt maatasa tegi.
Lugu tahtejõuetust asevalitsejast, kelle nõrkus võimaldab õpetlaste plaani ellu viia, ei tugine seega ajaloole. See räägib pigem konkurentsist juutide ja Jeesuse pooldajate vahel ning püüdlusest teha juudid vastutavaks Jeesuse surma eest. Mida keerukamaks muutus konflikt vana ja uue religiooni pooldajate vahel pärast Jeesuse surma, seda enam oli põhjust vastaspoolt diskrediteerivaks propagandaks. Varakristliku propaganda järgi kuulus juutide salakavala plaani juurde nõrk Rooma asevalitseja, kes oli ülempreestritele tööriistaks.
Aga kui Pontius Pilaatus end nii lihtsalt ära kasutada ei lasknud, miks lasi ta siis Jeesuse hukata? Kas ta otsustas taktikaliselt järele anda altpoolt tulevale survele ja rahustada juudi rahvamassi, kes tahtis Jeesust ristil näha? Või pidas ta Jeesust küll süütuks, kuid sellest hoolimata potentsiaalselt ohtlikuks mässuleõhutajaks, kes tema moderniseerimispoliitikat ja Rooma survel teostatava kultuurilise integreerimise põhimõtteid
