küll!” Nüüd oli Marit selles täitsa kindel. „Just siis, kui teda nägin, ma kohe tundsin, et me peame selle talu enda maakoduks saama. Maksku mis maksab!”
Kärt noogutas, kuid oli samas pettunud. Pidi see jälle Marit olema, kes aurat nägi! Muidugi mõista libises too udune vaim temast, Kärdist, mööda nagu tühjast kohast. Ehkki noorem õeraas tundis samuti, et soovib Tammiku talu kõigest hingest nende perele maakoduks, teadis tüdruk ometi, et temast polnud toda erilist äratundmisenõksakut läbi käinud. Kärti näris kahtluseuss, kas suur soovimistunne polnud mitte tavaline vanema õe järeleahvimine, mida talle aina ette heidetakse. Miks küll on elu nooremate õdede suhtes nii ülekohtune, et paremad palad muudkui vanema lauale kukuvad?
Mõnda aega istusid tüdrukud autos vaikides ja haudusid omi mõtteid.
„Kuule, kas sul paberit on?” küsis Marit. Ta pidas silmas Kärdi märkmikku. Kärt kandis alati kaasas väikest seljakotti, kus olid mõned talle eriti armsad asjad. Kotist võis leida pisikese karvase mängukoera Potsa, peegli, juukseharja, värvitu huulepulga, taskurätiku ning roosa lillemustriga märkmiku. Märkmiku esimesele leheküljele oli kirjutatud, et see kuulub Kärt Mirjam Nurmele, kes õpib teises klassis.
„Mul ei ole mingit paberit,” ütles Kärt.
„Anna oma märkmikust üks leht,” nõudis Marit.
„Märkmikust?! Hull oled!”
„Ja sina jälle kade! Ma tahan protokolli kirjutada, aga sinul on kahju ühest märkmikulehest. Ise veel räägid, et tahad kõigest hingest maakodu saada!”
Marit teadis, missugusele nupule vajutada. See oli õe peal sada korda läbi proovitud nõks. Kui soovisid oma tahtmist peale suruda, siis ütlesid lihtsalt: „Okei, ma ei mängi sinuga!” Ja saidki oma. Nii ka seekord. Kärt kohmerdas seljakoti luku lahti, võttis oma kalli roosa märkmiku, silitas läikivat lillelist kaant ja andis õele.
„Säh! Aga ainult üks leht,” hoiatas ta.
Marit mõnules aeg-ajalt kaks aastat vanema õe eelistes: nautis oma suuremaid teadmisi ja paremaid oskusi. Üldiselt hoolis ta õeraasust ega kiusanud rohkem, kui vanema õe seisusega sobis. Praegugi, tundes Kärdi murelik-valvsat pilku oma kätel, keeras ta märkmikulehti piisava ettevaatlikkusega.
„Ma ei hakka lehte välja tõmbama. Kirjutan siiasamasse ja kodus proovime selle õrnalt kätte saada. Ära karda, su märkmikuga ei juhtu midagi,” lubas Marit armulikult. Kärt noogutas ja otsis seljakoti põhjast pastaka.
Marit avas roosa kirjaploki keskelt – hiljem saab sealt lehe kõige paremini välja võtta – ning asus tähtsa töö kallale. Kirjutanud pealkirjaks „Proto…” jäi ta toppama.
„Kas see kirjutatakse g-ga või k-ga?” päris ta õelt. Kärt oli selles küsimuses täpselt niisama tark, aga siiski meelitatud, et tema käest nõnda olulise paberi kirjutamise juures nõu küsitakse. Ta vastas pikemalt mõtlemata:
„Raudselt g-ga. Muidu oleks see ju mingi koll.”
Marit kaalutles viivu. Kolli-mõte paistis Kärdil õige olevat. Ja lillelise märkmiku leheküljele ilmus tekst:
Täna me käisime esimest korda Tammiku talus. Meile siin väga meeldis. Issule ja emmele meeldis ka. Väga ilusad olid kadakad ja see väike maja õues. See saab meie majaks. Marit Liis Nurm ja Kärt Mirjam Nurm lubavad, et aitavad koristada. Suur maja on must ja saunas on ämbliku võrgud. Samad Marit Liis ja Kärt Mirjam lubavad, et mängivad Reedikuga ja oiavad Leed.
Kärt luges kõrvalt, mida Marit kirjutas.
„Kirjuta seda ka, et seal oli aura. See on otsustamise puhul väga oluline.”
Marit oli õe mõttega päri ning kirjutas lõppu: Seal on ka aura. Ja see on väga hea.
„Nüüd peame oma allkirjad panema,” leidis Marit ja andis märkmiku Kärdile. Kärt maalis oma mõlemad eesnimed ja perekonnanime nii ilusasti, kui auto rappumine lubas. Marit sai märkmiku tagasi ning kirjutas ka oma allkirja. Mitte õe moodi lapselik-püüdlikult, vaid laia kaarega sinka-vonka, nagu oli näinud täiskasvanuid tegevat.
Tüdrukud olid oma saavutusega rahul. Nad ulatasid lillelise ploki edasi emale ning palusid ka temal sellele väga olulisele paberile allkiri anda. Ema luges ning kirjutas alla. Nüüd oli järg isa käes. Nõnda pidulikku toimingut ei hakanud temagi koduni edasi lükkama, vaid roolis auto maantee veerde ning lisas paberile enda allkirja ja kuupäeva. Märkmik jõudis ringiga tüdrukute kätte tagasi. Hoopis teine asi! Allkirjad andsid asjale palju juurde. Ema oli parandanud „ämblikuvõrgud” üheks sõnaks, „hoiavad” sai puuduva h-tähe ning „protogolli” g oli tehtud k-ks.
„Noh, said nüüd oma kolli kätte,” tögas Marit.
„Mina sain jah,” naeris Kärt, „aga kus see sinu oma on?”
„Küsid veel! Eks ikka tamme taga.”
Kärt mõistis, et Marit oli ta kolli-looga jällegi osavasti paika pannud. Ent ta ei teinud sellest välja, neelas hapu viinamarja alla ja tuli lagedale uue mõttega, näidates, et tema nupp nokib kõigest hoolimata teraselt.
„Üks allkiri on veel puudu,” ütles ta.
„Ma tean, vanaema oma. Küll ta kodus kirjutab.”
„Mis vanaema siia puutub? Tema pole Tammikut näinudki! Üks teine, kes nägi ja kellele ka meeldis.”
Marit vaatas küsivalt õele otsa. Kärdi sähvatavad ideed olid üldtuntud. Kuid kahjuks sageli sellised, mis panid vaid õlgu kehitama.
„Sass Suur, ma mõtlen,” selgitas Kärt.
Marit tõmbas kulmu kipra ja tegi näo, nagu kaaluks asja põhjalikult. Tüdruk oli täna aina sunnitud endale tunnistama, et väike õde oli tõesti terane ja tuli viimasel ajal järjest sagedamini lagedale kõiksugu huvitavate asjadega. „Õige,” kinnitas ta pärast mõttetegevust. „Emme, palun tõsta Sassu meie juurde!”
„Las koer olla. Sass on väsinud, magab nii mõnusalt mu jalgade vastas,” polnud ema poriste käppade ja märja kõhualusega koera ubimisest vaimustatud.
„Emme, palun!” tegi ka Kärt oma parimat nurujahäält. „Meil on teda hirmsasti vaja.”
„Oh te Mustlase-Maalid,” sõnas ema tüdinult, kuid tõstis siiski unerauge Sassi kui niiske ja sooja karvamütsi tüdrukute juurde. „Ärge teda solgutage, las loom puhkab. Sebis teine maal elu eest.”
„Ei solguta,” rahustas Kärt. „Meil on teda ainult natuke vaja.”
Sass Suur sättis end Kärdi süles mõnusalt kerra ja otsustas jätkata pooleli jäänud und. See sobis tüdrukute plaanidega ideaalselt kokku. Marit võttis märkmikust õige koha lahti ja lisas veel ühe rea: Aleksander Suur arvab ka, et talle meeldis.
Kärt luges, noogutas ja leidis: „Sass peab samuti midagi lubama.”
Marit oli sellega päri. Naljakas, mõtles ta, see kummaline aura on täna nii imelikult mõjunud, et Kärdi ideedega tuleb järjest nõus olla. Tavaliselt juhtus niisugust asja Maritiga haruharva. Tüdruk kirjutas: Ja ta lubab, et hakkab suvel maja valvama.
Kärt noogutas uuesti. Temagi oli õega
