seletas Marit.
„Ah et merevaadet polegi? Kurb. Siis vaatega tammele.”
„Seda sa saad, nii palju, kui kulub!” kilkas Kärt. „Taadu on ka nõus! Me kõik oleme nõus!”
Seepeale jooksis Kärt oma tuppa ja ilmus tagasi roosa märkmikuga.
„Jah, õige!” Marit võttis jutuotsa üle. „Esimene tähtis paber meie majaraamatusse on juba olemas.” Tüdruk otsis köögisahtlist terava kokanoa, avas märkmiku protokolli kohalt ning lõikas dokumendi ettevaatlikult kirjaplokist välja. Protokoll käis lauas käest kätte ning anti lõbusa naeru ja käteplagina saatel vanaisale. Vanaema Epp ja taadu leidsid paberi äärel veel kaks vaba kohta, kuhu enda allkirjad poetada. Kirjalikeks lubadusteks seal enam ruumi polnud. Aga nende puhul võis suusõnalisi ka usaldada. Tähtis otsus oli langetatud.
Tammiku pole päris tavaline koht
Tammiku osteti ära. Müüja helistas juba järgmisel õhtul ning teatas üsnagi nõudval toonil, et on teisegi ostuhuvilise leidnud ning palub Nurmedel kiiresti öelda oma lõplik vastus. See andis otsustamiseks viimase tõuke ning isa hõikas telefonitorusse: „Ostame!”
Nüüd oli neil siis oma suvekodu! Mis sellest, et veel riimas-räämas ning töid ootamas süle ja seljaga. Ihaldatud puhkehetked paistsid esialgu kui muinasjutus, seitsme mäe ja mere taga. Aga neil oli päris oma maja! Ja mitte ainult maja. Oma talu! Nagu Eestis põliselt kombeks: mitu hoonet, suur õu, rohtaed õunapuude ja marjapõõsastega. Lisaks veel metsatukk ja kadakane niit, kus isa jutu järgi pidi varsti tärkama äraütlemata palju lilli.
Maal käidi nüüd igal võimalikul hetkel. Isa oli kokku tassinud terved virnad ehitus- ja remondiraamatuid ning istus koos töömehega tundide kaupa nende taga. Kui Lee magas ja emal vähegi mahti, asus temagi kampa ning siis käis äge seletamine, arutamine ja arvutamine. Marit ja Kärt pidasid kinni protokollis antud lubadustest. Nad olid maal koristustöödel igal pool abiks ning rämpsu ja sodi seal juba jätkus. Lausa uskumatu, kui palju linnainimese jaoks mõttetuna näivat kola ühes maamajapidamises tekkida võib! Miks üleüldse oli alles hoitud ilma pulkadeta loorehasid, löe otsas logisevaid roostes vikateid, kiivas harudega sõnnikuharke, lehmaketi juppe, okastraadipusasid ja kõveraid naelu? Sirelihekialune oli vanadest, niiskuses tursunud patareidest triiki. „Raadio omad, sellest ajast, kui talus veel elektrit polnud,” teadis selgitada taadu, kes käis samuti koristustöödel abiks. Tarbetu rämps koguti kokku aina kasvavasse prahihunnikusse.
Kraamimine ja koristamine polnud tüdrukutele kunagi olnud mokka mööda töö. Kuid maal oli asi hoopis teisiti! Uus ja ütlemata huvitav. Ainus, mis Maritit kogu loo juures natuke häiris, oli ebamäärane aimus, et ümberringi keerleb alles see, mida muusikateatris kutsutakse avamänguks. Et istuksid nagu saalis, dirigent tõstab taktikepi ja orkestriruumi peidetud sügavusest voogavad esile helid. Voogavad ja voogavad, haaravad enda võimusesse ja sosistavad: „Oota-oota, kõik on alles ees, see pole veel midagi, see on alles eelmäng.” Marit tunnetas terve olemusega, et suvekodu on ta ära teinud. Mida „ärategemine” täpsemalt tähendab, ei osanud tüdruk seletada. Ta lihtsalt tundis, et nii see on. Paar korda oli ta proovinud Kärdiga toda sisemust piitsutavat teemat üles võtta, kuid taipas, et õe keha ja meeli „ära tegev” jõud ei mõjuta. Kärt ainult püüab suuremale meelepärane olla ja kiidab takka, et temaga on täpselt samad lood. Täiskasvanutele ei usaldanud Marit säherdusest segasest meeleolust rääkida. Niikuinii pannakse see tema „eriliselt tundliku natuuri” arvele ja vaat et tembeldatakse veel „natuke imelikuks”. Vanaema kukuks lapselapsele kohe raviteesid sisse jootma. Ei, esialgu jäägu kõik nii, nagu on…
Koristustööde ajal lubas Marit endale vahel hingetõmbehetki, eraldus vaikselt teistest ja siirdus talu taha metsa lonkima. Kaugemale ei usaldanud ta minna, ikka ainult sinnamaani, kus raagus puude vahelt maja veel näha oli. Kärt tabas õe uttu tõmbumise soovi harilikult ära ning püüdis ennast sabasse haakida. Enamasti anti talle mõista, et nendel kordadel pole seltskond soovitud. Ja Kärt jäi mossitades maha. Marit ei teadnud isegi, mida ta varakevadises vesises metsas otsis või leida püüdis, ent ei vabanenud painavast tundest, et miski teda valendavate kasetüvede vahele lonkima kutsus. Ta ei tahtnud endale tunnistada, et tegeleb ilmselt tobedusega ja otsib olematut. Ükskõik kuhu poole tüdruk ka ei suundunud, leidis ta ennast lõpuks ikka ühest ja samast kohast. Sealt, kus nad kõige esimesel korral olid oksi punti sidunud.
Tüdruk jäi seisma nagu tollelgi päeval – seljaga õue ja näoga metsa poole – ning vaatas kõrge paksutüvelise puu suunas. Sealt, ta mäletas täpselt, just sellesama puu tagant oli hetkeks vilksatanud mingi heledates riietes kogu ja kohe kadunud. Aga nüüd jäi puu ümber kõik rahulikuks, vaatas ta palju tahes. Iidne tamm sirutas kõveraid ja raagus oksi üle juba rohetavat vinet võtva kasesalu. Haruline hiiglane laskis ladval kevadtuules heljuda. Nagu oleks teda huvitanud ainuüksi tõdemus, et ta on selle salu kõige kõrgem, laiem, võimsam ning ilmselt ka vanem puu. Tamm lasi aimata, et tema jäme krobeline tüvi ja tohutu võra on näinud aegu ammuseid ning et ta teaks jutustada uskumatuid lugusid, kui vaid suudaks inimkeeli kõnelda.
Ent Marit mõistis, et puud seda ei suuda. Nagu temagi ei osanud taimede või loomade keelt. Niisugused imed võisid sündida ainult muinasjuttudes. Nõnda siis polnud Maritil võimalik tammega vestelda ega pärida, kas puu teab midagi tüdrukule viirastunud heledast kujust, kes tol päeval ennast tüve varju peitis. Otsija läks igal uurimisretkel hiiglasele päris ligidale, jalutas mõtlikult ümberringi, katsus käega samblaga kaetud koredat koort ja silmitses puu all tärkavat rohtu, lootuses leida seletust seletamatule, millel polnud nime.
Ühel päeval, kui pere oli taas koristustöödel ja Marit parasjagu väiksemaid kive aia taha hunnikusse kärutas, jooksis Kärt lõõtsutades õe juurde. Ta oli ilmselgelt hirmunud ja ähmis.
„Marit!” sosistas ta, heites ümbrusele kartlikke pilke.
„Mis sul on?” Marit tabas ära, et Kärdi ärevusel on tõsi taga ning see nakatas.
„Ma vist nägin teda,” jätkas Kärt sosistamist.
„Keda?”
„Noh, seda… Aurat!”
Niisuguse uudise peale laskis Marit kärusangad käest.
„Oled sa kindel? Kus see oli? Sealsamas tamme juures, jah?”
„Kus tamme juures?”
„Seal, kus ma teda esimest korda nägin, jobukakk. Seal, kus me kadakaid sidusime.”
„Ei, karjamaal… Kadus põõsastesse. Issand, kuidas ma ehmatasin!”
Marit vaatas abiotsivalt isa suunas. Siis mõtles ümber, võttis Kärdil otsustavalt käest ja käskis:
„Lähme! Näita, kus see oli!”
„Hull oled! Ei, mina ei tule!”
„Missugune ta siis oli? Mingi koletis või? Kui mina nägin, oli nagu laps.”
„Ma ei tea. Midagi vilksatas, siis jäi paigale… ja kadus kohe kadakate sisse.”
„Kuidas sa teda ei näinud, kui ta paigale jäi?!” Kärdi sahmerdamine ajas Maritil hinge täis.
„Ei jäänud ju! Ma ütlesin, et kadus kohe ära.”
„Selleks ei pea sajanditeks ühele kohale jääma, et näha, missugune asi või… olend seal on. Natuke ikka nägid?”
„Natuke
