Armsad sillad ja tillukeste käbide moodi hüatsindid – neid nägi Kärt nagu esimest korda.
Marit pani tähele neidsamu muutumisi ja ilmumisi, ent peitis imestamise ja imetlemise endasse. Hüüatused ja plaksutamise jättis ta Kärdi repertuaari. Viimasel ajal täheldas vanem õde, et imelik küll, aga maaõhk muutis mingil moel järk-järgult nooremat sõsarat. Sisukamaks. Ja mitte ainult looduse suhtes. Just see huvi salapäraste asjade vastu! Seniajani oli Kärt olnud säärane omapärane laps, keda muinasjutudki eriti ei köitnud. Keset kõige põnevamat lugu võis ta äkitselt püsti tõusta ja mingi muu, tema jaoks asisema ettevõtmisega tegelema hakata. Nüüd aga – näe nalja! – tiirutas Kärt kadakate vahel nõndasamuti kui Marit tammikus. Ning vanem õde aimas, mispärast.
Sel nädalal ajas linnas üks kiirus teist taga. Marit õppis Arsise Kellade Koolis, kus harjutati palavikuliselt kevadiseks suurkontserdiks. Griegi „Hommikumeeleolu”, mida nad lihvisid, oli imeilus, ent samavõrd keeruline lugu. Marit polnud enam mingi algaja. Jaapani väikekellade tinistamise aeg oli möödas. Tema hooleks oli juba kümmekond eri kella. Kuldsed ja hinnalised. Oli tublisti harjutatud, kuidas neid imeasju, valged kindad käes, plastilise kaarja liigutusega helistada ja üleliigne kõla vastu oma õlga summutada. Kellade ansamblis mängida polnud naljaasi. Jälgi nooti, vaata, et ei kobista vale kella, tunneta rütmi ja kaasmängijaid. Tempokates kohtades rabista nii, et higi otsmikult nõrgumas. Kui üks koorilaulja vale noodi kuuldavale laseb, pole see kuulajaile-vaatajaile enamasti hoomatav. Aga katsu kellade kooris esinemise ajal lüüa „piu”, kui oleksid pidanud lööma „pau”! Eksitus on kõigile kuulda ja samas ka näha. Seepärast tehtigi himuga proove.
Kontsert toimus pühapäeval kell üksteist Estonia kontserdisaalis. Marit õppis koolis, kus olid muusika süvaõppeklassid, mistõttu oli ta oma kooli pidulikel aastakontsertidel varemgi Estonia laval esinenud. Kuid ainult laulukooriga. Seal valitses ühine segasummatunne ning tüdruk polnud siis törtsugi pabistanud. Seekord oli asi teine. Nende ansambel oli väike, ainult üks lasterida laval. Eks sa siis eksi või koperda seal! Teed oma margi nii täis et…
Esinemisriietuseks oli Maritil tume seelik ja valge pluus. Seeliku kohendas ema ühest oma neiuaegsest peohilbust tütrele sobivaks. Kuna ta oli siis olnud niisama piitspeenike kui Marit praegu, istus riidetükk tüdrukule valatult. „Retro!” teatas ema ja oli oma vanade asjade kohvri leiuga ülimalt rahul.
„Mis retro?” päris Marit umbusklikult. Täiskasvanutel on tüütu komme kasutada keerulisi võõrsõnu ja tunda ennast väga hästi, kui teine midagi ei mõika. Alles oli „aura”, nüüd „retro”.
„Retroks, kullake, nimetatakse seda, kui mõni vana asi ehk stiil – ehituses või muusikas näiteks – jälle moodi tuleb. Mitte just täpselt samasugune nagu vanasti, pisut ikka täiendatud või muudetud, aga stiil jääb üldjoontes samaks ja ajastu hõngu on tunda. Nii saadki vanu asju natuke seades või teisiti sättides supermoodne olla,” selgitas ema.
Niisugune jutt oli Maritile mokka mööda. Ta keerutas ennast peegli ees ja lõõritas: „Seventies are coming back…”. Oli ju ema olnud seitsmekümnendate aastate koolitüdruk.
Kärt muutus päris kadedaks. Noorem tütar soovis kohvrist endalegi midagi moekat. Ema lubas hiljem vaadata. Praegu polnud mahti, esineja nõudis kogu tähelepanu. Pidulik valge pluus oli Maritile ühe aastaga nõnda napiks jäänud, et rändas oma loomulikku rada – riidekappi Kärdi riiulile. Valgete rihmikkingadega oli samuti lootusetu seis – need mahtusid napilt suure varba otsa. Pluus ja kingad tuli uued osta.
„Mis Maritil viga,” porises Kärt. „Tema saab aina uusi asju. Mina pean jälle tema lohmerdatuid kandma.”
„No-noh, ära nüüd tee torusuud. Vaata, see valge pluus näeb välja jumala uus. Praegu ongi second-hand-kaubad väga moes. Isegi päris tuntud naised, näiteks näitlejad, ei häbene tunnistada, et seda kannavad. Pigem siis juba oma õe riided kui täiesti võhivõõra omad,” lohutas ema.
Tegelikult mõistis ta Kärti väga hästi. Temal endal oli lapsepõlves veel hullem seis. Nimelt on emal oma noorema õega ainult aastane vanusevahe. Paha lugu oli aga, et noorem kasvas vanemast õest õige pea pikemaks. Nõnda siis tuli vaesel emal kanda noorema õe väikeseks jäänud riideid. „Nooremal vanema asju kanda on kuidagi loomulik, aga vastupidi – see oli ikka alandav küll,” meenutas ema oma lapsepõlveaegseid kannatusi. Et Kärti trööstida, lisas ta: „Ega seegi seelik Maritile kuigi kaua passi. Näed ju ise – ta on otsustanud pikkust tundidega juurde visata. Varsti on hüper-super retroseelik sinu jagu.” Ka Marit noogutas selle peale armulikult ning seks korraks oli Kärdi paha tuju haihtunud.
Marit sai uue pluusi. Kärt isiklikult aitas osta ning valis meelega kõige ilusama, sest varsti on see ju niikuinii tema riiulil. Tervel perel oli esinemiskostüümi pärast sebimist. Helehallid suverihmikud ostis taadu ja valged puuvillased sõrmikud – vanaema Epp. Need olid peopesast krobeliste kumminäsakestega kaetud rohimissõrmikud. Just sellistega seisis kuldne, suur ja raske mängukell kindlalt käes.
Pühapäeva hommikuks oli vajalik varustus olemas ning Marit lippas kontserdisaali kaks tundi varem kohale. Lava tuli valmis sättida, kellad laudadele asetada, noodipuldid paigale panna ja palad veel kord läbi mängida. See oli peaproov – viimane enne etteastet. Seejärel võtsid esinejad lava taga ootekohad sisse. Laval toimuvat võis kuulda kõlaritest ning jälgida monitoriekraanilt. Saal ja rõdud olid rahvast pilgeni täis. Kontsert algas.
Marit sirvis palad oma peas veel üksipulgi läbi. Siin ja seal olid komistuskivid sees ja see tegi tüdruku murelikuks. Ta võttis enda ülesandeid ja kohustusi suisa üleliia tõsiselt ja oli suur pabistaja. Kui esinemisjärjekord kätte jõudis ning tüdruk oma ansambliga lavale läks, püüdis ta keskenduda proovidest kaasa saadud õpetussõnadele. Mõelda võis ainult mängitavale loole, ja kui juhtuski mõni aps, ei tohtinud saal seda mitte mingil juhul märgata. Publikule tuli näidata ainult enesekindlat särav-naeratavat nägu.
Esimene pala läks hästi. Teine lugu oligi seesama Edvard Griegi muusikaline pilt Norra hommikust, mis Maritile kangesti meeldis.
Mõnikord, kui nad olid Tammikule jõudnud hästi varakult, mil hommik oli veel uneramb ja rohukõrred kastepiiskadest rasked, tajus Marit seda imekaunist meloodiat ka koduniidu kohal. Mis sellest, et seal ei lainetanud järskude kaljuseintega fjordid, ei sinetanud kaugustes ääretud metsad ega sillerdanud mägede nõlvadelt alla kümned ojaniidid ja kobrutavad kosed. Varajane põhjamaine kevadhommik sulas siinmailgi kauni muusikaga imeliselt kokku…
Jah, aga sädelevad helisillerdused ja tormakad kosemühinad nõudsid praegu kogu oskust ja tähelepanu, et neid kelladest välja võluda. Mariti käed tegid ilmekaid kaari, ta luges nooti ning jälgis samal ajal dirigenti ja oma mõlemat naabrit. Tüdruk oli harjunud, et kõrval mängijate kindlate kellahelide järel tulid tema enese löögid ja helistamised. Kõike oli harjutatud põhjalikult, paljud liigutused olid muutunud mehaanilisteks. Ühtäkki püüdis Mariti kõrv kinni, et parempoolne naaber jättis oma kella mängimata. Õnneks polnud see soolonoot ja viisi ei tekkinud inetut auku. Marit tegi oma kellalöögid. Jälle jäi naaber vahele ning saatis Maritile silmanurgast segadust täis pilgu. Marit pani ühe kella lauale, haaras teise, mängis ka naabri kella ning seda lauale asetades osutas kiiresti sõrmega noodis õigele kohale. „Seitsmes takt,” ütles sõrm. Järje kaotanud tüdruk oli taas rivis ja keeras abivalmilt noodilehte, kuna just sel hetkel oli Maritil mängida eriti kiire koht. Need olidki raskeimad taktid. Mitmete kellade ülikiire vahetus, rütmilised trummeldused pehmeotsaliste pulkadega. Ja nüüd ei mänginud Marit omakorda ühte kella korralikult. Heli tuli rabistades ja poolikult ning jäi tuhmilt õhku rippu. Ehmunud välkpilk dirigendile, kuid vastu vaatas rahustav nägu. Marit manas endagi omale uuesti õrna esinejanaeratuse ning lõpuni sujus kõik, nagu pidi.
„Teil läks hästi! Te olite kõige vingemad, ausõna!” paristas
