läks ikka pahasti ka. Ühes kohas jäin toppama. Ja mu naaber kaotas järje ära. Ma näitasin talle sõrmega õige koha kätte,” seletas Marit.
„Hea, et see mina ei olnud. Siis sa oleksid kohe üle saali hõiganud, et no mis sa nüüd küll tegid!” narritas Kärt heatahtlikult.
Marit tegi, nagu poleks kuulnudki. Ta ei tahtnud õenähvitsa naljade pärast oma pidupäeva rikkuda.
Ehkki pühapäev oli kontserdi tõttu pärastlõunasse vajunud, otsustati siiski Tammikul ära käia. „Vaevalt seal täna midagi teha jõuab, aga viskame pilgu peale,” arvas isa. „Ja kui ema vastu õhtut Leega maale tulla ei taha, siis läheme ainult suurte tüdrukutega. Tikul on samuti täna olnud elamusi küllaga ning poisski võiks koju puhkama jääda.”
Isa ettepanekule ei ajanud keegi sõrgu vastu ning seekord sõidetigi maale kolmekesi. Kevad oli seal jällegi edasi arenenud. Sarapikus, kus eelmisel nädalavahetusel püüdsid pilku alles üksikud sinililled, nüüd lausa sinetas. Tüdrukud korjasid emale ja vanaemale suured kimbud. Isagi käis lillemerd kaemas. Ta oli tütardega sama meelt, et suvekodu läheb kevade arenedes aina paremaks. Silmi lilledega nuumanud, asus isa poolelioleva töö kallale. Tüdrukud said ülesandeks kaugel niidul losutavast lagunenud kiviaiast väiksemaid paekive õuele kärutada. Isal oli plaanis köögitreppi parandada. „Aga vaadake, et olete seal kivirägas ettevaatlikud. Siin on niisugune maastik, kus võib rästikuid leiduda,” hoiatas isa. „Ja raskeid kive ei tohi ubida! Võtate ainult väiksemaid ja õhemaid plaate. Kui raskeks läheb, tulge kutsuge mind!”
Marit saatis Kärdi ette. Otsigu hea kivivõtukoht välja, tema tuleb käruga järele. Tegelikult kibeles Marit käbide manu. Linnas kontserdisaginas olid kujunditesse seatud kuusekäbid meelest läinud. Täna sinililli korjates aga meenusid kohe ja nüüd valdas tüdrukut kange himu üle vaadata, kas metsa all on kõik täpselt samamoodi, nagu temast jäi. Kui jah, siis olid tõepoolest just loomad kuusekäbid laiali pildunud ning muster moodustus juhuslikult. Ehk polnudki joonis nii korrapärane, kui viimane kord oli paistnud. Mõnikord on ju nii, et su toaseinu katab terve igaviku sigri-migritapeet, ja siis ühel päeval äkki avastad – ennäe, seal on konkreetsed kujundid! Varem olid nagu pimedusega löödud.
Marit tiris käru kuuri alt lagedale, jättis selle väikese palkmaja nurga taha varjule ja silkas metsa. Ta kiirustas sinilillelaikudest mööda… Jah, siin see paik pidi olema. Ainult et käbisid polnud! Mitte ainsatki! Nagu olnuks mustrite nägemine, lõhkumine ja teisiti seadmine tühipaljas luul. Marit seisis kui soolasammas. Oli ta kohaga eksinud? Ei, täpselt siinsamas kahe suure kuuse juures olid käbiruudud laiunud. Tüdruk ajas pea kuklasse. Tema kohal kõrgusid võimsad kuused ning ühel neist kõlkus ladvaokste küljes veel paar mullust käbi. Pagan küll! Seda isa just nüüd oma kividega! Ümbruskonnas tuleks jalamaid sooritada üksikasjalikke uuringuid, aga mitte mässata paeplaatidega!
Marit otsustas kohale siiski kiiruga ringi peale teha. Ta ei jõudnud läbida sadat sammugi, kui jäi uuesti naelutatult seisma. Käbid olid leitud! Kuid seekord jooksid need kahe ringina ümber noore pähklipõõsa, ilusti üksteise järel, teravad otsad ühes suunas. Väiksem, põõsapoolne käbiring oli terve. Suuremas ringis laiutas umbes poolemeetrine tühimik. Nagu uks, mõtles Marit ja astus kujutletavast ukseavast sisse. Ta sattus kahe ringi vahele ning tundis ennast paugupealt imelikult. Justkui viibiks saunas, kus on väga lämbe ja lõhnab niiskete vihtade järele. Ent saunavihad olid Mariti mäletamist mööda tavaliselt kasest. Need, nähtamatud, lõhnasid nagu… nagu… jõulukuusk, kui see on värskelt tuppa toodud. Hetke pärast tundis Marit tugevat pööritust. Ta võttis kokku täisjõu, tõstis tinaraskeid jalgu teineteise ette ning vedas end vaevaliselt ringist välja. Kohe hakkas märksa parem. Sumbe saunaleitsak kadus, ümberringi oli jälle karge õhtune õhk. Tüdruk piidles hirmunult metsaalust. Kõik oli vaikne. Tuulgi tukkus. Põõsad ei liigahtanudki. Käbiringid asetsesid endist viisi. Väiksem oli terve, aga suur – justkui ladumisega pooleli jäänud. Seekord ei söandanud Marit käbisid puutuda, ringe lõhkuda ega teistmoodi seada. Ta jooksis otsesuunas koju, nii nagu jalad võtsid.
Maja lähedal ei keeranud jooksja õuele, vaid tormas joonelt edasi kadakate vahele, kus Kärt sammaldunud kiviaia kallal kohmitses.
„Kus käru?” päris õde tõredalt ja osutas väljavalitud kivide virnale.
Marit ei pööranud küsimusele ega kivihunnikule vähimatki tähelepanu. „Tule kohe!” käskis ta.
„Kuhu?” ei mõistnud Kärt. „Pidime ju neid väiksemaid paeplaate…”
„Tule! Ära kokuta! Siis näed.”
Tüdrukud läksid kadakate vahelt kaarega, et isale mitte silma puutuda. Kui nende issu oli mingi ülesande andnud ning märkas, et selle täitmisest kõrvale hiiliti, võis üsna karmilt riielda saada. Teel läksid Mariti keelepaelad valla. Ta paristas ühe hingetõmbega õele ette kõik, mida oli seni hoidnud ainult enese teada. Selle, et teda painab mingi salatõmme, mis kisub pidevalt metsa. Et kogu aeg on tundmus, nagu jälgiks keegi kusagilt varjust nende pere tegemisi ja toimetamisi. Tema arust olid ka rebasepoegade ootamatu ilmumine ja seejärel kiire kadumine väga imelikud. Kuid sootuks isevärki lugu tuleb nüüd! Ja Marit jutustas, kuidas oli leidnud veidrad käbikujundid ning need omatahtsi ümber paigutanud. „Aga tänaseks, kujutad ette, olid kõik käbid kadunud. Kuid mitte päriselt. Need olid tassitud hoopis teise kohta! Selle uue koha läheduses ei kasvanud ühtegi kuuske. Käbid olid sinna nimelt viidud! Ja pandud… kohe ise näed, kuidas!”
Marit oli jõudnud oma lonkimishetkedel majaümbruse metsaga juba sedavõrd tuttavaks saada, et suundus ilmeksimatult pähklipuude juurde, kus kummalised käbiringid ees ootasid. Kärt silmitses sõnatult kujundeid. Tavalised kuusekäbid. Niisuguseid oli ta näinud küll ja küll. Vahel oli koos isaga puutüvede vastu käbidega märki visatud. Marit ei kannatanud Kärdi vaikivat põrnitsemist välja. Muidu kilab iga asja puhul, aga nüüd, kus tõeline ime vastu vahib, on vait kui…! „Noh?! Lõi su päris tummaks? Kas sinu arust tulevad niisuguse asjaga toime oravad?”
„Ei.”
„Või jänesed? Rotid? Äkki pillub tuul käbisid ringikujuliselt laiali?”
„Ei,” kordas Kärt mornilt. Marit tegi pikka nägu. Ta oli tõeliselt pettunud, et Kärdis polnud põnevusetuli lahvatanud. „Noh, kes on selle siia ehitanud? Ah? Kas sulle ei tundu, et see võiks olla aura töö?”
„Aura võimetest ei tea ma midagi. Meie sinuga kogu aeg ainult arvame, et äkki midagi on… Aga need käbid? Ma tean küll, kelle töö see on. Sinu!” teatas Kärt nipsakalt.
Säärane arusaam asjast muutis Mariti omakorda tummaks.
„Just sinu,” valas õeraas veelgi enam õli tulle. „Muudkui aga lollitad mind! Pole ma sulle mingi tita, kes igasugu soga usub. Ma võin käbidest nii keerulisi mustreid laduda, et… Ja siis tuututan, et ufod tegid. Sa olid mulle lihtsalt kade. Et mina nägin seda… dressides… seal karjamaal. Ja sina pole nüüd enam midagi näinud. Ainult siis ammu toda udukogu!”
„Ise oled udukogu!” vihastas Marit. Emal on ikka õigus, ära viska pärleid sigade ette! Õde tundus Maritile praegu tõelise sigudikuna. Ainult kärss veel puudus. „Vaatame, kas sa siis ka veel nii ütled, kui sa…”
Sellest, mida ta käbiringis sees olles tundnud oli, polnud Marit veel rääkida jõudnud. Ta oli kavatsenud lasta õel seda omal nahal järele proovida. Vaat siis alles kogeks Kärt ootamatut elamust. Samas oleks õeraas katsejäneseks, et kas tema tunneb samuti saunapalavust ja peapööritust. Ning praegu, mil õde Maritil hinge täis ajas, sooviski vanem õde noorema kas või vastu tahtmist käbiringi lükata. Juba tõstis ta käed, juba oli valmis õde tõukama, kui äkiline ohutunne teda pidurdas. Mis siis, kui käbiringi eriskummaline jõud osutub
