pahandas Marit. Kärt pani kuulekalt suu kinni. „Jah, see meeldib sulle kindlasti,” jätkas vanem õde. „Sa mõtle ainult: me saame seal veel lisaks oma mängumaja!”
„Nukumaja või?” päris Reedik. Poisi hääles kõlas pettumus.
„Noh… nukumajaks sobib see muidugi ka, aga mitte ainult,” selgitas Marit leplikult. „Sa saad oma nurga, kus võid sõdurite ja autodega mängida. Karjamaal on palju kadakaid, vinged peitusemängu kohad ja…”
„Kas teie mängite minuga peitust?” tahtis Reedik tüdrukute lubadustes kindel olla.
„Muidugi!” tõotasid õed ühest suust.
„Tahan seda maja!” teatas väikemees otsustavalt.
„Tubli!” kiitis Marit. „Siin,” õde võttis kirjutuslaualt roosa lillelise märkmiku, „on üks väga tähtis paber, kuhu meie Kärdiga oleme oma lubadused kirja pannud ja kinnituseks allkirjad andnud.”
Reedik seisis vaikides ja kuulas püüdlikult. Lugu läks pisikese poisi jaoks liiga keeruliseks. Õde üritas lihtsamalt seletada.
„See tähendab, et meie Kärdiga aitame maal koristada ja…” Selle jättis Marit targu ütlemata, et nad olid lubanud ka venna tegemistel silma peal hoida ja temaga mängida. „Niisiis, kui sina tahad suvekodu saada, pead samuti midagi head tegema.”
„Mina olen hea poiss,” teatas Reedik konkreetselt. Niiviisi lubas ta hommikust õhtuni. Miks ei võinud see jätkuda ka maatingimustes?
Kärt turtsatas naerma, kuid õde saatis talle hävitava pilgu.
„Väga hea,” sõnas Marit leebelt. „Selle panen ma siia tähtsale paberile kirja. Oma nime ju oskad kirjutada? Ega sa pole ära unustanud?”
„Oskan,” teadis Reedik kaljukindlalt.
Marit avas märkmiku protokolli kohalt ja kirjutas äärekesele, kuhu Aleksander Suure laiutava allkirja tõttu ainult veel üsna tsipake ruumi oli jäänud:
Reedik Nurm lubab olla maal hea laps.
Kärt luges üle õe õla.
„Arvad, et aitab, kui poiss ainult maal lubab hea laps olla?” kahtles ta.
Marit pidas väheke aru. See polnud tõesti kõige parem, kuid lause oli juba kirjas ja tüdruk ei soovinud teksti sodida.
„Olgu, käib küll. Eks ta linnas lubagu linnalubamisi. Tikk, võta pastakas ilusti kätte ja kirjuta alla. Näe, siin on veel vaba koht. Kirjuta hästi korralikult oma nimi: Reedik.”
Vennas pandi Kärdi laua taha istuma ja allkiri sai protokollile maalitud. Kõik läks muidu päris hästi, ainult D-tähele tegi veli punnkõhu vasakule poole ja K läks Aleksander Suure allkirjale otsa.
„Oh, käib küll!” luges Marit ürituse kordaläinuks.
Reedik saadeti tüdrukute toast minema. Poiss suundus otsejoones kööki ja teatas, et oli justsama allkirja kirjutanud.
„Noo?! Kuhu siis?” huvitus ema.
„Ühele kollile,” teatas poeg, „aga see ei olnud karvane.”
„Ahah,” jäi ema rahule, täpsemalt süvenemata, millise kolliga tegu. „Kui sul mahti on, ehk saad mulle koogitegemise juures abiks olla?”
„Saan,” lubas Reedik, „aga enne ütlen issule ka, et mina tegin selle kirja. Emme, mis see oli? Pealkiri, jah?”
„Ise ütlesid, et allkiri.”
„Allkiri, jah. Ma ütlen issule, siis tulen. Oota-oota, emme!” Ning toimekas Reedik oligi köögist kadunud.
Pealkiri! Ema naeratas endamisi. Pojapõnn tegi alati hea tuju, ükskõik kuhu ta ilmus. Vanaema Epp ütles ikka, et loodus on perepojale kinkinud helge iseloomu. See ei tähendanud, et Reedik poleks jonninud või oma tahtmist kangutanud. Krutskid olid tal sees nagu igal väikesel poisil. Ometi viskas ta vimpkasidki iseloomulikult lahedal moel, mis tema harvad, kuid see-eest kirglikud pahameeletormid pehmemaks muutis. Nii saigi ta oma müristamised kiiresti andeks.
Tikuks hakkas poiss ennast kutsuma pooleteiseaastaselt. Kuna vanemad olid poja nime algusesse sokutanud kohutavalt raske ja põriseva r-tähe, heitis poisu eesnimest esimese poole kõrvale ja võttis tarvitusele ainult tagumise osa. Nõnda ta Tikuks sai ja jäi. Nüüdseks ei tegutsenud lasteaias mitte Reedik Nurm, vaid lihtsalt Tikk. Välimuse põhjal sobis Tikk talle kõikidest nimedest aga kõige vähem. Ta polnud habras tikkpeen poiss, vaid jässakas jõuline jõnglane, kelle põski kaunistasid naerulohud ja rahmeldamisest niisked juuksed olid aina sassis. „Kortsus,” ütles ta ise oma kolumatsi-soengu kohta.
Juba oligi sasipea köögis tagasi ja tõi muheleva isagi kaasa. „Plikad panid poisi oma protokollile alla kirjutama,” naeris isa.
„Jajah, ta siin jutustas mingist kollist, mis pole karvane. Paistab, et tüdrukutele Tammiku meeldis. Oled sa ise juba otsusele jõudnud?” uudishimutses ema.
„Ei veel. Ega see ole lihtsalt kilo suhkrut,” jäi isa napisõnaliseks.
Õunakook lükati ahju. Sellal kui pagar Tikku tainast puhastati, helises uksekell. Taadu oli kohale jõudnud. Vanaisa seisis esikus – suur igas mõõdus. Eriti võimas oli ta hääl. Tarvitses tal vaid esimesed sõnad kuuldavale lasta, kui tubade uksed valla paiskusid ja mitmehäälne „Taadu! Taadu!” kohale lendas. Kõige ees kihutas Sass Suur, ampsas poolel teel oma kausist suutäie kuivi kaerahelbeid ning tormas teretama – vuntsid valged ja helberida järel. Vanaisa müristas naerda. Ta kallistas lapselapsi, Reedik sai veel õhusõitu ja puudlinäss patsutada.
„Vaata, et sa ägeda sabaliputamisega oma pisikest jupikest pepu küljest lahti ei kruti,” hoiatas taadu Sassut.
Tüdrukud purskasid naerma. Tikk lagistas õdede tuules.
„Oi, ma ei või!” luksus Kärt. „Taadu, tee veel nalja!”
Vanaisa võttis pintsakupõuest suure taskukella, avas selle kaane ja teatas:
„Naljad hakkavad tunni ja neljakümne kaheksa minuti pärast. Vaadake, et te maha ei maga! Aga… Kus on imelaps Lee?”
„Juba piiksus,” teatas ema. „Kohe hakkame teed jooma ja siis on meil sulle, isa, põnevaid uudiseid!”
See pühapäevaõhtu oli eriline. Muidu lihtsalt mõnusa hetke – kogu pere koos, vaarikatee ja keelt alla viiv õunakook – muutis eriliseks tähtis jutt, mida aeti.
„Kas sa tunned?” päris Marit Kärdilt sosinal. „Justkui oleks aura praegu siin. Nagu hõljuks meie kõigi kohal.”
„Tunnen,” sosistas Kärt vastu, ehkki tõtt-öelda ei tundnud ta jälle tuhkagi. Samas ei pidanud ta ennast luiskajaks. Maritist räägiti alati kui „eriliselt tundlikust” lapsest. Kärti ei nimetanud keegi tundlikuks, seepärast arvas ta nüüdki, et võib-olla ülejäänud köögis viibijad tunnetavad seda salapärast asja, ainult tema, vaene Kärt, mitte. Ent kes tahaks tundetu ja teistest erinev olla?!
Vanaisa sai kuulda meeldivast leiust kadakate ja tammede keskel. Isa mainis, et oli helistanud oma vennale Janekile. Vennas omakorda oli pidanud nõu ehitusmeistrist sõbraga ja puistanud seejärel isa üle igasugu vana majaga seotud rõõme
