roheline kassisilm, ja rõõmsalt hüpeldes auru pahviv reisisamovar. Mees oli pannud emaileeritud kannu teepuru ja kallas nüüd sellele keeva vett.
„Vabandust selle vitujutu pärast, ei tea, mis kuri vaim mulle sisse läks. Pimedad jõud.”
Mees libistas käega uhkelt üle tillukese jälje meelekohal. Siis näitas ta näpuga tüdruku talvesaabast, mille ta oli pannud keset kupee põrandat.
„Õigesti tegite. Mulle oleks korralik keretäis ära kulunud.”
Tüdruk naeratas.
„Aitäh, plikuška. Ängistusel on kahte sorti põhjuseid: tahame, aga ei saa; saame, aga ei taha.”
Tüdruk sättis oma eine lauale ja hakkas sööma. Ta pakkus ka mehele, aga tollel ei olnud kõht tühi.
Kui tüdruk oli söönud, võttis ta kotist viskipudeli alt Garšini „Punase lille”1 ja hakkas lugema. Mitka oli andnud raamatu tüdrukule ja öelnud, et nii töötab inimese haige meel. Tüdruk luges räbaldunud, möödunud sajandil trükitud pruunikate lehtedega raamatut pikkamisi. „Vaatamata ta meeleheitlikule vastupanule võeti tal riided seljast. Haiguse läbi kahekordistunud jõuga pääses ta kergesti lahti mitme sanitari käest, ja need kukkusid põrandale. Lõpuks said neli meest ta pikali, võtsid tal käsist ja jalust kinni ning lasksid sooja vette. See tundus talle keevkuumana. Ta hullumeelses peas vilksatas irdmõte, et teda katsutakse keeva vee ja tulise rauaga. Ta tõmbas vett kurku, ahmis õhku, karjus seosetuid sõnu ning vehkis kramplikult käte ja jalgadega, millest sanitarid teda kõvasti hoidsid. Kõike seda on võimatu ette kujutada, kui pole seda ise kuulnud ega näinud.”
Tüdruk asetas raamatu lauale. Oh Mitka!
Mees pakkis matkaraadio õrnalt kotti ja heitis voodisse pikali. Hiline, kitsas kuu kiikus perult metsiku maastiku kohal.
„Juba hakkabki jää sulama, plikuška,” tähendas mees rõõmsalt. „Nüüd võin magama minna. Magaja elu on kergem.”
Tüdruk vaatas unes nohisevat meest. Mehes oli midagi. Võib-olla oli see tema kapsalehtedena suurtes kõrvades. Selles, kuidas ta nuga hoidis. Lamedas lihaselises kõhus. Tüdruk tundis, kuidas läänetaevasse tekkiv hõõgus värvis kogu universumi korraks purpurpunaseks ja kuidas mustas taevas süttisid ükshaaval tähed.
Tüdruk mõtles Mitkale, tema pikkadele ripsmetele, täiuslikele varvastele, sisemisele naeratusele. Päevale, mil nad olid paduvihma eest Relvajõudude muuseumi varju jooksnud, kuidas nad olid tanki sisse peitu pugenud ja kuidas valvur oli nad sealt pärast muuseumi sulgemist avastanud. Asi lõppes sellega, et nad istusid veel vastu hommikut valvuriputkas ja lõid šampuseklaase kokku. Mitka, kelle toa uks pidi alati avatud olema, oli läinud vaimuhaiglasse, et pääseda sõjaväest ja Afganistani sõjast.
Ja öö tardus läbi pimeduse aknasse punaseks koidikuks. Kollane kuu pühkis taevalt viimase erevalge tähe, et teha ruumi tulisele päikesele. Ja pikkamisi läks valgeks kogu Siberis. Sinistes dressipükstes ja valges särgis mees tegi kahe voodi vahel kätekõverdusi, otsaesine higine, unised silmad, kuiv haisev suu, kupees une sumbunud lehk, umbne aken, sõnatud teeklaasid laual, vaikinud puru põrandal. Ees oli uus päev, selle oranžid härmakaasikud, männisalud, mille varjus kõndisid ettevaatlikult loomad ja lagendikel lainetas värske lumi, valged laperdavad püksiharud, lõdvad peenised, sussud, tussud ja pussud, laiad lillelised flanellöösärgid, villased sokid, suurrätid, turritavad hambaharjad.
ÖÖ KIHUTAB läbi pimeduse hommikuhämaruseks, range järjekord tualettruumi pühamusse, kuivpesu keset kusehaisu, köhatused, piinlikud hetked, häbelikud näod, auravate teeklaaside varjud akendel, suured tükid Kuuba suhkrut, paberkerged alumiiniumlusikad, must leib, Viola juust, lõigutud tomatid ja sibulad, küpsetatud kanapoja rinnak, purgitäis mädarõigast, kõvakskeedetud kanamunad, hapukurgid, majoneesipurk, kalakonservid ja Moldaavia purgihernes.
Hämarus põgeneb uueks päevaks, lumi tõuseb mööda puutüvesid üles, võrade vaikus kaob, pistrik istub türkiissinisel pilverüngal ja vaatab maona siuglevat rongi.
Vaikus laotus oranžina üle lumise taiga. Mees istus voodiveerel, sättis lauale teetasse ja ootas kannatamatult, et tüdruk tema poole vaataks.
„Kord elasid Moskvas isa, ema ja poeg. Kropotkini tänaval majas number kuuskümmend viis, väikeses toas kommunalka köögi taga, kodus, mida ei kaitsnud lukud. See pere oli täiesti tavaline, ema töötas leivapoes müüjana, isa käis ehitusplatsil napsitamas. Aga kõik korralikud stahhaanovlased. Ükskord hilja õhtul, kui poiss oleks pidanud juba magama, ütles mees naisele: „Kas poiss või mina.” Naine sosistas miilustades: „Oota veel kuu aega ja enam teda ei ole.””
Mees pühkis käeseljaga nina ja neelatas.
„Hommikul ütles poiss hüvasti ühe silmaga koerale ja lõi ukse enda järel kinni. Kui saabus öö, ühines ta teiste jooksikutega ja hakkas elama Moskva tänavatel. Need tänavalapsed magasid kus juhtus, hunnikus nagu kutsikad, koos haigete, vigaste, varaste, litside, vaimuhaigete ja küürakatega. Ei tundnud neist puudust keegi, aga elada tahtsid nemadki. Mida vähem oli leiba ja mida rohkem viletsust, seda suurem oli elutahe. Hirmu nad ei tundnud, sest olid nii noored, et ei teadnud veel elu hinda. Ei tundnud ennast ega maailma. Poisist sai tänavate kasvandik. Kasvas tast päris raudne päss. Nõukogude kodanik, kes kuseb puhast vodkat.”
Mees kallas mõlemasse klaasi kanget teed ja lasi samovarist keeva vett peale, kuni tee oli joomiseks paras.
„Ütle mulle, miks vikerkaar ei alga kunagi vaataja selja tagant.”
Kostis kolksatus, mütsatus ning seejärel pidurdas rong ägedalt. Rööpad värisesid, vagunid kõikusid, lumi raudteetammil tuiskas. Rong nõksatas pidurite kriiksudes veel natuke maad edasi. Riiulitelt pudenes kompse ja teeklaasid paiskusid vastu kupee seina. Naine kiljatas, laps nuttis, keegi jooksis raskel sammul mööda koridori.
„Kõik on korras. Ärge muretsege, kodanikud, jääge oma kupeedesse. Siin ei ole midagi vahtida,” kostis Arissa rahustav hääl.
Mees praotas kupee ust, koridor oli uudishimulikest tulvil. Tüdruk vaatas aknast välja, sealt paistis ainult täistuisanud lumine mets. Mees läks koridori ja tüdruk järgnes talle. Tamburi uks oli lahti, inimesed trügisid rongist välja, kes paljapäi, kes sussides. Mees trügis rahvahulgast läbi ja hüppas lumehange kogunenud jõllitava ja lärmava inimjõugu sekka. Tüdruk jäi teiste vahele litsutult seisma vaguni ülemisele trepiastmele. Sealt nägi ta, kuidas natuke kaugemal tilkus puhtale lumele verepiisku. Tüdruk tõstis pilgu mööda puutüve üles, taeva poole. Männiokstes rippus põdra verine jalg.
„Loom piinleb. Talle tuleb ots peale teha,” puhkis Arissa. „Tooge kirves ja kähku!”
Kirves Arissa käes kõikus kahele poole, kui ta tagasi veduri juurde kahlas. Kolme jalaga põder hingas kiiresti ja tema silmis läikis õud. Arissa tõstis kirve ja lõi selle läikiva tera keset põdra koljut. Kirvetera lõikas silmani sisse, aga põder ei surnud.
Mees astus pika sammuga pruuskava ja sipleva põdra juurde, haaras saapasäärest liigendnoa, klõpsas tera välja ja lõi selle looma unearterisse. Veri pritsis korraks kaarega hangele ja siis valitses natuke aega täielik vaikus.
„Sõidame edasi!” hõikas Arissa energiliselt ja ajas inimesed tagasi vagunisse.
Vagunis pühkis mees noa saapasäärde, murdis kokku, tema käsi libises mööda külge püksitaskut otsides ja torkas noa pikkamisi, vaevumärgatavalt naeratades taskusse. Tüdruk ootas, et rong liikvele õõtsataks.
„Olime
Jutustuse on eesti keelde tõlkinud Elisabeth Lukats (V. Garšin, Jutustused. Eesti Raamat, 1966).
