riietus mees lõpuks häbelikult lahti, lipsas linade vahele ja pööras tüdrukule selja, ei soovinud isegi head ööd. Tüdruk oli väsinud, aga ei osanud magama jääda. Ta lamas ärkvel ja vahtis Venemaa sügavasse pimedusse, kuni lõpuks, ehk alles vastu hommikut, puges peadpidi teki alla ja vajus rahutusse unne.
Hommikul vilksas tüdruk vagunisaatjate kupeesse. Arissa koristas parasjagu tamburit ja Sonetška istus üksi kupees, selg ukse poole. Tüdruk tellis kaks teed ja barankasid. Sonetška noogutas, aga ei vaadanud tema poole. Kui tüdruk oli juba minemas, tuli Arissa selg ees tamburist, Läti plekkämber käes.
„Kirov oli suur Leningradi ülemus, kelle Stalin teibasse ajas. Kõigepealt notitakse koos liitlasega maha vaenlased, siis koos sõpradega liitlased ja lõpuks sõbrad. Edasi tõmmatakse loosi. Süütuid ei ole. Alati on midagi, millega inimene rahul pole ja see tuleb välja. Süüdlane leitakse ja kakskümmend neli tundi pärast vahistamist ka süü. Pidage seda meeles.”
Tüdruk läks tagasi oma kupeesse, heitis pikali ja teeskles magajat. Ta mõtles neile kolmele aastale, mis ta oli Moskvas õppinud. Esimene aasta oli kulunud tihedalt ühte hoidvas soome üliõpilaste seltskonnas, mis lagunes, kui Maria sõitis tagasi Soome ja Anna Kiievisse. Siis oli ta saanud tuttavaks Franziga. Franz oli filosoofiatudeng Lääne-Berliinist, kes imetles Ulrike Meinhofi ning tal oli kombeks huuled põlglikult kokku pigistada, kui ta millegagi nõus polnud. Ühel päeval jättis Franz õpingud pooleli ja sõitis tagasi Lääne-Berliini. Nii jäi tüdruk üksi ja sai võimaluse tutvuda Mitkaga.
Mõned verstad hiljem võpatas mees ärkvele ja tõusis silmi avamata istukile. Tema rasvased juuksed oli peadligi kleepunud.
Uksele koputati energiliselt ja teravalt.
„Teie tee, seltsimehed,” ütles Arissa tigedalt kuival häälel.
Tüdruk otsis kiiresti väikesest peenrahakotist kopikaid ja maksis. Mees silmitses tüdrukut hämmeldunult.
„Mina hoolitsen siin tee eest. On selge?”
Tüdruk noogutas piinlikkust tundes. Teisel pool rongi, kaugel väsinud okasmetsa taga kasvas väikesi lumiseid mäepunne nagu pilvi. Seal puhkasid Uurali mäestiku viimased nõlvad.
„Ära muretse, kulla plikuška. Kõik tahavad end kasulikuna tunda. Ma saan aru küll, aga elus on teatud reeglid, mida kõik kodanikud peavad järgima. Sa oled siin minu külaline.”
Mees otsis padja alt sigareti ja läitis selle. Ta avas kupee ukse ja nõjatus uksepiidale.
„Elu lihtsalt kadus veidrasse punasesse hämusse. Seda pole enam. Väike jupp ehk on. Taskupõhjas – kes teab, väike jupike elu.”
Mees suitsetas sigaretti, üks silm suletud.
„Alati, kui ma pärast pikka eemalolekut pöördun tagasi koju Moskvasse, paistab kõik nii rusuv. Ja kui ma jälle lähen, kott täis nõelutud sokke ja triigitud pesu, mõtlen, et ei tule enam kunagi tagasi, et see oli viimane kord. Aga alati olen tagasi läinud. Kodus igavlen nagu eluaegses vangistuses, aga Katinkale ütlen, et kõik on hästi. Inimene ei saa ennast petmata elada.”
Arissa tormas oma kupeest välja, luud käes.
„Ja siin suitsetatakse! Kolm rubla trahvi! Lao lagedale, va päss!”
Mees ulatas Arissale ükskõikselt rahatähe.
„Või see ohmakas arvab, et võib endale suuremaid õigusi osta! Nii lihtsalt see ei lähe. Käimlasse tuleks sind uputada, va peletis!”
Mees tõmbas sõrmedega läbi juuste ja laksas Arissat tagumikule. Arissa kadus tagasi vaatamata. Mees istus voodile.
„Katinka hapendab hästi kurke. Kuusteist korda olen ma talle pätsi ahju torganud ja talle on tehtud viisteist aborti.”
Tüdruk vaatas meest süngelt ja ajas oma teeklaasi lauale ümber. Kuum tee läigatas mehe paljastele varvastele. Mees mühatas, heitis tüdrukule küsiva pilgu ja hakkas rahuolevalt vilistama sõjaväemarssi, vilistamise taktis oma punaseid varbaid kronksutades.
„Kas tead, plikuška, mis vahe on keppimisel ja panemisel? Keppimine on lõbus ja lahe toimetus, panemine raske ja rõõmutu töö. Mis oleks, kui me näiteks kepiks?”
Mees limpsas alahuult. Tüdruku hingamine oli täis pikki pause.
„Katinka on ülepea hallitanud ja seepärast on minu elu Moskvas üks kuiv puts puha.”
Mees kratsis kukalt alguses vasaku, siis parema käega ja tõstis need lõpuks lõuale, vaatas tüdrukut, näol imal jõuetus. Rõhuv meeleolu muutis kupee väga kitsaks. Tüdruk heitis pilgu mehe kätele, need olid rasked ja nõudlikud.
„Kui sa muud ei taha, siis kasvõi suhu. Nii kuradi tüdinud olen ma selg küürus pihku peksmisest.”
Tüdruk pühkis käeseljaga kuivi huuli.
„Või kui see ei sobi, siis võib ka põske, aga ainult ilma käteta. Gruusia moodi.”
Mees avas rihmapandla.
„Ega sa lita pole mulle mingi maiuspala, aga mis sa teed. Samasugune libu oled nagu kõik teisedki. Aga pole viga. Pragu ühel pool ja perse eraldi!”
Tüdruk silmis kipitasid nutmata pisarad, millest ta üritas köhides vabaneda. Mees vaatas tüdrukut nüüd juba pisut mureliku näoga.
„Kas oled külma saanud? Kohe teen rohtu. Võtame viina, lisame sinna pipart ja tilgakese mett, ja gripiga ongi jokk.”
Mees hakkas viinapudelit otsima. Tüdruk lükkas kupee ukse lahti ja väljus.
Rongi akendes kasvas jäätunud, õrn lumeheinaline soomaastik. Maastik jätkus tunnist tundi peaaegu muutumatult, aga ometi koos valgusega pidevalt muutudes. Külmunud lagendiku keskel vilksatas sinine võpsik ja lumevall. Piki lumevalli harja kõndis kõikuv rivi sinakashallidesse vatikuubedesse ja – pükstesse riietunud mehi, kirkad käes.
Taevasse ilmusid säbrulised tumedad pilved, varsti varjasid need päikeseloojangu tervenisti ja jäämaastiku kohale laskus ahistav hämarus.
Rong pidurdas ja hoog rauges. Raudteetammi liivavallil lonkas kolmejalgne koer, tema järel lohises kitsuke vererada. Rong jõudis Tjumeni jaama.
„Rong peatub tunnikese või paar,” hõikas Arissa. „See tähendab, et nii kaua, kui ise tahab.”
Perroonil oli hunnik puukaste. Tüdruk tõstis kolm tükki üksteise otsa, et ulatuda aknani, otsis taskust riidest taskuräti ja pühkis ühe koridoriakna puhtaks.
Kui aken puhas, jalutas tüdruk tumepunase, lainetavast udust ümbritsetud jaamahoone poole. Ta tegi hoonele ringi peale ja peatus lõunapoolse otsa juures. Ehitis oli inetu ja lagunenud, vihmaveerennid katki ja plekk-katuse ribad rippusid poolenisti ülemise korruse akende ees, vundamendis oli mitmes kohas pragusid, kogu hoone lagunes. Kaugemal paistis räämas tehasekompleks.
Üks jaamahoone kõrgetest tammistest ustest oli lahti ja tüdruk astus vigase varese kannul ootesaali. Ootesaal oli tühi ja avar, õhk oli külmrõske ja raske, vaikuse kohal heljus rääsunud hämu. Püstijala õllebaari juures tukkus kaks valgete kihvadega koera, kohvikuputkast levis summutatud kõne ja vanaks läinud saiakeste kopitanud lõhna. Rändfotograaf peatas tüdruku, näitas talle oma Moskva 2 tüüpi fotoaparaati ja küsis, kas tüdruk tahaks endast pilti. Tüdruk ei tahtnud.
Tüdruk
