ja roosade kreemiroosidega kaunistatud tort.
Jaamakell lõi kolmandat korda ja rong õõtsatas liikvele. Naftalinn kerkis hõõguvkirkas pakasepäikeses paneelmajade katustena õhku hõljuma ja libises pikkamisi järjest kõrgemale, taevakaane poole. Rong kihutas mööda jahtuvatest Nõukogude küladest, rajoonikeskustest, seljataha jäid nimetute linnade eesõued. Kaugest kupeest kostus estraadimuusikat.
Soine lagendik kadus silmist ja maastiku võttis enda alla raskest pakaselumest väsinud kasemets. Nüüd liikus rong nõksudes. Veduri ette oli tekkinud pikk rivi kaubavaguneid, koormaks nafta ja süsi.
Tunde, minuteid, sekundeid hiljem suurendas rong kiirust ja vähehaaval kadusid naftalinnu ümbritsevad naftaplatvormid ja puurtornide mustad leegid kaugusse. Mitmetest saabuva kevade märkidest hoolimata oli veel Siberi talv. Siin-seal varjulistel päikesest sulatatud lõunapoolsetel nõlvadel turritas mulluseid kõrsi. Rongi vagunisse hõljus süütut suitsulõhna. Rong vähendas kiirust ja varsti ta lausa venis. Kui ta möödus mahajäetud laohoonest, muutus suitsuriba tihedamaks. Tillukesed tulekeeled karglesid kuluheinas päris raudteetammil, nende taga sirutusid leegid ahnelt Siberi türkiissinisesse taevasse. Rongi kõrval, suitsupilve keskel jooksis edasi-tagasi ähmis vana naine, paljapäi ja ilma mantlita. Peale kulu põlesid ka liiprid ja varsti juba mingi vana ehitise varemed. Tuul loopis punaseid sädemepilvi vastu rongi teraskesta. Leegid lõkendasid hetke uhkete ja võimsatena, aga Siberi pakane lämmatas nad. Elust räsitud noor ema tõstis lapse sülle ja näitas selja taha jäävat suitsevat ehitist.
„Vaata, nii põles maha vanaema kodu.”
Rong venis kaua, enne kui jälle hoogu võttis. Videviku saabudes tuli mees kupeest välja ja jäi tüdruku kõrvale seisma. Nad vaatasid koos Irtõši jõge. Jõe kallastel oli lumi tihkeks vajunud, kaldakinkudel paistis lumeta laike ja rohututte. Koolmekohal, keset voolu turritas paar tohutut betoonposti. Kunagi oli siin olnud sild või jäi ehitamine pooleli. Kaugel horisondil terendas jõujaamade inseneride linn.
Mees vaatas tüdrukut ettevaatlikult naeratades.
„Anna andeks, plikuškake, jälle võttis kurivaim võimust, Lutsifer ise, lihtsalt nii hirmsasti tahaks tussi. Mine nüüd kupeesse, et sa siin külma ei saa. Kui ma võin tulla, ütle. Mul on lõpuks siiski veel lootust. Ivan Groznõi sai kaheksakümmend, kui talle kuueteistaastane naine võeti.”
Tüdruk mühatas omamoodi lahja leppimise märgiks ja läks kupeesse. Ta otsis kotist pudeli küünelakieemaldajat, kallas selle mehe viinaklaasi ja räntsatas voodile. Mehe gagarinlik naeratus meeldis talle. Siis ta uinus, kõht tühi, kõik riided seljas.
Mees vaatas nukrameelselt sogast jõge, mille kallastele oli ehitatud saeveskeid ja mille ümber laius avar tühjus nii kaugele kui silm ulatus. Jõgi jääkaane all kobrutas ja pulbitses vahutava voona. Vastu hommikut tüdruk virgus, tõukas kupee ust, nii et see jäi praokile. Mees astus kohe sisse, lonksas viinaklaasi tühjaks ja heitis sõnagi lausumata magama.
PUNASEKIRJU VALGUS tungis teravalt kupee aknast sisse ja lõikas ruumi kildudeks. Mehe voodi jäi varju, tüdruku oma valguslaiku. Mees urgitses nina. Küünelakieemaldaja kõrvalmõjudest polnud jälgegi. Kaks turris sulgedega varblast nokkis koridori akent.
„Arissa käis ja kriiskas, et vedur tahab puhata, nii et laseme tal siis puhata. Mis sa, plikuška, arvad, kas lähme Omski linnakese viinapoodidega tutvust tegema?” küsis mees tuima enesekindlusega. „Aga mitte tühja kõhuga. Kõigepealt võtame sutsukese kehakinnitust ja alles siis asume teele. Kiirustamine tapab, pea meeles.”
Perroonil lõi niiske pakane neil mõlemal hinge kinni, nii et nad pidid tükk aega rahulikult paigal seisma. Perroonil klähvis haukuda paar näljast käbejalgset koera. Jaamahoovi täitsid töömelu ja reisijate sumin, vedurite kriiksumine, kaubavagunite kolin, raua kõlin, vandumine, loba ja vanade naiste ohjeldamatu naer. Tohutusuuri kindaid kokku lööv memmeke müüs keset inimsaginat suurtesse rohelistesse pudelitesse villitud paksu õunamahla. Tüdruk mõtles eelmisele talvele. Tollal oli sõda Afganistanis ägedamaks muutunud ja toiduainete tootmise asemel keskendus Nõukogude riik relvade tootmisele. Nii ei leidunud Moskva toidukaupluste riiulitelt muud kui kondenspiima, kalakonserve ja vahel harva ka majoneesipurke. Kõikjal aina defitsiit. Oli olnud hambapasta-, seebi-, vorsti-, või-, liha- ja alatine paberidefitsiit, isegi nukudefitsiit. Kui ta oli käinud näärivaheajal Riias, leidis ta kõrvalisest toidupoest tomatimahla ja kolmeliitristes klaaspurkides moosi ning tassis need Moskvasse, nii et veri küünte all. Nende purkide varal olid nad end Mitkaga lõbustanud kuni märtsini välja. Nad vahetasid moosi ja mahla balleti- ja kontserdipiletite vastu, šampanja ja teab mille vastu.
Nad istusid jaamahoone ees bussi, mille armatuurlaual kraaksus väike papagoi. Buss ohkas, unnatas ja tossutas kõnnikiirusel kesklinna poole. Mees tukastas, tüdruk kraapis küünega jäätunud aknale väikese augu, kust tungis sisse valgus. Ta saatis pilguga uhkelt piki Irtõši jõe kallast lendavat segaduses kureparve, mis kadus kõrgete, roheliste rõdudega paneelmajade taha. Tehaste korstnad kõrgusid nagu minaretid.
Buss kõikus ja õõtsus ning pidi teed ületavatest naftatöölistest mööda põigates peaaegu kummuli minema. Kaugemal linna taga laius tumeda ribana ääretu lumega kaetud põline männimets.
Buss peatus unnates varemeis Tara väravate ees, mees ärkas ja nad ruttasid välja. Väravate kõrval oli madal telliskivihoone, mille küljel silt „Univermag”. Poe otsaseinale oli kõvera roostes naelaga kinnitatud valjuhääldi. See ripendas kurvalt talvises tuules ja selle ümber hõljusid pastoraaliräbalad ooperist „Padaemand”.
Sissepääsu ees oli punase siidiga vooderdatud lihtne männipuust surnukirst. Kirstu servad olid kaunistatud musta pitsiga, kaanel kimp valgeid ja sidrunkollaseid nelke. Poe akna all oli lumine pink, pingil magas joomisest väsinud mees, lõõtspill kaenlas. Tüdruk ja mees peatusid kirstu ees. Mees võttis mütsi peast ja tegi ristimärgi. Poe uks avanes ja uksest astusid välja kõhn vana naine ja neli meest, kelle võidunud mantlite varrukale oli seotud must krepp-pael. Mehed haarasid valgetest kanderihmadest, tõstsid kirstu üles ja asusid teele kesklinna poole.
Leinarongkäik vaarus mööda libedat tänavat, mida ääristas tihedalt maasse kaevatud, Vene kirikute riste meenutavate elektripostide rivi.
„Rahu tema vaevatud südamele,” ütles mees.
Kui leinarongkäik kadus sinise mosaiigiga kaunistatud graatsilise mošee taha, pühkis mees otsaesist.
„See mees siin sinu ees oli noore inimesena turbarabas ümberkasvatamisel. Seal oli üks madala lauba ja kõvade rusikatega Miška. Saime temaga sõpradeks, kui seda sõna võib siinkohal kasutada. Ei vahetanud me omavahel sõnakestki, silitasime õhtuti sama kassi … Kord juhtus aga nii, et ühel kevadisel ööl vastu hommikut Miška suri. Keegi oli talle kaks raudnaela pähe löönud. Küsisin siis ülemuselt, et mis oleks, kui ta laseks mul Miška viimsele teekonnale saata. Ei lähe läbi, ütles ülemus, reeglid, näe, ei luba. Seisin siis ja vaatasin, kuidas Miškat üles mäkke viidi. Puhasvalge hobuse laudjat ehtisid kuivanud pasakorbad, kui ta tuttava sõnnikuvankri ees astus. Vankris oli laudadest kast, kastis lebas Miška.”
Mees ja tüdruk seisid veel natuke aega vaikselt paigal, enne kui universaalkauplusse sisse astusid. Väikest letti kattis rebenenud lilleline vakstu. Letile oli sätitud teepurke, pasteedituube, niitnuudlipakke, odavaid lõhnaõlisid ja rihmapandlaid. Madala akna ees olid trellid. Punetavate kätega koristaja vehkis märja narmendava kaltsuga.
„Välja! Kas te õnnetud inimeseloomad ei näe siis, et siin koristatakse. Jalamaid välja!”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст
