teel lõikusele, aga ma ei saa, ma ei taha, ma ei suuda! Ma ei suuda isegi otsustada, kas lähen tapatalleks või lasen hoopis jalga. Raske on taganeda, kui sind koheldakse nagu mingit kangelannat (uh, misuke hirmus sõna!). Kont, meie klassijuhataja, ütles viimasel päeval kogu klassi ees: „Olgu Karina teile kõigile eeskujuks!” Mul oli õudselt piinlik. „Karina on valmis ennast ohverdama.” Olime ju koolidirektoriga kokku leppinud, et me ei tee asjast suurt numbrit. Ütleme lihtsalt, et olen haiglas ja kõik.
Imelik, et ma alguses üldse ei kartnud. Ma ei saanud justkui asjast aru. Tähendab, taipasin kuidagi pealiskaudselt või pinnaliselt, aga ei osanud sellesse sisse elada. Alles nüüd saan aru: kirurgi terav nuga ja mind tükeldatakse nagu kana lõikelaual… EI! lõikab läbi mu naha, lihased, närvid, veresooned, Ma ei suuda sellele mõelda.
Tean, et olen narkoosi all, et ei tunne midagi, ja et pärast õmmeldakse nahk jälle pealt kinni ja haav paraneb, aga siis on minust tükk välja võetud ja ma olen köndistatud (kole sõna).
Oleksin pidanud algusest peale ära ütlema, aga olin liiga nõrk. Tahtsin nii kangesti isale ja emale meele järele olla, arvasin, et nad mind siis rohkem armastavad. Kui rumal ma olin! Nad hoolivad igal juhul ainult Anarist. Anari on mu vend, minust poolteist aastat noorem. Ma ise olen kuusteist.
Tegelikult hakkasin kahetsema üsna varsti, siis kui vereproove võeti ja asi reaalsemaks muutus. Hirm kasvas iga päevaga. Või hirm – see on palju hullem, see on otse košmaar!
Ja nüüd istungi bussi peal, teel Tartusse. Täna lõuna ajal pannakse mind haiglasse sisse, et kõik homseks valmis oleks, ja homme hommikul toimub operatsioon. APPI!
Veel on pool päeva aega. Veel võiksin… Ma ei tea, mida ma võiksin. Mul puudub moraalne julgus. Mul ei ole enam viisakat taganemisteed. Koolidirektor on lubanud mulle paranemise ajal õpsid järelaitamistundideks koju saata. (Äkki saadab matimuti, Jumal hoidku selle eest!) Jääb ainult loota, et juhtuks täna veel midagi täiesti ootamatut. Et juhtuks ime!
Ah jaa, ma pole vist veel seletanud, milles küsimus on. Ei, ma ei oota titte, kui te seda arvate. Tüdrukute puhul arvatakse alati, et see on nende ainuke mure. Nagu ei oleks naistel üldse muid probleeme! Meeste maailm on täis ükskõik mis jama, nii vägitegusid kui sigadusi, aga naistele ei jää muud üle, kui oma menstruatsioonipäevi lugeda. On ju nii, eks?
Aga tites ei ole praegu üldse küsimus. Pealegi, kellega ma siis selle oletatava maimukese kokku oleks treinud? Egertiga või? Häh! Kevadel käisime mõnda aega, aga meil ei olnud õiget klappi ja üldse ei tulnud asjast midagi välja. Mul ei olegi poiss-sõpra. Keegi ei armasta mind.
Tegelikult, kui mul oleks praegu kahe olukorra vahel valida, siis valiksin küll tite, ausõna. See oleks igatahes normaalne, ja mulle väikesed lapsed meeldivad. See teine asi, mis minuga tehakse, on täiesti loodusevastane.
Kui oleksin rase, siis pääseksin igatahes lõikusest. Olen kuulnud, et sel ajal naisi ei opereerita, kuna narkoos mõjub lapsele halvasti. Siis nad saaksid pika nina! Arstid teeksid suured silmad, et ise alles laps… No mis laps ma ikka enam olen! Tean üht tüdrukut minu eelmisest klassist, kes sünnitas kuueteistkümneselt kaksikud.
Isa ja ema läheksid muidugi hulluks, aga neile ma ütleksin, et jäin rasedaks Pühast Vaimust. Nad on kristlased, nii et uskugu oma piiblit! Kui võis Neitsi Maarja ilma meheta rasedaks jääda, võin ka mina. Ehkki tunnistan, et mul on raske ette kujutada, kuidas see asi käiks. Püha Vaim tuleks tuhinal läbi lae… aga kas ta oleks ikka mehe moodi, või ainult niisugune läbipaistev udukogu? Ma päriselt selliseid asju ei usu.
Kui väiksem olin, saadeti mind pühapäevakooli ja seal jutustati piiblilugusid. Mulle meeldisid need jutud, sest need olid hästi põnevad, peaaegu nagu praegu Harry Potter. Need olid ka nõidust täis ja hirmsad, alati tapeti keegi ära. Pildid olid ka juures, ja need ajasid mulle värinad peale.
Kõige rohkem meeldis mulle pilt suurest veeuputusest, kus hulk alasti inimesi väänles ja kalju külge klammerdus. Nuusutasin seda pilti ja selle lõhngi erutas mind. Vaatasin emasid, kes oma lapsi püüdsid päästa. Vesi aga tõusis ja tõusis ja pärast nad uppusid kõik. Mõtlesin, et oleks paras emale, kui ma ära upuksin, siis ta alles saaks! Ehkki salaja pääseksin Noa laevale ja sõidaksin minema. (Viimasel minutil tõmbaksin siiski ema ka välja.) Fantaseerisin sellest õhtuti voodis.
Olen oma emale ja isale alati hea laps olnud. Olen olnud seda liiga kaua. Ja ütelge, mida ma nüüd selle eest olen saanud?
4. Ime
Veel hommikul, kui Karina koduukse enda järel kinni tõmbab, et bussiga Tartusse sõita, loodab ta imet. Veel võib midagi ette tulla, enne kui ta haiglasse jõuab. Nagu filmides: just siis, kui hakkab midagi saatuslikku või hirmsat juhtuma, tuleb viimasel hetkel PÄÄSTJA, Fantoom, Terasmees või Arnold Schwarzenegger. Tuleb karm lööming ja kangelane lööb korra majja. Vahel juhib sündmustikku saatus või mõni kõrgem võim, kas hea või kurja teenistuses, vahet pole. (Siinkohal ei ole Karina täiesti kindel, kummale poole operatsiooni võimalikku ärajäämist lugedagi.) Aga nüüd on tõesti viimane aeg. Päästja peaks tulema kibekiirelt, ime peaks sündima otsekohe …
Loomulikult ei tule keegi teda bussi peale saatma. Ei isa ega ammugi mitte ema. Loll oli üldse midagi sellist loota. Üksinda peab ta oma Kolgata teed alustama. Saatmist ei ole tegelikult muidugi vajagi, ega ta väike laps ei ole, aga ikkagi torkab okas südames. Anarit mitte ainult ei saadeta, vaid sõidutatakse alati igale poole. Tänase päeva puhul oleks isa või ema võinud paar tundi töölt vabaks võtta, mis see neile ikka oleks maksnud! Ainult näidata, et nad hoolivad temast. Ainult seda väikest žesti olekski vaja.
„Ah, pole tarvis, ma lähen ise,” oleks ta siis öelnud. Aga ei, nad ei teinud katsetki. Ema kallistas teda küll, aga vaatas samaaegselt kella: „Oi, kullake, ma jään tööle hiljaks.” (Siis kui oli vaja, oli ta „kallike”, nüüd aitas „kullakesest”.) Isa patsutas ainult õlale, umbes nii, nagu patsutatakse hobust. „Ole tubli!” ütles ta. „Laupäeval tuleme sind vaatama.”
Tulete Anarit vaatama, teadis Karina. Karina on tubli, on nagu hobune, kes veab koormat ja täidab oma kohustust. Väikevend Anariga on hoopis teine asi. Teda armastatakse.
Karina astub tänavale, käes nahast must sangadega kandekott, kuhu ta on pakkinud kampsuni, ööriided, aluspesu, tualetija meikimistarbed, rahakoti, isikutunnistuse ja kõige lõpuks suure Kalevi šokolaaditahvli (selle viimase troostiks elu troostituse üle).
Sajab kerget uduvihma ja puude võradesse on juba tekkinud sügise kulda. On septembrikuu. Kui ta narkoosist enam üles ei ärka, näeb ta neid puid nüüd viimast korda …
Ninas hakkab kipitama. Asfalt läigib. Orav jookseb üle tee. Võibolla näeb ta ka oravat viimast korda.
Üksik joodik tuigerdab bussijaama poole, ka tema samm on raske. Ja ees peatuskohal seisavad juba kaks pearätikuga vanaeite turukottidega, peale selle veel keegi kolmas isik. Lähemale jõudes osutub viimane selleks samaks lapseliku näoga ja turris juustega poisiks, keda Karina varem linna peal on näinud. Meenub, et tema kohta käivad mingid kõlakad. Et ta olevat kedagi vägistanud? Või isegi tapnud? Ei mäleta täpselt. (Ehkki sel juhul istuks poiss trellide taga ega logeleks siin.) Igatahes midagi ebameeldivat oli temaga seoses. Ja looder on ta nähtavasti ka, ei käi koolis ega tööl, sest kuidas muidu oleks tal niimoodi aega keskhommikuni viilida? Kooliõpilased ja töölkäijad on kõik juba varasema bussiga sõitnud.
Veel tuleb inimesi juurde, üks suur ja lai mees ja tema väike kiitsakas naine. Kõik nad ootavad bussi, et sõita kuhugi, kas turule, viinapoodi või kuhu iganes, aga
