täis, aga mõned read tungivad esile ja hakkavad rohkem silma kui teised: „Tegutse täna, homme on liiga hilja …”
„Teil on nähtavasti midagi otsustavat ees,” ütleb vanamees kavalalt.
Jah, operatsioon! „Tegutse täna …” Imelik küll, see oleks ju tõesti nagu tema jaoks mõeldud. Aga eks see on muidugi juhus. Ta loeb veel:
„Jäta kohustused ja purusta ahelad, mis sind seovad. Ole vaba ja lenda … / – / Sul on oma elu, sul on õigus oma elule …”
Mida see tähendab? See tekst ju otseselt julgustab teda lõikusest loobuma! Ja veel:
„Su isa ja ema on sind egoismis soetanud, sa ei pea oma elu maha viskama kohustusest nende vastu …”
Täpselt nii on ta ju ise mõelnud!
„Ära oota neilt armastust. Nad hoolivad su vennast rohkem kui sinust …”
Hämmastav! See on ju peaaegu nõidus!
„Ära hooli teistest. Mõtle endale …”
Karina satub rohkem ja rohkem ärevusse. Kas tohib nii mõelda? Kas tohib nii kirjutada? Ta hoiab raamatut käes ja see tundub nüüd pehme, soe, peaaegu nagu oleks see elus. See liibub kummaliselt pihku, just nagu hoiaks keegi tal käest kinni.
„Armastust ei ole olemas,” loeb ta edasi. „See, mida peetakse armastuseks, on ainult pettus. Oled lasknud end alt vedada. /-/ Ainuke õige armastus on enesearmastus. Armasta iseennast, siis armastab sind maailm …”
Talle on eluaeg vastupidist õpetatud. Teda on kasvatusega maha surutud ja talle on kohusetunnet pähe taotud nii kaua, et ta on süümekoorma all lookas.
„Sinu maailm on sinus eneses ja kõik on sinu enda teha …”
Käed hakkavad värisema. Mis raamat see niisugune on? Ta püüab lähemalt järele vaadata, aga kaaned on nii kulunud, et pealkiri on lugematuks muutunud. Kunagi on see vist kirjutatud kuldsete tähtedega, sest üksikud sädelevad kübemed läigivad veel siin ja seal. Nüüd on ka tiitelleht puudu. Nii ei selgu isegi raamatu autor.
„Huvitav raamat, eks?” ütleb poemees muheledes.
Huvitav on vähe öeldud. Kõik klapib. Mõtted, mis ta ise on mõelnud ja mõtted, mis ta pole julgenud mõeldagi …
„Pead õppima enda kasuks mõtlema ja jätma kõigi teiste eest muretsemise.”
See on siis võti eduks ja rikkuseks, retsept õnnelikuks eluks: ei tule hoolida teistest. Seepärast ongi mõned nii rikkad, et elavad tornidega villades, samas kui teised otsivad süüa prügikastidest. Armastust ei ole, aga seda pole vajagi. Armasta iseennast …
„Aga te peate alustama esimesest peatükist ja samm-sammult õpetusi järgima,” manitseb vanamees. „Kui te midagi vahele jätate, siis ei toimi ülejäänud.”
Karina lehitseb tagasi esimese peatüki juurde. See kannab pealkirja „Kain”. Kes on Kain? Ja mis on tal pistmist kellegi Kainiga? Nimi on küll tuttav, ta on seda kuulnud, aga kus ja mis seoses, ei mäleta.
„Kain on teie puhul eriti tähtis,” kordab poemees ja nüüd põlevad ta silmad nagu hõõguvad söed.
„Kuidas nii? Kes ta on?”
„Oli. Kas te tõesti ei tea? Kain oli esimene, kes ei talunud ebaõiglust.”
„Ja siis …?”
„Ta käitus ka selle järgi,” sisistab poemees läbi hammaste, nüüd sellise hooga, et Karina hakkab teda peaaegu kartma. Ta ei julge rohkem küsida, aga üks on selge – raamat ei ole mitte tavaline raamat. See näib sisaldavat ennekuulmatuid võimalusi. Näiteks peatükis
„Raha”: „Raha on võim ja võim on sinu käes … Sul tarvitseb ainult käsi selle järele välja sirutada …” Kas see nii kerge ongi? Tal pole kunagi raha olnud, aga nüüd näib selle muretsemine enesestmõistetavalt lihtne. Sul tarvitseb ainult käsi selle järele välja sirutada …
„Ostke raamat, ja te saate teada kõik, mis vaja – kuni elu lõpuni!” meelitab poemees. Võluraamatut osta? Karinal on raske seda käest panna ja temas kasvabki peaaegu vastupandamatu soov seda omada. Aga kuidas? Ta kesine kassa ei luba kindlasti sellisele asjale mõelda.
„Kui palju see maksab?” julgeb ta siiski küsida.
„Oleneb …” venitab vanamees natuke tõrksalt.
„See on üks haruldane raamat ja ainus eksemplar. Teist ei ole.”
„Mul kahjuks ei ole palju raha,” tunnistab Karina.
„On ka teisi võimalusi,” pomiseb müüja ja ta silmad jälgivad ahnelt tüdruku vigastatud kätt, mis nüüd jälle veritsema on hakanud.
„Teen teile hästi odavalt,” ütleb ta lipitsevalt.
„See teos maksab muidu üle tuhande, aga ma müün teile neljasaja eest.”
„Kahjuks ei ole mul niigi palju,” kurdab Karina.
„Kui palju teil siis on?”
„Paremal juhul kolmsada, ma täpselt ei tea,” vastab ta õnnetult. Ehkki kui ainult sada on puudu … Nüüd, kui tal kord juba võluraamat peos, tundub sellest raske loobuda. Teist sellist ei leia ta enam iialgi.
Kiiresti lappab ta raamatu kõige viimaseid lehekülgi, et neist, kui võimalik, veel mõni saladuse välja pigistada. Milline on üks täiuslik elu? Õpetused muutuvad järjest fantastilisemaks: „Peale kuuekuist treeningut võid sa oma tahtejõu abil kuuekorruselise maja katuselt lendu tõusta …” Rohkem pole tal aga aega lugeda.
„Vaadake järele, kui palju raha teil on,” sunnib poemees, silmad veel ikka verise käe küljes kinni.
Karina tõmbab raha kotist välja ja kallab peenrahagi kõlisedes letile. Ta loeb, loeb kaks ja isegi kolm korda: peaaegu kolmsada, täpsemalt kakssada üheksakümmend üheksa krooni.
„Hind on kolmsada,” otsustab poemees.
„Siis on hästi,” ohkab Karina kergendatult. „Selle ühe krooni saate mulle ehk kinkida …”
„Ei, hind on täpselt kolmsada,” vastab poemees rangelt.
Mis? Kas ta teeb nalja? Alles oli ta müümisest nii huvitatud, et lasi hinna ilma pikemata alla, aga nüüd siis jääb viimase krooni taha toppama.
„Aga üksainus kroon …”
„Kaup on kaup,” jääb vanamees kindlaks. „Kui teil kolmesadat ei ole, jääb raamat ostmata.”
„Aga …”
Mitmesugused võimalused keerlevad peas: sõita koju, otsida üles mõni tuttav, minna kas või tänavale kerjama …
„Hea küll, kui te ikka nii väga seda raamatut tahate …” venitab poemees.
„Jaa, tahan!” hüüab Karina vahele.
„Siis teeme väikese lepingu.”
