käis juba kaheksandas. Ta muidugi endast nooremaid tüdrukuid ei vaadanud. Ei vaadanud ja nähtavasti ei näinudki. Kuidas see ometi võimalik oli? Karina nägi küll kõiki teisi, nii nooremaid kui vanemaid. Kas nad teda huvitasid, see oli iseasi.
Nüüd tuli aga Anari mängu. (Oli ka esimene kord, kui sellest klutist kasu oli!) Nimelt käis Viktori noorem vend Janek Anariga ühes klassis ja pühapäeviti käisid nad koos mudellennuklubis. Nad lennutasid oma lennukeid vanal lennuväljal, mis asub mõned kilomeetrid linnast väljas. Isa viis Anari sinna autoga.
Kord juhtus Karina päris kogemata kaasa sõitma, sest ta tahtis, et isa teda pärast sõbranna sünnipäevale sõidutaks. Oma hämmastuseks ja rõõmuks nägi ta, et mitte ainult Janek, vaid ka Viktor oli lennuhuviliste hulgas.
Pärast seda hakkas Karina õige tihti, peaaegu igal pühapäeval, lennuväljal kaasas käima.
„Mis sinul seal asja on?” küsis ema kahtlustavalt.
„Meeldib,” vastas Karina ilma pikema seletuseta.
Tema tõelist huvi ema muidugi ei teadnud. Ei teadnud vist keegi, peale Anari. Sest vend oli küll kiuslik ja paha, aga mitte rumal.
Ega Karinagi ei olnud rumal. See, mis teda huvitas, jäi imekergesti meelde, kuna igavaid asju, nagu suurem osa kooliaineid, pidi ta vaevaga tuupima. Nüüd laenas ta raamatukogust kõik kättesaadavad lennualased raamatud ja õppis need pähe. Varsti teadis ta enam-vähem kõike, mis mudellennundusest teada oli. Ta küll ei ehitanud lennukeid ega lennutanud neid ise, aga ta oskas aerodünaamikat ja teadis lennukitüüpe ja mudeleid. Poisid imestasid ja kohtlesid teda aukartusega. Ka Viktor.
Viimaks ometi oli ta saavutanud edu – Viktor pani teda tähele. Ta vaatas Karinale otsa ja ta silmades oli selge imetlus. Oli ikka nii, nagu Karina oli arvanud: poisid hindavad tarku tüdrukuid, mitte niisuguseid ajudeta kekutajaid-kõkutajaid.
Sel kevadel oli ta õnnelik, nii õnnelik, kui keegi kolmeteistkümneaastaselt armunu olla saab. Õnn kestis mitu kuud, kaks või kolm või isegi neli, kui kaasa arvata pikad suvenädalad, mil Viktor oma perekonnaga maal suvitamas oli ja Karina tema järele igatses. Aga ka igatsus oli mingit sorti õnn, igatahes võrreldes tühjusega, mis pärast tuli.
Tühjus on õnnetus ja see tabas Karinat sügisel, kui Viktor maalt tagasi tuli. Ka see oli Anari süü.
Veel septembris käisid nad paar korda lennurajal, aga paaril viimasel korral puudus Viktor. Ega temaga ometi ei olnud midagi juhtunud? Koolis nägi Karina teda küll eemalt ja vilksamisi, aga seal polnud tal julgust poisi juurde minna, et aerodünaamikast rääkida. Muust ta nagu ei osanud ega julgenudki.
Lõpuks, kui Viktor jälle järjekordselt lennurajalt puudus, päris Karina Janekilt venna kohta aru. Ta ei saanud aga selget vastust, ainult et Viktoril olevat muud teha, või umbes nii. Mis see muu nii tähtis sai olla?
Mure kripeldas kuni ühe kolmapäevani, kui kopsatas valge kirjaümbrik postkasti ja ootas Karinat, kui ta koolist koju tuli. Kiri oli temale Viktorilt! Süda tagus, nii et tegi rinna sees haiget.
Ma ei saanud pühapäeval tulla. Ma tahan sind näha. Tule Siili kohvikusse neljapäeval kl 5. Suudlen sind. Viktor.
Kiri oli kirjutatud pastakaga joonelisele vihikupaberile ja käekiri oli kandiline ja konarlik, aga Karina meelest huvitav ja isikupärane. Midagi erilist pidi olema juhtunud, kuna Viktor kirjutas suudlustest. Lennurajal polnud nad veel kunagi nii kaugele jõudnud. See oli Karinale esimene armastusavaldus ja esimene armastuskiri!
Ei tea, kas suurt õnne ongi kergem kanda kui õnnetust, sest ta ei saanud järgneva ööpäeva jooksul ei süüa ega magada ega koolitööle mõelda. Seepärast oli kindlasti hea, et hullustus kauem ei kestnud. Lõpp oli aga kohutav.
Siili kohvik oli pisut luksuslikum kohtingupaik, kuhu just iga päev ei mindud. Tavalisemad olid näiteks Kohvikann või maksimarketi kohvik-baar, kus sai iseteeninduskorras ja odavalt kohvi, kooki ja kilepakendis võileibu osta. Siilis tuli aga ettekandjat oodata ja see protseduur maksis rohkem. Selle-eest sai siis soovi korral omaette, vaheseintega ja väänkasvudega eraldatud laua ääres istuda.
Karina oli kohal juba kolmveerand viis. Kuna väljas oli vali tuul, mis tema vaevaga sätitud soengut rikkus, läks ta sisse ja pani aknaäärse laua kinni. Juhul kui Viktor kuskile varjatumasse kohta tahaks istuda, oli ju võimalus sinna ümber kolida.
Ja Viktor tuligi varsti. Ta oli peaaegu täpne, kell oli ainult minut või paar üle viie … Aga ta tuli käsikäes ühe õudselt ülesmukitud kekutava-kõkutava blondiiniga. Nad möödusid Karinast, teda nägemata, ja kadusid kaugemale kohviku sisemusse.
Karina suri.
Aga veel enne, kui ta suri, sai ta aru, miks tema „armastuskiri” nii kandiliste ja kohmakate tähtedega oli kirjutatud. Akna taga piilusid naeru kihistades kaks vastikult tuttavat tüüpi: Janek ja Anari.
Aasta hiljem jäi Anari haigeks. Algul ei teadnud keegi, mis tal viga oli. Väsimus ja peavalu ja tihti süda paha. No eks külmetus, kes sellepärast arsti juurde läheb. Eriti kaebas ta valu seljas, ristluude kohal. Karinat see palju ei loksutanud. Küllap teeskleb, et pääseda oma voodi tegemisest!
Karina lohutuseks olid hobused. Ratsutamine on aga kallis lõbu ja loomulikult ei pidanud isa ega ema vajalikuks selle peale raha kulutada. (Anari hobid maksti küll kinni, peale lennunduse veel mudelraudtee ehitamine – mis see kõik maksis?) Aga Karina käis suvel aedniku juures tööl ja teenis ise oma taskuraha, mille eest ta võis nädalaks ratsutamistallu sõita.
Just sel esmaspäeva varahommikul, kui isa ta nädalasele ratsutamiskursusele pidi sõidutama, kui kõik oli valmis pakitud ja kotid juba autossegi viidud, pissis Anari verd. Mitte just puhast verd, aga punaseid vereklompe. Ei, Karina keeldus seda uskumast! Kindla peale oli poisiraisk moosi või muud punast kraami vetsupotti kallanud, selleks et teda kiusata. Sest sõiduplaanid jäeti otsekohe kus seda ja teist – õigemini, sõideti, aga hoopis Tartusse ja kliinikusse. Ja sinna Anari jäigi nädalaks või paariks. Neerud, öeldi. Neerupõletik. Karina kaotas terve päeva oma kallist nädalast.
Järgnes pikem kannatuste lugu. Vahel oli Anaril parem, vahel halvem. Need perioodid, kui ta kodus sai olla, keerles kogu elu tema ümber. Poiss pirtsutas ja ka teised perekonnaliikmed ei saanud enam normaalset sööki, vaid pidid täiesti maitsetute dieettoitudega leppima.
„Ega mina haige ei ole,” mossitas Karina.
„Riputa siis ise soola peale,” nähvas ema vastuseks.
Tal ei olnud silmi ega kõrvu ega südant kellegi teise kui Anari jaoks. Aga ei aidanud ka dieet. Teised peres kõhnusid, aga haige paisus hoopis üles. Ödeem, öeldi. Turse. Anari neerud ei suutnud enam ta keha jääkainetest puhastada.
Järgmisena võeti abiks dialüüs. Tehisneer. Mis see siis ära ei ole, nüüdsel ajal on kõik võimalik. Karina oli ette kujutanud väikest surisevat ümmargust või ovaalset aparaati venna seljal, aga kord, kui ta haiglakülastusel kaasas käis, kohtas ta seadeldist, mis täitis peaaegu kogu toa. Väike ja kahvatu Anari lamas valgete linade all, valge suukaitse üle näo ja tema käte külge olid kinnitatud voolikud, milles jooksis punane veri. Verd oli kohutavalt palju, see käis ringi, voolas suurde seinakapitaolisse nuppude ja mõõtjatega kasti ja keerles voodi kohale riputatud torudes ja klaasides, enne kui jälle teise toru kaudu venna soontesse kadus. Vastik! Nii pidi see vist voolama kaheksa tundi järjest … Lõhn ajas Karinale iivelduse peale.
Elu läks siiski edasi, ka siis, kui Anari järjekindlalt iga kolme päeva tagant haiglasse torude alla pidi sõitma. Tekkis
