ajast, kui olin väike. Igal pool olin ma ema süles ja isa hüpitas mind põlve peal. Kuskil ei olnud pilte tädi Ilmist. Kuskilt ei paistnud välja need kaks aastat, kui nad mind endale ei tahtnud. Sulasin vist otsekohe.
Lisaks sellele istusime laua äärde ja nad olid ostnud sellise kreemi ja pähklitega šokolaaditordi, mis mulle eriti maitseb. Seda poleks tarviski olnudki, nad oleksid võinud oma viiskümmend kuus krooni kokku hoida! Küünlad põlesid ja me istusime kolmekesi, nii nagu me kunagi varem polnud istunud, vähemalt ma ei mäleta. Isa ja ema olid tõsiste nägudega ja mulle kippusid kangesti pisarad silma. Südames oli selline kirjeldamatult soe ja hea tunne, et ometi kord oleme perekond ja hoiame kokku.
Ja seda nad kasutasid ära!
„Inimesel on kõigest üleküllus,” seletas isa. „Kahte neeru pole kellelgi vaja, ühega saab väga hästi hakkama.”
„Eks ju, kallike?” ütles ema ja võttis mu ümbert kinni.
Ma ei mäleta, et ta mind kunagi varem kallikeseks oleks nimetanud. Isa loomulikult ammugi mitte. Ja nad mõlemad kallistasid mind. Meie peres ei avaldata peaaegu kunagi kehalist õrnust, ma pole sellega harjunud. Öeldakse ainult, et „Jumal armastab sind”, see on kõik. Aga nüüd, kui on vaja minust tükke välja lõigata, siis olin „kallike” ja mind kallistati. Kas see pole võlts?
Saan sellest aru alles nüüd. Siis aga langesin magusate sõnade ees. Tahtsin nii väga, et nad mind armastaks.
„Meie tubli tütar,” ütles isa uhkelt ja pani mulle dokumendi nina alla. „Kirjuta oma nimi siia, ainult igaks juhuks! Juhul kui vaja läheks,” lisas ta.
Ja ma kirjutasingi oma nime alla. Õigupoolest ei ole minu kui alaealise allkiri juriidiliselt siduv, sain nüüd teada. On isa ja ema allkirjad, mis loevad, minult on ainult nõusolek. Või mis nõusolek! Mulle ei antud üldse aega mõtlemiseks. Sõnades kuuldus kõik nii lihtne, et ainult üks „väike-väike” operatsioon. Pannakse magama, valu ei tunne, pärast ärkad üles ja kõik on korras.
Kõige lõpuks nad kallistasid mind veel ja ma nutsin natuke. Aga ma loll ei nutnud hirmust, vaid rõõmust. Oh ma narr! (Aga siis ma muidugi veel ei teadnud seda, mida ma täna teada sain: et armastust, peale enesearmastuse, ei olegi olemas.)
Noh nüüd te siis teate ja ma ütlen ka teile adjöö ja good-bye. Võib-olla saate minust nüüd paremini aru. Aga kui ei saa, siis loodan, et ma teie ilusaid unenägusid ei sega.
Lugupidamisega
Karina Viir
Lepaste Keskkooli 9. klassi õpilane
7. Anari
„Vaata nüüd oma väikese venna järele!” hüüdis ema, enne kui ta ukse enda järel kinni tõmbas. Tal oli vaja kas poodi või postkontorisse minna või muid tähtsaid asju ajada.
Karina oli kaheksa-aastane ja Ly ootas teda õues. Just sel päeval oli tüdrukutel tähtis asi ees. Nad tahtsid salaja naabrimaja pööningule ronida, et seal keelatud ajakirju vaadata. Kord varem oli ka Anari kaasa tulnud, aga tuppa jõudes kitus see tatikas otsekohe emale: „Tädidel oli perses pragu, aga seda ei tohi öelda, see on saladus.” Karina näpistas teda selle eest käsivarrest ja sai emalt veelgi rohkem pragada. Edaspidi aga ei võtnud tüdrukud enam Anarit oma uurimisretketele kaasa.
Seekord oli Lyga kokku lepitud, et nad lähevad pööningule koos Taunoga, kes käis juba neljandas ja oli Ly tädipoeg. Parajasti oli poiss oma emaga nende pool külas. Ly rääkis, et kord varem, kui nad kuskil maal olid, kutsus Tauno teda endaga puukuuri ja näitas nokut.
Mõtle, äkki kavatses Tauno ka seekord näidata! Ta oli juba suur poiss ja võis teha äraarvamatuid asju. Karinale tuli ainult ettekujutusest kramp kõhtu. Nüüd aga ähvardasid lootused luhta minna, kuna teda pandi oma vennaraiska valvama. Ta pidi alati kõigest põnevast ilma jääma! Kes teab, millal Tauno järgmine kord nende majja tuleb, või kas ta enam üldse kunagi tuleb.
„Sa ootad toas, eks?” ütles ta Anarile. „Ma tulen varsti tagasi.”
Vend aga raputas pead ja vaatas talle kiuslikult otsa:
„Ei oota.”
„Ole nüüd pai ja jää siia,” palus Karina. „Siis ma annan sulle kommi.”
Seekord aga ei mõjunud sellele jõmmile mitte midagi.
„Ma tulen kaasa,” kiunus ta.
„Ei, sa ei tule!
„Ma tulen ikka!”
„Siis ma löön sind,” ähvardas õde järgmise sammuna.
„Ma ütlen emale!” pasundas poiss.
Nii oli alati, alati! Iga kord, kui oli midagi tähtsat või toredat, rikkus Anari selle ära. Kui tulid tüdrukud Karina juurde mängima, ajas see jõle tattnina nende nukuasjad jalaga segamini või tiris neid endid juustest. Kui nad panid ukse vahepealt kinni, prõmmis ta jalaga vastu ust, kuni ema vahele tuli ja käskis ukse avada. Kui nad õue läksid, sihtis ta nende pihta ragulkaga. Ta oli paha, õel, kiuslik ja valelik. Karina vihkas oma venda.
Sel aastal, kui Karina kümneseks sai, suvitasid nad vanaonu talus Peipsi ääres, ja seal toimus vist kõige häbistavam sündmus kogu tüdruku senises elus. Süüdi oli muidugi Anari. See oli küll poisikesetemp, aga Karinal läks kaua aega, et sellest üle saada. Seetõttu ei tahtnud ta ka kunagi hiljem enam vanaonu juurde sõita.
Oli kuum ja põuane suvi. Naabertalus elas perekond kahe poisiga. Üks neist, Jüri, oli Karina vanune, teine paar aastat vanem. Karina kiikas pisut seda vanemat poissi (ta peab aga siin anonüümseks jääma, kuna Karina pärast mainitud juhtumit tema nime oma mälust ära kustutas). Poisid mõtlesid välja igasugust koerust ja Anari jõlkus ilmast ilma nende sabas.
Ühel pärastlõunal korraldasid nad koos olümpiaadi. Osalesid Karina, Anari, naabripoisid ja veel ühe suvitaja viieaastane tütar Liisi. Joosti võidu, visati palli ning hüpati kaugust ja kõrgust. Oli hästi palav ilm ja Karinal oli seljas valge käisteta trikoosärk ja jalas lühikesed kummipaelaga kroogitud, punased valgete täppidega päevituspüksid. Poisid ja Liisi jooksid ringi palja ülakehaga.
Küllap olid poisid lootnud kerget võitu, aga nende pettumuseks võitis Karina ülekaalukalt. Ta jooksis kõige kiiremini, viskas palli kõige kaugemale ja ületas endagi imestuseks kõige kõrgema tõkke. Vanem naabripoistest hüppas küll kaugemale, aga teda diskvalifitseeriti korduva üleastumise pärast. Poisid jäid õige mossi ja sosistasid midagi Anarile.
Lõpuks tuli suur medalite jagamine. Karina ronis üles tabureti peale ja sai kolm papist kuldmedalit. Ta hoidis neid peos ja tõstis käed võidukalt üle pea. Selsamal hetkel hiilis aga Anari tema selja taha ja tõmbas järsu liigutusega Karina püksid koos aluspükstega kuni põlvedeni alla.
Ja seal ta seisis, alasti ja palja häbemega, häbistatud ja kõikidele naerda, enne kui jõudis jälle püksid üles tirida. Naabripoisid naersid nagu koerad.
Karina ei läinud järgnevatel päevadel enam toast välja ja nädal hiljem sõitsid nad linna tagasi. Ta pääses seega naabripoistest. Ainult vennast ei olnud pääsu.
Karina oli kolmteist täis, kui ta esimest korda sügavalt armus. Viktor oli kõige ilusam poiss, keda ta elus oli näinud.
