Imelik, kas tal oli tõesti habe natuke aega tagasi? Ei pannud tähele. Ja need kaks teravat muhku kummalgi pool otsmikul?
„Mul on vähekese teistmoodi ettepanek,” lausub ta ja silmitseb Karina verist kätt. „Preili, teil jookseb käsi verd …”
Sel ajal kui Karina poemehega on tinginud, on ratastoolimees end vargsi järjest lähemale veeretanud. Nüüd surub ta end oma sõidukiga nende kahe vahele ja katkestab kauplemise.
Karina heidab talle pilgu ja tunneb end ebamugavalt. Invaliidile on alati ebamugav vaadata, kuna ta on puudega ja sa oled temast üle. Ta arvatavasti põlgab sind. Sina jälle pelgad teda, sest et tunned süümepiina – mille üle? Et Jumal on ebaõiglane?
Aga mida ta nüüd tahab? Ta ei lähe eest ära, vaid jälgib neid mõlemaid terava pilguga, nagu millekski valmistudes. Ta on laiaõlgne ja tugevate käsivartega, mille abil ta end oma ratastooliga edasi tõmbab. Jalad on tal nähtavasti halvatud. Ta on veel päris noor, noorem, kui eemalt võis arvata. Kõige rohkem kolmkümmend, võib-olla ainult kakskümmend viis. Ta jätab aga allakäinud mulje ja tema näost võib lugeda … Mida? Kas õelust – või ehk ainult kannatust? Kas kannatavad inimesed muutuvad õelaks? Arvatavasti on ta nägu kunagi isegi ilus olnud. Näojooned on puhtad, nüüd aga kuidagi laastatud. Mis on temaga juhtunud?
Karina hoiab veel ikka raamatut käes ja pöördub uuesti poemehe poole:
„Te rääkisite lepingust … Olen nõus täpselt nii, nagu te soovite.” Siis teeb ratastoolimees järsku üllatava ja täiesti ootamatu kallaletungi.
„EI!” karjatab ta ja rapsab üheainsa kiire liigutusega võluraamatu Karina käest ära.
„See kuulub mulle!”
„Kuidas …? Mina ju sain selle. Mina ostan selle!” protestib Karina ägedalt.
„Ma olen seda juba kaua otsinud. Ja siin on raha!” hüüab ratastoolimees, tõmmates taskust paki kümnelisi ja kahekümneviielisi.
„Palun väga!” Seejuures viskab ta kogu pataka poemehele näkku.
Karina on šokis ega jõua õigeaegselt reageerida. Ta vaatab invaliidi nagu ilmutist ja ta pilk peatub mehe vasakul kõrval. Varem on see olnud peidetud ta poolpikkade heledavõitu juuste alla, aga nüüd on juuksed kõrvale heidetud ja kõrv paistab välja: see on poolik – kõrvalesta ülemine ots puudub, on järsult ära lõigatud.
Ratastoolimees pistab ihaldatava raamatu oma põue ja tüürib kiirete käetõmmetega ukse poole. Müüja vaatab pealt ega tee katsetki teda takistada.
„Andke siia!” hüüab Karina ja jookseb invaliidile kuni ukseni järele.
Viimane on aga uskumatu kiirusega trepistki üles saanud ja juba välja tänavale jõudnud. Ta kaob peagi rahvasumma.
„Te ju lubasite selle mulle,” hädaldab Karina poeruumi tagasi tulles.
Poemees aga kehitab ainult õlgu ja loeb mahakukkunud rahatähti, mille hulgas paistab isegi mõni sajaline.
Ja korraga näeb Karina midagi, mida ei oleks pidanud olema ja mida ta ei pidanuks nägema. Ta vahib ainiti ja arusaamatult tõmmu mehe käsi, aga mõistus on nagu lukus ja keeldub nähtut aktsepteerimast. Ta taipab seda alles hiljem.
„Vaadake, preili, kõik ei ole minu võimuses,” ütleb tõmmu vanamees lõpetuseks ja heidab veel igatseva pilgu Karina verisele käele. „Mina teid rohkem aidata ei saa, ka siis, kui meeleldi tahaksin.” Ja seda öeldes pöörab ta temale selja.
Karina tuigerdab longates välja tänavale ja vaatab veel mõlemale poole. Ratastoolimeest ei ole muidugi enam näha. Ta seisab nõutult kõnniteel, ilm on endiselt poolvihmane ja kõnniteed porised. Kõik on korraga läinud, imeline raamat, võluhõng ja lootus õnnelikule elule. Unistused pudenevad tükkideks ja jooksevad nagu sõre liiv sõrmede vahelt. Puhub külm ja vinge tuul, puhub pea tühjaks. Ta ei ole enam isegi päris kindel … Alles oli ta keset enneolematut seiklust, nüüd on see järsku kadunud ja kõik on nagu varem. Mis see oli? Pea on uimane, käsi marraskil ja verine põlv valutab. Püksipõlvel on suur poriplekk. On ülim aeg haiglasse sõita.
6. Otsus
Siin jälle mina, Karina. Vabandage, et mu jutt enne pooleli jäi, ma ei jõudnud kõike ära seletada. Rääkisin teiega viimati, kui istusin bussi peal, teel Tartusse, aga siis tulid hoopis muud asjad vahele.
Juhtus niisugune loll asi, et komistasin ja kukkusin bussilt maha astudes. Põrutasin põlve ära ja lõin käe veriseks. Linnas sattusin kogemata ühte antikvariaati, kus ma varem polnud käinud. Muuseas, ega te pole kuulnud, kas Wilde’i kohvik on kinni pandud või kuskile mujale kolinud? Ei ole? Noh, ükskõik.
Poemees seal äris oli väga šarmantne, aga temaga oli midagi kummalist, mille üle ma nüüd veel tagantjärele pead murran. Ta vaatas mind sellise tulise pilguga ja ta hingeõhku oli tunda kogu ruumis. Ta soovitas mulle ühte raamatut – oodake, räägin sellest otsekohe… Enne tahan veel öelda, et siis, kui hakkasin ära minema, nägin, et tal oli otsaesisel kaks muhku ja et oli midagi imelikku ta kätega, ma ainult ei saanud aru, mis see oli. Nüüd tagantjärele tuli mul ettekujutus, et tal oli kummalgi käel kuus sõrme… Ah, see oli lihtsalt loll mõte. Oli natuke hämar ja küllap nägin valesti.
Igatahes leidsin ühe väga laheda raamatu ja tahtsin selle osta. Siis tuli aga üks õudselt nahaalne kutt, ise invaliid ja ratastoolis. Ta karjus, et raamat olevat temale lubatud ja rabas selle minu käest ära. Nüüd mõtlen küll, et ma oleks ehk saanud selle väevõimuga tagasi rebida, kui ma tõesti oleks püüdnud. Aga ma ei saanud kuidagi vigast inimest lükata või temaga kaklema hakata, see oli võimatu. Pealegi arvasin, et on aus mäng, et poemees selgitab asja ära, sest ta oli ju mulle lubanud. Tema aga andis sellele kaabakale alla ega teinud minust enam väljagi. See kutt maksis talle muidugi rohkem, kui minul oli välja panna.
Lõpptulemusena jäin raamatust ilma, aga kasu oli mul sellest ikkagi. Olin jõudnud seda natuke lehitseda ja mõned asjad jäid meelde. See juhtis mind nagu uuele teele ja pani mind asjadest aru saama. Sõitsin küll siia, haiglasse, nagu kokku lepitud, aga kui kogu olukorra veel kord läbi mõtlesin, jõudsin selgusele, et ongi nii, nagu raamatus seisab. Niisiis olen otsustanud, et kaon siit täna õhtul. Põgenen.
Ma ei kavatse enam kellegi teisega arvestada. Mõtlen iseendale ja teen nagu minule endale on kõige parem. Keegi teine niikuinii ei hooli minust ja mind kasutatakse ainult ära.
Ärge püüdke nüüd ka teie mind mõjutada ja vastupidises veenda, sest ma olen põhjalikult järele mõelnud ja tean, mida ma teen. Et te minust väga pahasti ei mõtleks, tahan siiski veel mõnda asja selgitada.
Minu perekond on mind alatult alt vedanud. Keegi ei armasta mind. Ei mu ema ega isa ja ammugi mitte mu vend, kes on mind eluaeg kiusanud. Miks peaksin nüüd mina ennast ohverdama? Nad vedasid mind alt sellega, et teesklesid äkki armastust ja andsid mõista, et see jätkuks, kui lasen endast tüki välja lõigata.
Oleksin pidanud aru saama, et armastust ei saa osta, ka mitte oma kehaga. Et armastus kas on või ei ole. Kui seda algusest peale oleks olnud, öelge, kas oleksid nad mind siis kolmeaastasena kaheks aastaks tädi Ilmi juurde elama saatnud, selleks, et ma tüliks ees ei oleks, kui ema oma ülikooliõpingud tahtis lõpetada? Anari võis ema juurde jääda küll, ehkki ta oli väiksem ja veel tülikam. Kas suudate ette kujutada, et teie ema annaks teid ära oma õele? Mind andis mu ema ära ja seda ma ei saa talle andeks anda. Kui ma kahe aasta pärast tagasi võisin tulla, oli liiga hilja.
