keha ja meele vahel – psühhosomaatika – on alati olnud põnev teema, mis on pakkunud mõtlemisainet ja inspireerinud inimkonda aastatuhandeid. Väga pika perioodi jooksul on arusaam keha ja meele ühtsusest olnud kõigi haiguste ravimise aluseks. Alles uuemal ajal on tekkinud lõhe keha, meele ja hinge käsitlemise vahele. Meil on arstid, kes on keha spetsialistid; psühholoogid, kes tegelevad meelega; vaimulikud, kes kannavad hoolt hinge eest. Keha ja meele eraldamine on andnud meile ohtralt teadmisi inimorganismi üksikute osade kohta, aga tekitanud küsimuse, kas see on parandanud ka tervishoiu ja elu kvaliteeti.
Kui ei tunta tegelikke põhjuseid
Kaasaegset arstiteadust on põnev uurida. Selles leidub bioloogiliste protsesside täpseid kirjeldusi, kuid pea iga haiguskirjeldus lõpeb lausega: „Haiguse tegelik põhjus on teadmata”. Just sellepärast on väidetud, et praegune arstiteadus põhineb hüpoteesidel ja uskumustel, kuna arstid ei tunne haiguste tõelisi tekkepõhjuseid. Ravitakse sümptomeid, mitte põhjuseid. Võib-olla just seetõttu ei ole olnud võimalik tegeleda haiguste tõhusa ennetamisega.
Teisest küljest on väga loomulik võtta arsti või haiglaga ühendust õnnetusjuhtumite või ägedalt kulgevate haiguste korral. Arstid on suurepärased spetsialistid ja väga oskuslikud elupäästjad kriitiliste seisundite puhul. Samuti on moodsal arstiteadusel paljudel juhtudel võimalik panna korrektne diagnoos, mis näitab, millises organis või funktsioonis on häired.
Kui aga tegemist on tõsiste krooniliste haigustega, jääb mulje, nagu oleksid arstid mõnevõrra teadmatuses ja abitud. Nad ei tunne haiguste põhjuseid ja kahjuks näeme, et väljakirjutatud ravimid kõrvaldavad küll sümptomid, kuid võivad samal ajal tekitada suuri ja mõnel juhul pöördumatuid tüsistusi. Haiguste tegelike põhjuste mittemõistmise tagajärjed saavad üha selgemaks. Tundub nagu toimuks tervise valdkonnas praegusel ajal midagi kaootilist.
Tõsiste tagajärgedega hüpoteesid
Haiguste tegelike põhjuste piiratud mõistmine annab alust publitseerida ka hirmutavaid raporteid.
2007. aasta 8. juuli Aftenpostenis mainitakse ajakirjas European Journal of Cancer ilmunud artiklit, milles väidetakse:
„Katkuaegne geen võib põhjustada pärilikku vähki. Sellesse gruppi kuuluvatele perekondadele pakutakse geenitesti ning geenivea ilmnemisel soovitatakse pärast 35. eluaastat eemaldada munasarjad. Üha enam kaalutakse ka rindade eemaldamise vajadust profülaktilisel eesmärgil.”
See on vaid üks hirmutav näide sellest, kuidas massiteabevahendid meid iga päev kasvava vähiriskiga ähvardavad. Hirm ja ebakindlus muudavad inimesed vastuvõtlikuks „profülaktilistele” soovitustele ja paraku ka tagajärgedele, mida nende rakendamine põhjustab elukvaliteedile.
Võib isegi küsida, kas massimeedia loodud vähihirm ei ole mitte suurem oht üldisele tervislikule seisundile kui haigus ise?
Uued tuuled meditsiinimaailmas
Norra arstiteaduslikes ringkondades on palju eri suundi, mis annavad tunnistust meditsiinivaldkonna edasiarendamisest ja moderniseerimisest.
Meile pakub suurt rõõmu Bergeni Filosoofilise Polikliiniku programm, kus käsitletakse järgmisi tunnetega seotud teemasid.
Missugune on tunnete tähendus tervisele ja haigusele? Mis tunded tegelikult on ja kus nad kehas asuvad? Missugust rolli mängivad tunded inimese tervises ja kuidas need mõjutavad immuunsüsteemi ja muid bioloogilisi funktsioone? Kas meditsiinisüsteemis on võimalik tulemuslikult töötada, mõistmata inimeste tundeid?
Esinejad, kelle hulgas on ka kogenud arste, valgustavad eri vaatenurga alt tunnete rolli meditsiinis, käsitledes inimest kui keha ja meele tervikut ning tutvustades tundeid kui n-ö puuduvat lüli kogetu mõistmise ja bioloogilise funktsiooni vahel. Mõned näiteid loengute teemadest:
Elling Ulvestad, immunoloogiaprofessor, Bergeni ülikool: „Äärealal. Meele ja keha vaheline koostöö haiguse arengus.”
Per Brodal, neuroanatoomiaprofessor, Oslo ülikool: „Kas tunded asuvad ajus? Kogemusest ja kehast.”
Tor Jacob Moe, psühhiaater: „Meditsiin on töö tunnetega.”
Nagu näeme, on meditsiinimaailmas puhumas revolutsioonilised tuuled. Käesoleva raamatuga loodame uute teadmiste levikule kaasa aidata.
Arstid alahindavad platseeboefekti
Ülaltoodud pealkirjaga tsiteerime 2007. aasta 4. juunil kliinilise psühholoogia instituudi teadlaste Bjørn Wormesi ja Ingrid Dundase artiklit, mis avaldati veebilehel www.forskning.no:
„Arstid peaksid andma patsientidele rohkem positiivseid signaale, sest nendest tekkivad ootused võivad saaäda märavaks patsiendi tervenemisprotsessis.
Asja tuum on selles, et ravi kognitiivne osa, mis hõlmab lootuse and-mist, on oluliselt tähtsam, kui varem arvatud. Äärmisel juhul võib see saada määravaks – kas inimene üldse terveneb või mitte. Sageli polegi vaja arstide suurt panust, et patsient saaks parema lähtepunkti oma olukorra parandamiseks. Igas inimeses on enesetervendamise jõud ja see tuleb esile tuua”.
On suur rõõm näha, et psühhosomaatika teema on jälle päevakorda võetud. Patsientidega kokku puutudes kogetakse ikka ja jälle, et diagnoosi esitlemise viis on määrava tähendusega haigusega toimetulemises.
Väited „Me teeme kõik, et sa saaksid terveks” ning „Sa võid terveks saada” aitavad käivitada enesetervendamise jõude.
Väited „Me ei saa midagi teha. Me saame anda vaid valuvaigistavat ravi viimases faasis” võtavad seevastu patsiendilt kogu lootuse.
Aastate jooksul oleme kohanud hulganisti inimesi, keda on saadetud koju surema. Ometi suutsid nad taastada usu paranemise võimalikkusesse ning on praegu terved.
Suur ahhaa-elamus
Bent jutustab:
Oli 1989. aasta hiline pärastlõuna, päike paistis tuppa. Ma avasin Vita Medica, Taani biopaatide ühingu väljaande, kus oli Gunvor Juuli intervjuu Saksa arsti Ryke Geerd Hameriga. Doktor Hamer rääkis oma uutest avastustest, mis puudutasid šokeerivate läbielamiste ning psüühika, aju ja keha vahelisi seoseid.
Ma hakkasin üle keha värisema, mõistes, et olin saanud vastused, mida olin kogu elu otsinud. Minu jaoks oli täiesti uus teadmine, et emotsionaalsed šokid on otsekohe nähtavad ajus ja et neid on võimalik näha ajust tehtud piltidel. Kompuutertomograafia abil on tõestatud, et igal tundel on oma ainukordne asukoht ajus ja et iga tunne tekitab kehas ainulaadsed reaktsioonid. Ühesõnaga: teaduslik tõestus sellele, missugused konfliktid millise haiguse või funktsioonihäire esile kutsuvad.
Artikkel põhines mitmel tuhandel juhtumil ja nende puhul tulid esile ilmselged seosed kolme nähtuse vahel:
• kogetud konfliktsituatsioon,
• millises ajupiirkonnas oli konflikt nähtav,
• millises kehaosas tekkisid rakumuutused või funktsioonihäired.
Doktor Hameri põhjalike uurimuste läbitöötamine ja teadmiste integreerimine võttis mul aastaid. Kuid nagu alati – kui õpilane on valmis, tuleb õpetaja, või õigemini õpetajad. Minu õpetajad on olnud kõik need inimesed, kes on tulnud minu juurde nõustamisele, et mõista seoseid elusituatsioonis tekkinud emotsionaalse konflikti ja haiguse vahel. Kõigi puhul
