on mulle õpetanud, et dr Hameri uuringud kirjeldavad ürgseid bioloogilisi programme, mis toimivad ühtviisi nii inimestes kui ka loomades.
Inimeste ja loomade tingitud ja tingimatud reaktsioonid
Loomade instinktiivsed reaktsioonid
Loomariigist on teada kolm instinktiivset reaktsiooni ohule. Need igivanad bioloogilised automatiseeritud reaktsioonid on tekkinud evolutsiooni käigus, tagamaks indiviidile suurimaid ellujäämisvõimalusi.
Niipea, kui loom puutub kokku millegi ohtliku või ähvardavaga, reageerib ta kohe agressiivselt. Kujutage ette kassi, kes ootamatult seisab vastastikku suure koeraga. Mõne sekundi jooksul teeb kass instinktiivse otsuse ja tõmbab ähvardavalt küüru selga, et koera hirmutada. Kui oht on liiga suur, põgeneb kass lähima puu otsa.
Kolmas võimalik reaktsioon on halvatus – suure hirmu tõttu kaob loomal võime end liigutada, tema keha tardub ja muutub liikumisvõimetuks, loom teeskleb surnut. Hiir, kelle kass kinni püüab, on lootusetus olukorras. Kui tal puudub võimalus põgeneda, jäigastub ta keha täielikult.
Loodus on loonud selle tardunud oleku vähemalt kahel põhjusel. Esiteks, paljud kiskjad peidavad saagi hilisemaks söömaajaks ning see annab saakloomale võimaluse põgeneda. Juhul kui hiir pääseb lahti, vabaneb ta tardumusest. Hirmuenergia vabanemisel rapub ja väriseb ta üle kogu keha. Siiski on ta võimeline peagi oma tavaliste tegemiste juurde tagasi pöörduma.
Kui saakloomal ei õnnestu põgeneda, läheb ta teise teadvuseseisundisse, kus ei tunne enam hammustuse või tapmise korral valu.
Inimeste instinktiivsed reaktsioonid
Inimene on arenenud olenditest, kes väljusid ürgpimedusest, ning me oleme jätkuvalt seotud ürgse algega. Bioloogilise tasandi aluspõhjas pole mõtlemist ega mõistust, on vaid instinktiivsed reaktsioonid.
Ükskõik kui arenenud me, inimesed, ka oleme kaaluma, tundma, planeerima, analüüsima ja looma, jäävad meid juhtima alateadvuslikud instinktid, mis ühendavad meid meie primitiivse minevikuga. Seda rõhutab ka kaasaegne geneetika. On tõestatud, et meie lähimatel sugulastel šimpansitel on umbes 97 % geenidest identsed inimgeenidega. Bioloogiliselt eristab meid šimpansitest vaid mõni protsent. See erisus on neuroloogiline – meie aju uuem osa, neokorteks, annab meile võime mõelda ja reflekteerida, kuid ka hukka mõista, häbeneda ja iseennast tsenseerida.
Pärast ohu või šoki kogemist värisevad loomad ja raputavad end, et vabaneda kogunenud stressienergiast. Vastupidiselt loomadele lubavad inimesed endale harva selliseid kehalisi reaktsioone, eeskätt omaksvõetud sotsiaalsete normide tõttu.
Argipäevasündmusi võib kogeda kui tsunamit
Kui meie elus juhtub midagi ootamatut, võime kogeda, et oleme kaotanud kontrolli oma elu üle. Me tunneme end kammitsetuna kas häbist või hirmust kedagi haavata, oleme mures majandusliku olukorra pärast vms.
Bioloogilise šoki võivad põhjustada järgmised argielukonfliktid või – traumad:
• kooselu purunemine või hirm selle ees,
• töölt vallandamine või hirm töökoha kaotuse ees,
• kiusamine koolis või tööl,
• igasugused füüsilise või psüühilise vägivalla vormid,
• haigusega seotud hirm,
• kellegi surm või hirm lahusoleku pärast, operatsioon ja valuvaigistamine jne.
On oluline rõhutada, et sündmus ise ei tähenda midagi. Määravaks osutub igaühe individuaalne reaktsioon ja subjektiivne emotsionaalne kogemus. See, mida üks inimene kogeb šokina, ei pruugi teist samal moel mõjutada.
Kui meil on võimalik ohu vastu võidelda või selle eest põgeneda – see tähendab, kui me leiame konfliktile lahenduse – saame jälle „välja hingata” ja minna tagasi argipäevarütmi. Meelerahu tuleb tagasi.
Haigus või tervisehäired kujunevad välja siis, kui meil puudub võimalus võidelda või põgeneda, kui me tunneme end olukorra vangina ega suuda konfliktile lahendust leida. Me jääme kinni looduse kolmandasse reaktsioonimustrisse – tardumusse, psüühilisse halvatusse. Teadvustatud enesekontroll ei luba meil šokienergiat keha loomulike reaktsioonide abil vabaks lasta. Olukordades, kus loomadel tekivad väga harva traumad, jääme meie, inimesed, tänu uskumustele ja keerulisele tundeelule lühemaks või pikemaks ajaks tardumusseisundisse.
Emotsionaalne isolatsioon
Keskne teema haiguste põhjuste uurimisel on isolatsioon. Igas konfliktifaasis on emotsioone, mis on nii intiimsed, et tundub võimatu neid teistega jagada. Me võime tunda häbi või piinlikkust, vastuolu reaal- ja ideaalmina vahel, paista enda silmis ebaeetilise ja moraalituna. Need tunded lähtuvad sotsiaalsetest normidest ning meie teadlikest ja alateadlikest uskumustest, mille aluseks on emotsioonide eitamine.
Kogemused näitavad, et kui saame abi isoleerivate tunnetega tegelemiseks ja julguse neid väljendada, vabaneme kohe emotsionaalsest pingest, see omakorda vabastab keha tervendavad jõud, me päästame valla konfliktienergia ja väljume tardunud seisundist. See on haiguse ravis otsustava tähtsusega.
Keskkond programmeerib meid
Inimese geenide kaardistamine on kaasa toonud palju üllatavaid avastusi. Loodetavasti võetakse need uued teadmised peagi ülikoolides arstide ja psühholoogide koolituse aluseks.
Praegu näib, et meie DNAd kontrollivad väljaspool rakke asuvad signaalid, sealhulgas energiasignaalid, mis lähtuvad meie positiivsetest ja negatiivsetest mõtetest. Uuemate bioloogiliste uuringute kohaselt võib meie geene võrrelda lõputu arvu kontaktidega, mida on võimalik lülitada kas sisse või välja.
Enamik meie programme on paigas juba viljastumise hetkel. Need programmid pärinevad meie lähematelt eelkäijatelt ning aitavad meil sobituda selle kliima, toidu ja keskkonnaga, millega meie esivanemad olid kohanenud.
Järgmised programmid lisanduvad üsasisese arengu jooksul ning neid mõjutab eelkõige see, kuidas ema end raseduse vältel tunneb ning millised kogemused ja emotsioonid tal sel ajal on.
Enamik programmeerimistest leiab aset lapse esimese kuue eluaasta jooksul. Selles vanuses ei ole lapsel teadlik ajutegevus veel täielikult välja arenenud, ta ei suuda vastuvõetud informatsiooni analüüsida. Peaaegu hüpnootilises seisundis tõlgendab ta kõiki kogemusi ja informatsiooni otse, ning selle järgi lülitatakse geenilülitid sisse või välja. Nii kujunevad meie ebateadlikud reaktsioonimustrid, mis sageli mõjutavad meid kogu ülejäänud elu.
Rõõmustav sõnum on see, et me ei ole oma geenide ja päritolu vangid. Uuemad uuringud näitavad, et meie geenid ja DNA ei ole muutumatud bioloogilised mustrid, vaid neid saab ümber programmeerida kogu elu jooksul.
Uuringud näitavad ka seda, kuidas pressiteated stiilis „katkuajast pärinevad geenivead põhjustavad vähki” ja „rinnavähk on päritav”, võivad tekitada asjatut hirmu, mis juba iseenesest võib haiguse puhkemist soodustada.
Lähtudes loodusseadustest, aitab metameditsiin kõrvaldada hirmu ja näidata teed, kuidas geene ümber programmeerida ja viia DNA kaitseseisundist kasvuseisundisse.
Metameditsiiniline lähenemisviis haigusele
Metameditsiini
