style="font-size:15px;"> Veel hullem lugu oleks, kui isa kõigest teada saab. Tema sellistes asjades nalja ei mõistnud. Kuigi vahel tundus, et isa range pilgu taga oli peidus midagi sellist, mida Morten seletada ei osanud. Igatahes tegi see kipitava tagumiku kuidagi talutavamaks.
Niiviisi endamisi arutledes ei märganud Morten, kuidas keldripoe uksest ronis välja kaks täpipealt ühesugust meest, sõrmede vahel kirju sildiga tumerohelised pudelid.
Need olid kaksikvennad Vapsikud, kes olid üle linna tuntud joomarid ja riiukuked. Nad ise pidasid ennast maailma parimateks meremeesteks, kuid miskipärast ei tahtnud ükski sadamalinna kapten neid oma laevale tööle võtta.
Sellest hoolimata oli mõlemal seljas triibuline meremehesärk ja käsivarrele tätoveeritud ankur. Sadamas randuvatesse laevadesse suhtusid vennad üleolevalt ning nimetasid neid ujuvateks seamoldideks, kus õiged meremehed isegi pissil ei käi.
Vennad Vapsikud olid teineteisega äravahetamiseni sarnased, mõlemal olid hõre punane habe ja päikese käes sätendavad kuldhambad. Isegi nende ninad olid löödud kaklustes viltu samale poole.
Neile meeldis istuda poe kõrval varjualusel pingil, juua kirju sildiga tumerohelistest pudelitest ja praalida oma uskumatutest mereseiklustest. Kui keegi julges nende luiskelugudes kahelda, siis järgnevaks veenmisvahendiks olid rusikad.
Linnaelanikest ei soovinud keegi nendega eriti suhelda. Suurema osa ajast veetsidki nad omakeskis, trumbates teineteist üle muinaslugudega, mis kippusid korduma. Piisavalt joonud, kaklesid nad kärarikkalt omavahel.
Vapsikutel oli sellelgi keskpäeval plaanis veeta aega pudelite seltsis, kui Morten neile kogemata otsa jooksis. Pläraki! Osa pudeleid kukkus maha ning veeres sõiduteele.
Vapsikud olid ehmatusest kanged kui soolasambad ja põrnitsesid pudeleid, mis maas veeresid. Pudelid olid ju nende peadpööritavate mereseikluste, vapruse ja ihurammu alglätted. Pudelites kihisev valge vaht asendas neile võimsalt mühavaid laineharju.
Vennaste silmis peegeldus hirm tuleviku ees.
Niipea kui kaksikud mõistsid, et mitte ainumaski pudel ei purunenud, vallandus tohutu sõimulaviin. “Kui preili Prikk seda kuuleks, siis seisaksite te elu lõpuni nurgas,” jõudis Morten mõelda, kui üks kaksikutest-Vapsikutest ta hoolimatult pikali tõukas, joostes ise kallist kraami üles korjama.
Morten ei tundnud valu ega kuulnud roppu sõimu, sest tema tähelepanu köitis miski muu.
Porisel munakivil soojendas ennast päikesepaiste käes galantne ererohelises frakis rohutirts. Selline armas olevus, kellele tahaks kangesti pai teha. Mortenil aga ei olnud aega õrnutseda. Ta pani rohutirtsu putukakarpi ja tegi ruttu vehkat. Tal ei olnud mitte mingit tahtmist tutvuda lähemalt Vapsikute sügelevate rusikatega.
OJA ÄÄRES
Kui Morten oja äärde jõudis, oli isand päike oma taevase jalutuskäigu haripunktis, muutes roiuks kõik elusolendid.
Oja kaldal, lagunenud kivimüüri ääres kasvas jässakas tamm, mille lai ja tihe võra pakkus kaitset kuuma eest. Tamme jämedad oksad joonistasid järsule kaldanõlvale päikeselaikudest mustri, mis peegeldus sillerdavas ojavees.
Morten ronis mööda muhklikku tüve kohani, kus puu hargnes kaheks. Seal asus salajane peidukoht, millest Morten kellelegi ei rääkinud.
Kunagi ammu-ammu, musttuhat aastat tagasi – selline oli Morteni arvates tamme vanus – oli löönud puusse piksenool. Teistmoodi ei saanud seletada piklikku õõnsust tamme kahe haru vahel.
Salapärasesse lõhesse sai peita kõiksugu väärtuslikku kraami alates roostes uisust ja lõpetades mängulaevaga. Lehtedega mahedalt sahistav tamm oli Morteni parim sõber.
Poiss võttis peidukohast meestekingasuuruse mängulaeva ja ronis ettevaatlikult puu otsast alla. Laeva oli meisterdanud Morteni kaugsõidukaptenist isa, kui ta jõulude ajaks koju “ankrusse” jäi.
Isa püüdis laevamudelit meremeeste iidse traditsiooni kohaselt pudelisse panna. Kui ta oli pikki õhtutunde asjatult liimi ja niitidega jännanud, lõi ta käega ning kinkis laeva jõuludeks pojale.
Laev oli kiilu ja tüüriga. Punaste purjede ja mastikorviga. Kaljas Salamander.
Morten oli oodanud pikisilmi kevadet, mil jäävangist vabaneb merre suubuv oja. Ojakaldal mängides rändas ta Salamandriga kujuteldavatel meredel ja maadel, elas läbi torme ja vältis salakavalaid karisid ning võitles hirmuäratavate merekoletistega.
Peas oli tal kaptenimüts – parema puudumisel kuldtikandiga kohvikannusoojendaja – ja kaelas kahest šampoonipudelist kokku klopsitud binokkel.
Esimest korda Salamandri ajaloos oli nüüd pardal päris meeskond.
Morten oli putukate peale natuke kade. Ta oleks tahtnud olla ise nii tilluke, et Salamandri mastidel turnida ja ahtris rooliratast keerata. Ent oma hiigelkasvu tõttu sai ta viibida laeval ainult kujutlustes, keerutades käte vahel katkist vankriratast ja jagades käsklusi väljamõeldud meeskonnale: “Hoi, tüür paremale! Täiskäik edasi!”
Kapten Morten Viks avas põnevusest hinge kinni hoides karbikaane ja asetas umbses ning pimedas kongis peaaegu liikumisvõimetuks jäänud meeskonnaliikmed laevatekile.
Uimased putukad olid saatusele alla vandunud.
Morteni suureks rõõmuks ronis Salamandrile veel kolm rajalt eksinud sipelgat.
Morten asetas värskelt mehitatud kaljase ojasse. Veepeegeldus mängis purjedel ja laev kõikus kergelt küljelt küljele.
Korraga meenus Mortenile, et laeval pole lasti. Salamander polnud ju mingi lõbulaev, mis niisama tühjalt seilab. Morten leidis sobivat kaubalaadungit otsides kaldalt pudelikorgi. Pudelikork meenutas talle tillukest tünni. Morten asetas korgi Salamandri ahtrisse uuristatud õõnsusesse. Ta ei märganud korgi sisse kerra tõmbunud kuldpruuni päevakoera.
Nimelt oli päevakoer, kes armastas langevate tammelehtedega teha õhusõitu, tasakaalu kaotanud ja kukkunud. Otse puu all vedeleva pudelikorgi sisse. Ta oli ehmatusest kangestunud ega hoomanud enam enda ümber toimuvat.
Morten lükkas laeva kaldast lahti.
Laevuke jäi kinni vette langenud hundinuialehe taha. Mastikorvis turnis segaduses sipelgas. Küllap teatas vastne vahimadrus herilasest tüürimehele, et teele on sattunud takistus.
Kapten Morten Viks tundis, kuidas ihuliikmed muutusid korraga raskeks, just nagu ennist pärast klaveritundi. Ta istus kaldale ja jäi ainiti purjekat vahtima.
Tasase vooluga ojas triivivat Salamandrit vaadates meenus talle isa, kapten Morgan Viks, kes seilas kaugel ookeanil, kus elavad imelikud tiivulised kalad. Poisi mõte rändas palmipuudes Aafrikasse, mille pilte võis näha isa sametkaantega fotoalbumis. Päevapiltidel olid süsimusta naha ja krussis juustega mehed, kes tassisid oma turjal lumivalgeid puuvillakotte suurde kaubalaeva.
Äkki kerkis Morteni kujutlusse imelik ulm, et neegrid isa pildialbumist on justkui mustad klaveriklahvid, kes veavad vastumeelselt ähkides ja puhkides valgeid klahve klaverisse. Klimpadi! Klompadi!
“Huvitav,” jätkas Morten uitmõtet,
