katkestas veidralt kriuksuv-kräuksuv vanamehehääl korraga Morteni äraspidise mõttelennu. “Kübara ja kohvri nimel! Oodake maestro Kukarachat!”
VEIDER VÕÕRAS
Puu tagant ilmus välja ebaloomulikult pikkade vuntsidega mees, peas kuldsete tähekestega kaunistatud torukübar ja seljas tumesinine sametfrakk. Tema siidkinnastes käed kandsid metallnurkadega reisikohvreid. Morten ei jõudnud veel püstigi tõusta, kui juba tõukles veider mees ta selja taga.
“Kodanik, ärge takistage liiklust! Näete isegi, et maestro Kukarachal on kiire! Kiire, kiire!” teatas prussakat meenutav onkel, ise hullumeelse tempoga ümber Morteni tiirutades.
Morten ei mõistnud, kuidas saab tema ringisibava veidriku liikumist takistada. Ojakaldal ei olnud peale nende kahe mitte kedagi.
“Nad viskavad mu üle parda, kui ma laevale ei jõua! Karmauh! Kukaracha kutupiilu!”
Pentsik härra tiirutas nüüd juba ümber tamme ja kõnetas viisaka aupaklikkusega üksikuid hundinuiasid, mis kaldal kasvasid.
“Üle parda! Kas mõistate, sinjoor? Üle parda! Kübara ja kohvri nimel, palun teid väga, astuge eest!” Mühaklikud hundinuiad ei reageerinud palvetele.
Morten ei mõistnud, kuidas saab heita üle parda kedagi, keda laeval pole. Ja millisel laeval? Sadam oli linna teises otsas, oja suudmes. Läheduses ei paistnud ühtegi laeva.
Maestro Kukaracha aga ei lasknud ennast häirida.
“Eest ära!” hüüdis paaniliselt tont-teab-kuhu kiirustav prussakmees ja jooksis meeletu hooga vastu puud. Puu värises ja osa kohvreid kukkus kolinal ta käest maha.
Üks pappkohver avanes ja sealt tõusis õhku mitukümmend kuubikukujulist seebimulli, mis ükshaaval puuvõras lõhkesid. Morten ei olnud veel kunagi näinud kuubikukujulisi seebimulle, kuid see, mis järgnes, oli veel kummalisem.
“Eh! Meelde tuli!” hüüdis maestro Kukaracha, laksates endale otsaette. Ta hüppas äsja avanenud kohvrisse nagu põhjatusse auku, kohvrikaas sulgus ta järel iseenesest. Klõps! Seejärel avanes teine kohver ja maestro vupsas sealt välja. Hops! Käes hoidis ta väikest pika kaela ja ümara otsaga katseklaasi, milles mulises roosakalt helendav vedelik.
“Ehhee ja pirraki! Ma unustasin ju ennast transformeerida! Väga vabandan ebameeldivuste pärast,” sõnas ta imestusest keeletule Mortenile silma pilgutades.
Kuidas ta küll kohvritesse ära mahtus?
Meetripikkuste vurrudega mustkunstnik – seda ta kahtlemata oli – rüüpas katseklaasist lonksu ja jäi äkki liikumatuks. Ta seisis justkui kivikuju vähemalt minuti.
Ainult hullumeelse läikega silmad vilasid siia-sinna; tundus, et kohekohe juhtub midagi enneolematut.
Enneolematu ei lasknud ennast kaua oodata. Katseklaas pudenes Kukaracha näppude vahelt maha, põrgates otse vastu kivi. Vastupidiselt kõigile loodusseadustele jäi õhuke klaas terveks, aga kivi purunes kolmeks tükiks. Torukübarast hakkas tõusma tihedat valget tossu – justkui vabriku korstnast. Mustkunstniku parem käelaba paisus lumelabidasuuruseks, samal ajal kui teine kuivas kokku ja meenutas närtsinud karikakart. Siis jälle vastupidi. Sama toimus silmadega: kord paisus vasak silm jalgpallisuuruseks, seejärel parem. Vurrud tiirlesid nagu kaks lennukipropellerit. Kõrvast pistis pea välja kellakägu ja tõi kuuldavale haledavõitu kuku.
Ühest kohvrist kostis vana leierkasti viirastuslikke helisid.
Mõne hetke pärast pöörane tramburai vaibus.
Ebatavaline härra seisis jälle liikumatult, ainult vurrud värisesid pisut.
Ta tõstis käe aeglaselt kõrva juurde ning pistis oma pikad ja peenikesed sõrmed kõrva. Siis tegi ta äkilise liigutuse. Plups! Nagu kork oleks veinipudelilt ära tõmmatud. Kostis vihinat ja maestro Kukaracha kahanes kiiresti nagu õhupall, mida tühjaks lastakse. Järele jäi tibatilluke mehike, kes meenutas rohkem torukübaraga tarakani kui inimest.
Ta ronis mööda pilliroovart kiiresti üles ja lasi ennast varrest hoides rippu. Vars paindus Kukaracha raskuse all ja tilluke prussakmees laskus sujuvalt ikka veel kalda ääres triiviva Salamandri tekile.
Nüüd mõistis Morten, millisele laevale mustkunstnikuhärra nii meeleheitlikult kiirustas.
VÕLUJOOK
Äkki märkas Morten katseklaasi, mille prussakmees oli maha unustanud. Selles oli veel tilgake kasvu kahandavat võlujooki.
Mortenil tekkis hiilgav idee. Ta süda peksles erutusest. Lõpuks ometi võis täituda tema ammune unistus! Seista päriselt Salamandri kaptenisillal, pilk kaugusse suunatud, vaim valmis peadpööritavateks seiklusteks. Puudu olid vaid piip ja papagoi. Aga tühja sest piibust ja papagoist!
Pikemalt mõtlemata tõstis Morten maast maestro katseklaasi. “Plink! Plonk!” tegid mullid kissellitaolises tindilõhnases vedelikus, kui Morten salapäraselt helenduva klaastoru suule tõstis.
Ta pigistas silmad kõvasti kinni ja kallas kogu eliksiiri korraga kurku. Jook maitses hästi, justkui vaarikamaitseline köharohi. Morten tundis, kuidas imetabane vedelik kurgust alla nõrgus ja maos edasi mulises.
“Plink! Plonk!” Mulin kõhus aina valjenes ja kerkis pähe, nagu podiseks seal aju asemel kaerahelbepuder.
Valjukõlaline mullitamine kõrvade vahel meenutas kangesti klaveripala, mida Morten oli viimati muusikatunnis esitanud.
“Plink-plonkadi-plink-plonk, plink-plink-plink-plooonk!”
See oli nii naljakas, et Morten purskas südamest naerma.
Nähes ennast peegeldumas katseklaasil, avastas ta hämmeldusega, et hoopis nutab ohjeldamatult, kuid teeb seda kõõksuval naeruhäälel.
See oli nii kohutav, et ta puhkes kohemaid pidurdamatult nutma. Nägu katseklaasi peegeldusel tõmbas seepeale suu kõrvuni.
Proovi sa peegli ees nutunäoga naerda või naerunäoga nutta, see ei ole üldse lihtne!
Morteni halav naer asendus peagi hämmastusega, sest järsku hakkas katseklaas ta peos kummalisel kombel paisuma. Varsti pidi võtma selle hoidmiseks appi teisegi käe. Mõne hetke pärast oli katseklaas juba nii suur, et poiss ei jaksanud seda enam hoida. Katseklaas libises käte vahelt kõlinal maha.
Alles nüüd pani Morten tähele, et mitte ainult katseklaas, vaid kogu maailm ta ümber oli muutunud hiiglaslikuks. Õhus hõljusid inimpeasuurused võililleebemed, kõrkjad olid kui palmipuud ja kivikesed nagu võimsad rändrahnud.
Kalda ääres aga seisis täies hiilguses suur kahemastiline laev.
Punaste purjede ja mastikorviga. Kaljas Salamander.
Morten taipas, et mitte maailm ei paisunud tema ümber hiiglaslikuks, vaid tema ise oli muutunud imepisikeseks. Ta oli nüüd väiksem kui putukas. Lõpuks ometi!
SALAMANDRI
