ning lühidalt milles asi. Loomulikult polnud Kerstin abi andmisest keeldunud. Probleem oli aga selles, et ta pidi haiglas kella kümneni valves olema ja sel ajal oli ta hõivatud patsientidega. Nad leppisid kokku, et kohtuvad mõni minut pärast kümmet haigla tagaukse juures. Kerstin pidi tulema ja nad sisse laskma ning seejärel minema tüdrukuga läbivaatusruumi.
„Tegelikult on isegi hea, et nii hilisel ajal,” mõtles Tom. „Vähem uudishimulikke, kes kõike tähele panevad.” Samas hakkas ta kahtlema. Võibolla oleks päeva ajal ikka parem? Siis seguneksid nad paremini inimeste vahel ära ja neid ei pandaks tähele. Nüüd, enne südaööd, piisab ju vaid ühest uudishimulikust, kes midagi näeb ja jutu lahti laseb. Siis ei tea enam keegi, kui kaugele see kõmin kosta võib. Lõunamaise välimusega tõmmu tüdruk võõraste inimestega öösel haiglas. Küllap võib siis leiduda mõni „heasoovlik” kes tüdruku isa teadustama tõttab.
„Aga! Muretsen ehk asjatult? Me läheme ju vastuvõtu osakonda ja sellisel kellaajal ei peaks seal enam kedagi olema. Ka mitte koristajad. Vältimatu abi ruumid asuvad esimeses haiglaosas ja need on hoone teises tiivas. Ravihooned asuvad hoopistükkis kaugemal. Pealegi need, kes haiglas pikaajalisel ravil, peaks ammu oma palatites olema ja magama või telekat vahtima.” Tom ei tahtnud uskuda, et midagi võiks valesti minna.
Kuidas kodust jalga lasta? Mees tegi ühe plaani teise järel. Ükski ei kõlvanud. Korraga meenus aga sõber ja töökaaslane Juks, kes üksinda kodus oli. Nüüd tuligi Tom omast meelest heale mõttele. Sõita lumesaaniga Juksi juurde, jätta see siis sinna ja laenata ise sõbra auto. Talle, Juksile, pole ka vaja midagi seletada. Sõber polnud ei uudishimulik ega ka lobamokk ja vaevalt ta selles autolaenus üldse mingit tagamõtet hakkab otsima. Mõtleb, et ju siis Tomi autol mingi kolin sees või krabin küljes ja asi selge. Kui ta end ainult kaasa pakkuma ei hakka! Vot siis tuleb küll mingi hea põhjus välja tuua, miks Tom kindlasti peab üksinda minema. Aga, võis ju loota, et kui ise kindlalt ja ükskõikselt käituda, umbes et ah, ma käin ära kähku ja kiiresti, siis sõber ei tee asjast probleemi ja istub rahulikult oma õllepurgiga teleka ees edasi.
Tom oli nii julgelt sõbra auto laenamise plaani hakanud punuma, kuna teadis, et tolle naine oli sõitnud ema juurde puhkama. Lumi olla hakanud närvidele käima. Juksi hakkasid naise edasi-tagasi sõidud ära tüütama, kuid Tomi meelest oli see asjaolu just praegu ja tema jaoks täielik vedamine. Ta sai aru, et iga imelik liigutus või tegevus äratab ju külas tähelepanu ja oleks nüüd sõbra naine tunnistajana kodus viibinud, mainiks ta seda autolaenamist ehk, ise midagi halba sellega mõtlemata, mõnele külanaisele. No siis oleks seda juttu, arutamist, seletamist ja õigustamist küllaga.
„Ohh!” pääses Tomi huulilt, „kui palju mittevajalikku jama ühe naise külajutust võib tulla. Aga näe, nüüd läheb kõik kui lepase reega!“ Ta tundis siirast rõõmu väljamõeldud kavala plaani üle ja ei kahelnud korrakski, et midagi võiks valesti minna. Tirinud mobiili jälle taskust välja helistas Tom kohe ka sõbrale:
„Hallo metsarahvas!”
„Sina Tom või?”
„Mina jah. Kuule mees! Mul on üks väike mure. Kas saaks su autot õhtul korraks laenata, üks väike sõit ja mul masinas jumpsib midagi. Ei viitsi täna asja uurima nagu hakata…”
„Lõdvalt! Ma ise ei lähe täna kuhugi. Lumetormi lubavad. Vaatan parem SAT-i pealt hokit.”
„Ole sa meheks! Ja õlled järgmine kord minu poolt!”
Tom pistis, rahulolev nägu ees, mobiili taskuse tagasi ja ladunud kaminapuud korvi, läks nendega rõõmsalt vilet lastes majja tagasi.
VIII peatükk
Sabrina astus üle kuuriläve ja pannud taskulambi uuesti põlema, lasi valgusvihul mööda kuurialust ringi käia. Pererahva kaks mootorkelku kaugemas ääres ja hulk tühja ruumi. Ja siis ta nägi!
Tomi mootorsaan seisis päris tema kõrval. Kohe ukse all.
Naine ahmis õhku:
„Mis see siis nüüd on? Milles on asi? Mis kuradi jama see on? Kas ta ei saanud seda käima või?”
Sabrina läks, uskumata oma silmi, ligemale. Nende lumesaan oli elektristardiga. Sõidaks äkki ise sellega koju tagasi? Ta suunas valguskiire kelgule ja läks lähemale. Võtit süütelukus polnud.
„Mis jama… Ilma võtmeta ei saa ma seda tööle.“ Naine ei jõudnud otsusele kas vihastada või rõõmustada. Oli see pilt, mis talle siin avanes, hea või halb. Ja pealegi… ei tea , kas võti oli Juksi käes? Või Tomil, kus iganes ta ka viibis?
Ta ei teadnud, mida teha. Äratada toolil magav Juks, küsida kas võti on tema käes ja sõita saaniga koju. Kuidagi imelik tunne. Tomi tuli sellega ju… Kas ta siis tuleb külakohta mehele järele ja viib tema masina minema. Naljakas… Ja Juks räägiks võibolla homme kogu külale, et näete, Säps käis keset suurt ööd mind äratamas, mutt puhta segi läinud, otsib meest taga…viis veel lumekelgugi minema… Ja Tom magab ehk sel ajal kodus, midagi aimamata.
„Ei, ei! Veel puudub…” Sabrina isegi ehmus, kui püüdis end kõrvalseisja pilguga vaadata. Taevakene, mis on tal üldse arus? Oodanud meest kodus ja kui see veel paari tunni pärast poleks tulnud, no kutsunud siis mõne mehe appi otsima… Või veel targem, oodanud siis hommikuni. Nüüd oli juba pisut hilja tark olla!
Sabrina tahtis kiiresti koju tagasi. Ta lõi kuuriukse pauguga kinni ja vaatas ringi. Kust lumesaanirada läkski? Allasadav lumi oli juba katnud kõik jäljed.
Sabrina suundus mornilt metsa poole. Hoovi valgustava laterna tuli jäi selja taha, ees laius lumetuisus peaaegu nähtamatu padrik. Mõne hetke pärast ümbritses teda pimedus ja puud, lohutuseks taskulambi tuhm valguskiir.
Rada, mida mööda ta oli tulnud, oli mattunud lumme. Oli näha vaid kerge süvend. Naine sai oma kohkumuseks aru, et õige peagi on seegi tuisu tõttu lumme kadunud. Puude vahel ekseldes oli üha raskem ära arvata, kuidas mootorsaan seal oma käänakuid teinud oli. Sabrina üritas hoida suunda ikka laiema vahega puude vahele, mõnes kohas vajus ta aga üsna sügavale lumme. Arvatavasti oli ta juba rajalt kõrvale sattunud.
Äkitselt lamp kustus. Naine püüdis seda uuesti põlema vajutada, kuid see ei õnnestunud. Ta pistis taskulambi kaenla alla, et kinnas käest võtta. Polnud kuigi mugav seista öises pimedas metsas keset lumetuisku, käes kustunud taskulamp, mis ei tahtnud enam kuidagi valgust näitama hakata. Ta raputas lampi närviliselt. Ega ometi patareid polnud tühjaks saanud? Või ei tahtnud need külma käes töötada? Ups! Nüüd kukkus lamp hoopis maha. Sabrina sattus segadusse:
„Kuidas ma selle sealt lume seest üles leian? Pime… Pole kukkumiskohtagi näha…“ Lumekate valendas ja kumas pimeduses. Ei mingit jälge sellest, kuhu lamp kukkunud oli. Sabrina ei tahtnud endale tunnistada, et oli ülimalt lootusetu sügavas lumes midagi leida ja püüdis jalaga lund laiali ajada ning, pannud kindad uuesti kätte, käega kaevata. See ei andnud mingit tulemust.
Korraga turgatas pähe hiljaks jäänud mõte:
„Aga kus oli siis Juksi auto? Miks polnud kuuri all tema autot? Kas Tom on selle äkki laenanud?” Ta hõõrus närviliselt otsaesist, miks ma ometi Juksi käest ei küsinud… aga oli ta ju ise otsustanud meest mitte tülitama hakata.
Tuisk tugevnes veelgi. Isegi kui siin puude vahel polnud tuul nii tugev kui lagedal, oli tunda, et see püüdis jätkuva visadusega pugeda nii krae vahele kui ka varrukaotstest sisse. Sabrina oli ju ainult lumeriided selga tõmmanud. Ta ei pidanud kauaks välja jääma, lisaks oli tund aega tagasi ilm veel suhteliselt vaikne olnud.
„Pagan,
