jääda ka ei saanud.
Otsusekindlalt sundis Sabrina oma väsinud keha jälle liikuma. Teinud sadakond vaevalist sammu ei saanud ta enam isegi aru, kas läks kodu poole või eemaldus sellest. Alla anda ei tahtnud Sabrina mitte mingil juhul. Visalt rühkis ta edasi. Vahetevahel leidis jalg kindlama aluse, siis tundis naine rõõmu – olen lumesaanirajal! Lähen õieti! Tegelikult polnud tal aimugi, kas ta läks üldse õiges suunas või kui kaugele oli ta lumes rassides jõudnud.
Taaskord vajusid jalad sügavale lumme. Sel korral oli juba parasjagu tegemist, et end üles vinnata. Pikkamööda hakkas väsimus võimu võtma. Järjest raskemaks läks sundida end läbi lume edasi minema. Sabrina püüdis vapper olla, ometi tuli nutumaitse suhu. See lumes rabelemine oli nii väsitav. Ja kus võis Tom olla? Miks polnud ta tulnud koju, kuigi oli lubanud? Oleks vist ikka pidanud sisse minema ja Juksilt küsima, kus ta on. Miks ta seda ometi ei teinud? Oleks võinud ka Juksi paluda end vähemalt koju tagasi viia… Sumpa nüüd siin lumes. Silmanurgast allavoolav pisar külmus jääkristalliks. Naine ehmus:
„Jumal, ma ei tohi ju ometi siia külma lumehunnikusse istuma jääda ja ulguma hakata.“ Aga nii kahju oli ju endast. Kas ta oli siis nüüd mingi lollusega hakkama saanud? Aga kes oleks seda võinud ette teada? Oli ju võimalus, et Tomiga on mingi õnnetus juhtunud… et ta vajab abi. Nüüd on seda abi hoopis endal vaja. Ja kust see peaks tulema? Keegi ei teagi, et ta siin on. Üksinda ja hirmunud. Pimedas, lumetuisus… Nutta tahtmise soov muutus järjest tugevamaks. Pisaratulv valgus silma. Sabrina tahtis sellest hoolimata tugev olla:
„Ise ma siia tulin ja ise pean siit ka välja sama. Ega ma ometi esimest korda metsas ole.“
„Aga,” vastas seepeale hääl peas. „Esimest korda öösel, pimedas metsas lumetuisus. Üksinda!”
„Ja mis siis, mis siis… Oohhh… ma pean end sundima millelegi muule kui Tomile mõtlema. Ma saan hakkama, ma leian lume alt raja… ja olen varsti kodus. Keskendun praegu raudselt vaid sellele, et metsast välja saada. Muudele asjadele mõtlen pärast!”
Seda oli tunduvalt kergem mõelda, kui teha. Tugev tuul ja lumesadu leidsid ta ka puude vahelt üles. Toetunud vastu lumist mändi ja tõmmanud mõned korrad sügavalt hinge, alustas Sabrina teeotsimisega otsast peale. Seadis end laiema puudevahe vahele. Kobas ettevaatlikult jalaga, kas tundub sealpool vähem lund olema? Äkki läheb sealt sissesõidetud rada? Sügavas lumes läks järjest raskemaks jalgu liigutada. Südamesse puges hirm.
„Kodu on ometi päris lähedal, kuidas sinna küll jõuda? Ja mis minust saab, kui ma teed ei leia? Külmun surnuks…”
Pisarad hakkasid voolama. Sabrina ei mõelnud enam isegi sellele, et need jäätuvad enne, kui on jõudnud üle põse veereda. ,,Issand, issand… mida ometi teha?”
Ta ei teadnud enam ammugi, kus ta täpselt on. Kui kaugel kodust või Juksi majast. Ka ajataju oli kadunud. Kella tal polnud ja ega selles pimeduses poleks numbreid näinudki. Tikud olid küll taskus, kuid lumetuisus poleks niikuinii õnnestunud ühtki neist süüdata. Arvata võis, et need olid ka taskusse tuisanud lumest niisked. Tuul pressis lund iga prao ja serva vahele. Naine tundis, et on läbini külmunud.
„Miks ma ometi rohkem riideid selga ei pannud,” ahastas ta. Juba oli meelest läinud, et alles mõni aeg tagasi oli tal olnud hea meel oma kerge riietuse üle, sest see oli lihtsustanud liikumist.
Lumi oli sügav, edasiliikumine võttis võhmale. Ootamatult põrkus naine vastu seina. Ta kobas ettevaatlikult käega:
„Mis see veel on? Tarasid ja seinu ju keset metsa pole… Mingi laste ehitatud onn või? Kas ma olen ikkagi külani tulnud…” Korraks läks meel rõõmsaks, siis tuli ärevus tagasi, „ei, ei saa olla… siin on suured ja kõrged puud…“ Sabrina ei teadnud, kuhu ta välja oli jõudnud. Igal pool ümberringi oli lumi. Käega edasi kobades leidis ta avause. See tundus olevat üsna suur. Ikkagi mingi onn? Ta kummardus käbedalt ja puges avausest sisse. Vähemalt üks koht, kuhu sai tuule ja lume eest korraks varjuda, mõelda, mida edasi teha.
„Ehk saaks tulegi süüdata?“ lootis Sabrina ja sirutas käe. Tühjus. Nihutas end veidi, kobas ettevaatlikult enda ümber. Madal lagi ja puupõrand. Onn tundus olevat palkidest ehitatud. Aga imelikult väike. Umbes meeter kõrgust ja laiust.
Laskunud põlvili, roomas naine julgelt edasi. Korraga andis üks põlvede all olevatest palkidest järele ja Sabrina vajus kõhuli. Samal ajal käis kolksatus ja seljatagant kostus sahinat. Miski lajatas vastu jalataldu, seejärel jäi kõik vaikseks. Tuulgi ei puhunud enam sisse…
„Mis… jama see nüüd on?“ ei saanud Sabrina aru. „Imelik!“ Upitas end põlvedele, roomas edasi. Ehk on seal mingi avaus? Ai! Põrkas ta peaga vastu seina. Hõõrunud otsaesist ja pööranud end vaevaliselt ringi, roomas ta käpukil tagasi. Ka seal oli nüüd sein vastas.
Sabrina kobas ettevaatlikult käega, otsides käepidet, et uks avada ja onnist välja saada. Seda polnud. Püüdis lükata, kuid sein oli järeleandmatu. Naist haaras ärevus. Uuesti ja uuesti püüdis ta seina küll lükata, siis taguda, isegi karjuda. Mitte midagi ei muutunud. Endiselt kostus vaid summutatud tuulemühin.
Kuidas oli see üldse võimalik? Olla suletud mingisse kummalisse madalasse ja kitsasse ruumi, mis tundus sarnanevat tunnelile ja mille pikkus võis olla umbes kolm-neli meetrit. Sabrina ei saanud enam mitte millestki aru. Roomanud nurka ja seadnud end sinna istuma, tõmbas ta põlved vastu lõuga ning püüdis rahulikult järele mõelda:
„Mis urgas see selline on… Ja mis siis nüüd edasi saab?“
Korraga sai Sabrina aru, kus ta on. Lõksus. Kui täpsem olla, siis ilvese püüdmiseks mõeldud lõksus. Arusaamine tuli kui pommiplahvatus ja tegi õnnetu vangi olemise veel kohutavamaks, õudsemaks. Teda haaras hirm, mis halvas kogu keha ja meeled:
„Kas ma surengi siin? Nüüd? Issakene küll, … siit ei sa ju välja, enne kui keegi tuleb… Kui tuleb… ja kes oskakski mind siit otsida? … Ja kas ma suren nälga või janusse? Või külmun surnuks?“ Pisarad valgusid silmi, ta ei suutnud neid tagasi hoida. See ei saa nii olla, tagus peas. Ja ometi, siin ta istus. Lõksus. Nuuksatused ajasid lõpuks luksuma. Pisaratevool ei tahtnud lõppeda ja nina läks tatiseks. Sabrina tõmbas varrukaga üle näo. Mis ometi edasi saab?
Tal polnud vähimatki aimu, kui palju aega oli möödunud hetkest, mil ta oli väljunud kodust, et minna Tomi otsima. On teine ehk vahepeal koju jõudud? Oli tal mootorsaan katki läinud ja sõitis mees ehk seetõttu Juksi autoga suurt teed mööda ringi? Mida ta mõtleb, kui näeb, et tema Säpsu kodus pole. Kas ta oskab tulla teda metsa otsima ja kui, siis millal?
Küsimused ja mõtted peas liikusid kiiresti, kuid kahjuks ei andnud see sooja. Sabrinal oli külm. Pisarad tundusid kuumad ja põletasid põski. Naine mõtles kõige võimatumaid ja imelikumaid mõtteid.
Ta teadis, et aeg läheb, kuid mis võis kell olla? Ümberringi oli pime. Millal tuleb hommik? Ja kelle oma see lumme varjunud ilveselõks üldse oli? Kas oli lootust, et see keegi tuleb lähemal ajal siia vaatama? Ja leiab ilvese asemel eest külmanud naise?
Ühtäkki tundis Sabrina, et pisarad hakkasid otsa saama. Tal oli janu, jalgu ja käsi ta enam ei tundnud. Uni hakkas peale tikkuma. Polnud suurt mõtet end pingutada, et silmi lahti hoida. Niikuinii polnud midagi näha. Üritas kuulatada. Ei tea kas tuisu ja maru võim oli raugemas? Tuule vihisemist polnud nagu enam kuulda…
Kuid külm, nii külm… Sabrina ei suutnud külmale enam vastu hakata. Tema keha üle valitses nüüd kuningas Jäine Pakane, mis imbus järjest kaugemale ja sügavamale, vallutades sentimeeter sentimeetri järel naise ihu. Hirmumõttedki ajus andsid alla. Kõik tundus tühi, nii tühi.
