hakkas sõit aeglustuma. Tom vajutas tugevamalt gaasile. Ei midagi. Anna haaras Tomi taga istudes tal varrukast. Olles olnud hõivatud mõtetega Monirist, ei saanud ta aru, milles asi on:
„Miks me seisma jääme?“ Automootor ei mürisenud enam, liikumine aeglustus meeter meetri järel. Anna auto olid nad jätnud kokkusaamiskohta, kuhu oli veel oma paarkümmend kilomeetrit. Tom ootas, kuni auto ise peatus ja ronis siis peadpidi kapoti alla. Kõik paistis nagu korras olevat. Sikutas siit ja pööras sealt, aga pimedas ja lumesajus polnud suurt midagi aru saada. Mees ohkas ja pomises mõned vandesõnad. Läks ja istus seejärel uuesti masinasse ning püüdis autot käivitada. Klõksatus, selle järel täielik vaikus. Korraga ta taipas. Bensiin! No muidugi, kuidas võis ta nii juhm olla, et ei kontrollinud, kui palju seda paagis oli, omal paras pikk tee ees. Või oleksid nad siis vähemalt Anna autoga haiglasse sõitnud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
