ütles ta.
“Ajakirjanikud?” pilgutas politseinik talle silma, seejärel vaatas Michaelile otsa.
Michael oli juba ammu märganud, et tasub end vaid ajakirjanikuks nimetada, kui inimesed suhtuvad sinusse palju paremini kui esitledes end ufoloogina, kes ta tegelikult on.
Kuni Michael otsustas, millist tema materjale avaldavat väljaannet nimetada, et see tuleks tuttav ette ka ohvitserile, sukeldus Jessica auto salongi ning sirutas varsti ette klantslehe, millel isa artikkel ja pilt üle neljandiku lehest. Harilikult andis see vajaliku efekti.
“Noh, nüüd ma mõistan, miks missis Pimen teid huvitab. Kuid see pole õige aadress,” pilgutas politseinik uuesti silma, seekord Michaelile.
“Me saime ise ka sellest aru,” nentis too. “Kuid ega te ütleks, kus on lähim hotell või motell?”
“Tahate, ma võin öelda aadressi, kus teid täiesti tasuta vastu võetakse? Ütelge vaid, et Bobi juurest.”
Politseinik kriipseldas märkmikku sõidu skeemi ja kirjutas alla – Küsida Clive Mellyt.
“Tõsi, ta on küll ka üsna omapärane mehike, kuid erinevalt missis Pimenist täie mõistuse juures.”
Tõmmanud lehe välja, ulatas ta selle Jessicale.
“Suur tänu,” tänas Michael ja küsis igaks juhuks, “arvate, et tasub?”
“Ta on huvitav vana. Siin pikka aega elanud ja teab palju lugusid. Võib-olla leiate enda jaoks midagi. Nii et – tere tulemast Little Fallsi!”
Noormees lõi hüvastijätuks kulpi.
Kui politseiauto käänaku taha kadus, pöördus Michael Jessica poole.
“Tuleb välja, et seda kohta kutsutakse Little Fallsiks.”
Ta avas Jessicale ukse.
”Noh, eks sõidame siis Clive Melly maja otsima.”
Maja, mida nad otsisid, oli peaaegu täielikult peidetud iidsete puude varju, mille vanus võis ulatuda sadade aastate taha – maanteelt olid jämedate tüvede tagant paista vaid esimese korruse nurgaaknad.
Koht oli metsik ja käest lastud. Oli võimalus lihtsalt mööda sõita, kuid number kinnitas, et mingit eksitust ei ole, see langes täpselt kokku politseiniku antud paberile kirjutatuga.
Michael keeras kruusateele ja suunas auto maja poole. Põõsaste varjust hüppas välja salkus koer, kuid maasturit jälitades ei hakanud haukuma, nagu teevad seda paljud nähvitsad, keda teede ääres võib üpris palju kohata, vaid tippis laisalt auto kõrval.
Lõpuks hakkas paistma ka maja. Michaelile avaldas see rusuvat muljet. Mitte midagi kaunist – lihtne, laudadega üle löödud kahekorruseline vana eramu, üle võõbatud mingi ebamäärase sünge värviga. Kas sinise või lillakaga. Vaid valged aknaraamid andsid pisut värvikust juurde.
Samasse kõrvale ehitatud garaaži avatud väravate vahele ilmus vana mees. Tal oli seljas võidunud kombinesoon. Vaadates tundmatut autot, puhastas ta aeglaselt oma käsi kaltsuga. Krants jooksis tema juurde ja alles nüüd haugatas, nagu öeldes:
“Näe, tõin sulle külalisi, võta vastu!”
“Tere!”
Jessica avas esimesena ukse ja hüppas autost välja.
Michael ei jõudnud talle isegi hüüda, et koeraga tuleb ettevaatlik olla. Peni oli juba tüdruku juurde vudinud ja selleks ajaks, kui Michael autost välja sai, olid nad jõudnud teineteisega leppida. Tüdrukutirts sügas looma kõrva tagant ja rääkis midagi, koer aga, vaadates peremehe poole, ajas lõuad nagu naeratades laiali.
“Ta on kena!” ütles Jessica Michaelile
“Ole ikkagi ettevaatlikum,” hoiatas Michael sõrme viibutades.
Samas meenus talle, et oli unustanud peremeest tervitada.
“Vabandust! Mina olen Michael Bow,” esitles ta, “ja see on minu tütar.”
“Jessica!” reageeris tüdruk.
“Aga mina olen Clive,” vastas vanamees, heitis kaltsu nurka ja sirutas Michaelile käe. “Te olete vist seesama Michael Bow, kes kogub igasuguseid uskumatuid lugusid?”
“Kas te tunnete mind?”
Seda ei juhtunud just sageli, et inimesed teda ära tundsid.
“Harrastus,” ütles vanake. “Olen teie artikleid lugenud.”
“Teie aadressi andis meile Bob. Politseinik,” lausus Michael kõhklevalt, surudes mehe kätt. “Kas tunnete teda?”
“Kuidas ei tunne, ta on minu poeg.”
Tekkis ebamugav vaikus. Michael kahetses juba, et ei olnud hotelli otsima sõitnud. Bob ja Clive olid kummaline perekond.
“Minu Bob ei anna aadressi igaühele.”
Sõbraliku tooniga püüdis vanamees nagu kinnitada, et pole põhjust muretsemiseks.
“Eks läheme siis sisse.”
Külalised ja koer järgnesid peremehele. Vanamehe jässakat selga vaadates püüdis Michael ära arvata tema vanust. Ta võis edukalt olla nii kuuskümmend kui ka kaheksakümmend.
Lävel võttis neid vastu vana naine – perenaine, missis Melly. Ta võttis kohe Jessica enda hoolde ja nad läksid majja.
“Kas te malet mängite?” küsis Clive Michaelilt
See oli öeldud sellise tooniga, nagu kurvastaks ta väga, kui selguks, et vastus on eitav.
Michael noogutas. Nähtavasti selles seisneski vanamehe eripära, millest Bob oli rääkinud. Michaelil tekkis tunne, nagu oleks malepartii omapäraseks loaks või kinnituseks selle kohta, et poeg ei eksinud, saates ta oma isale vestluskaaslaseks. Ja üldse, vana Clive, nagu peremees end ise kutsus, polnud sugugi vana tohman, vaid sümpaatne ja sõnaohter meesterahvas.
Nad võtsid kohad sisse võõrastetoas isetehtud malelaua taga. Clive võttis sahtlist kulunud puitfiguurid. Poole tunni pärast, olles kaotanud paar partiid, oli Michaelil juba üsnagi üksikasjalik ülevaade Mellyde ja ka Freemanite, kelle kuulsusrikkasse suguvõsasse perenaine neiupõlves kuulus, genealoogilisest puust. Varsti tulid nende juurde ka Jessica ja missis Melly. Tüdruk oli juba kenasti kohanenud ja aitas perenaisel lauda koristada. Korraks pilgutasid nad isaga teineteisele silma ning Michael süvenes jälle mängu.
Üsna pea ühines nendega ka Jessica. Tundes kaelal tema sooja hingust, pöördus Michael tütre poole ja sättis ta tugitooli käetoele istuma.
“Mis on, kas raske?” küsis tüdruk.
“Jah, kehv lugu,” kinnitas Clive, vaadates Michaeli purustatud seisu.
“Mister Melly, kas tohib, ma ütlen issile ette?”
Vanamees vaatas imestunult tüdrukut, kuid lubas ta laua juurde.
“Näed, siia tuleb panna.”
Ta näitas
