on mulle tuttav,” noogutas Michael. “Kuid kas sul pole siis tahtmist asja lõpuni viia?”
“Et pettuda?”
“Et mõista.”
“Ehk on sul õigus? Tänase päevani ei tahtnud ma sellele mõeldagi. Kuid praegu sunnib miski mind otsust muutma. Usun, et selles on ka sinu teene… Sellepärast tahan sind, Michael, paluda, et sa kohtuksid Ethaniga. Räägid talle edasi kõik selle, mida ma sulle praegu rääkisin.”
“Aga sina ise?”
“Kardan, et mõtlen homme jälle ringi. Niisiis, kui minu idee on õige, leiate te sellelt kohalt midagi ennenägematut! Kui aga vale – siis on see tavaline meteoriit. Noh, kurat temaga siis!”
4. peatükk
BERTY ÖÖBIS HERMANSI VILLAS, aga hommikul, ootamata koitu, suundus läände. Kuue tunni pärast avanes talle vaade suure sadama kaidele – see oli Superior. Selle taga paistis ka Duluth oma ülikooli ja Scholastica kolledžiga ning vist kõige tähtsam vaatamisväärsus – üle Saint-Louisi lahe kulgev liftsild, mille juures alati tuhandeid uudistajaid.
Bertyle meenus, et see on Bob Dylani, kuulsa Ameerika mässaja ja lüüriku sünnikoht. Kohe meenus ka tema laul “Vastust teab vaid tuul”.
“Kui kaua lind peab otsima teed, enne kui näeb kodumaad?” laulis ta endale nina alla. “Kui palju korda saatma peab mees, enne kui mees temast saab? Kas tõesti on nii, et vastust teab vaid tuul? Kas tõesti teab vastust üksnes tuul?”
Aga järve poolt tuli tõepoolest mühisedes tuul, keerles ümber auto ja tuhises vilinaga edasi.
Kohale jõudnud, tuli tal esmalt kokku saada missis Hoffiga. Üliõpilaste abiga otsis Berty üles ülikooli peakorpuse.
Missis Hoff osutus kõhnavõitu umbes viiekümneaastaseks naisterahvaks, kelle näol ja žestides oli rohkem heasoovlikkust kui rangust. Üliõpilaste ülemuse jaoks polnud see kuigi tavaline. Ülikooli koridoride atmosfäär viis Berty justkui tagasi sellesse aega, mil ta ise oli tudeng olnud. Ja missis Hoffi ees tundis ta end taas üliõpilasena.
“Arvasin, et olete vanem, aga teie olete veel nii noor!” imestas missis Hoff temaga kohtudes. “Vabandust… Ma saatsin teile kirja, kuid ei arvanud sugugi, et te nii kiiresti kohale jõuate. Kas olete end juba kusagil sisse seadnud?”
See küsimus ei olnud esitatud lihtsalt uudishimust, kuid Berty oli sõidust liiga väsinud, et missis Hoffi toonist valvsaks muutuda.
“Ei veel,” vastas ta.
“Noh, ongi hea!”
Tundus, et Berty vastus rõõmustas teda.
Kui Berty oleks teadnud, milline ebameeldiv üllatus teda ootab, vaevalt oleks ta missis Hoffile vastu naeratanud.
“Teil tuleb kokku saada Sam Heinziga!” lausus naine innustunult. “Ta on meie bioloogiaõpetaja. Tema meie noori juhendabki. Just täna tuli Sam laagrist linna tagasi ja ma palun tungivalt, et te temaga vestleksite.”
Ta juhtis Berty koridori ja näitas, mis suunas minna.
Sam Heinz, nagu oligi oodata inimeselt, kellele meeldib looduses viibida, osutus suurt kasvu, hea jumega muskliliseks umbes kolmekümneaastaseks meheks. Mõni teine kord oleks Berty talle ehk tähelepanugi pööranud, aga praegusel juhul jätsid kõik vastassoo esindajad teda ükskõikseks.
Saanud teada, kes Berty on, oli Sam Heinz väga üllatunud tema saabumise üle.
“Tulete just missis Hoffi juurest? Ja tema saatis teid minu juurde?”
Berty noogutas.
“Selge,” muigas Sam. “Nii et meie hea ülemus otsustas kõik minu kaela veeretada.”
Vastuseks Berty küsivale pilgule palus mees tal istuda ja kiirustas selgitama:
“Vabandage mind, kuid niimoodi tuli välja. Viltu läks. Missis Hoff kiirustas pisut, saates teile kirja abipalvega. Ja ma isegi tean, kes talle selle mõtte andis. Olen kindel, et see oli Ethan Holder. Üldiselt on Ethan üks minu parimatest üliõpilastest. Ta peab end kõige esmaklassilisemaks meteoriidiotsijaks. Päris mõnus noormees, aga vahel paneb puusse…”
Berty üritas meest katkestada.
“Oodake, oodake… Ma ei saa millestki aru! Öelge mulle parem, millal ma võin tööle asuda. Ja kuidas see meteoriit välja näeb? Mis mõõtmetes ta on ja kus asub?” puistas ta mehe küsimustega üle, et vestlust tema jaoks sobivatele rööbastele sättida.
“Meteoriit?” imestas Sam. “Kas te pole siis aru saanud? Me pole seda leidnud. Ma olen valmis laagri lõpetama. Rääkisin talle sellest täna hommikul!” lausus mees pahaselt. “Kas ta teile seda siis ei öelnud?”
Bertyle tundus, nagu oleks ta kõndinud mööda siledat kõnniteed ja järsku – hopp! – ta libises ning plartsatas porilompi.
“See tähendab? Kuid miks mulle ei kirjutatud, et…”
“Ärge muretsege, küll me leiame! Tuhnime terve soo ja metsa läbi ning kaevame lõpuni! Varem tehti seda kõike käsitsi, aga tänapäeval on meil kasutada tehnika ja kaasaegsed meetodid.”
See on tõeline katastroof! Tulin siia, täis lootusi, ja nüüd kukkus kõik korraga kokku, mõtles Berty.
“Olen kadunud…” sosistas ta.
Nüüd on selge, et fraas “kosmosepõgenik on meil sama hästi kui käes”, oli lihtsalt mõttelend. Ja polnud siis ka imestada, miks missis Hoff tema kiire kohalesõidu üle hämmeldunud oli. Meteoriiti pole veel leitudki, aga spetsialist selle uurimiseks on juba kohal nagu viis kopikat! Nii ta siis otsustaski selgituste andmise Sam Heinzi õlule veeretada.
“Ärge siis nii väga ka kurvastage! Meil on mõningaid mõtteid,” rahustas teda Sam. “Eile näiteks oli Clive Melly vestelnud kellegi Michael Bowga. Ütles, et ta on hea spetsialist ning ka valmis osalema. Michaelil olevat mingi idee. Niisiis alustame uuesti otsinguid. Kui mitte täna, siis homme.”
See ei rahustanud Bertyt mitte üks raas. Samas polnud tal aimugi, kes on Michael Bow, kuigi see nimi tundus talle tuttav.
“Vabandust, kuidas te ütlesite ta nimi olevat?”
“Bow. Michael Bow. Kas tunnete teda?”
“Tundub, et olen kuulnud,” vastas Berty.
“Ärge muretsege. Kui kõik hästi läheb, otsime meteoriidi paari nädalaga üles ja siis võtame teiega uuesti ühendust.”
“Nädalaga?!”
Berty hüppas isegi toolilt püsti.
“Ütlesite just, et täna-homme!”
“Noh, ma nii… näitlikult!”
Berty võttis uuesti istet.
Tänu Sami kaardile jõudis Berty umbes kahekümne minuti pärast Holderite maja juurde.
Kui ta kella helistas, kostis majast naisterahva summutatud hääl:
“Oodake
