style="font-size:15px;"> “Šahh ja matt! On alles laps! Lihtsalt imelaps! Kuuled, ema!” hüüdis ta. “Tule siia!”
Missis Melly tuli nende juurde. Talle olukorda selgitades oli Clive siiralt uhke selle üle, et kümneaastane laps suutis talle meistriklassi näidata.
“Kuule, Michael. Sa pead teda näitama kellelegi Minneapolises. Veel targem oleks otsekohe New Yorki sõita. Selline anne!”
“Ei-ei, ta on ju alles laps. Me ei demonstreeri mitte igaühele oma oskusi, eks ju?”
Michael embas Jessicat.
“No nii, mul on kõik valmis!” teatas missis Melly samal hetkel.
Olles jätkuvalt vaimustuses üleelatud hetkedest, juhatas Clive külalised lauda.
Michaelil ei olnud enam ammu olnud võimalust viibida sellises sõbralikus, perekondlikus õhkkonnas. Ja kui oli joodud paar pitsikest koduveini, tundis Michael end märgatavalt lõdvestununa. Viimane kord oli tal nii hea enesetunne olnud palju-palju aastaid tagasi, kui ta veel elu karmusega kokku ei olnud puutunud.
Ööbimiseks valmistas hoolikas perenaine toa ette teisel korrusel. Uni sai Jessicast kiiresti võitu. Magavat tütart vaadates ja samuti voodisse heita kavatsedes kuulis Michael ootamatult koputust uksele.
See oli Clive.
“Ega ma sega?” küsis ta.
“Muidugi mitte.”
Michael mõistis, et vanamees soovib suhelda. Pole just kuigi suur tasu öömaja eest. Und nagunii ei olnud, nii et miks mitte pisut lobiseda.
“Ei hakka keerutama, Michael,” alustas Clive. “Sa oled ufoloog, mis tähendab, et sa ei hakka minu üle naerma. Sa oleksid nagu spetsiaalselt tulnud… Võiks arvata, et kokkusattumus, aga minu arvates ei ole siin midagi juhuslikku. Niisiis, oled sa valmis kuulama Clive Melly jutustust?”
“Olen valmis,” nõustus Michael.
“Lähme siis alla, ma näitan sulle midagi.”
Vanamees viis ta garaaži. Oma imestuseks nägi Michael, et seintele oli riputatud palju fotosid ja ajaleheväljalõikeid tundmatute objektide kohta.
“Nii et lihtsalt vaimustus?” päris Michael.
“Noh, ütleme nii, et see on osa minu elust…”
Clive näitas paljusid kolletanud ajaleheväljalõikeid suurte, pilkupüüdvate pealkirjadega.
“Noh, kas on huvitav?” küsis ta. “Aga nüüd kuula. Kohalikel indiaanlastel on legend Päikese pojast, kes palju sajandeid tagasi kukkus maa peale. Ilmnes, et seesama poeg tahtis maa peal millegipärast inimesi hävitama hakata. Kuid kaval suguharu pealik lasi temasse noole, nii et Päikese poeg sööstis suurde kõrgusesse, pannes taeva horisondist horisondini helendama, seejärel potsatas alla ja lagunes osadeks – käed-jalad pudenesid metsa, pea kukkus sohu. Tema soolikatest pudenesid aga kurjad tulevaimud, kes hakkasid tapma kõike elavat enda ümber, kuni šamaanidel õnnestus välja kutsuda paduvihm.”
Vait jäänud, vaatas vanamees ootavalt Michaelile otsa.“Ütle nüüd, kas see meenutab sulle midagi?” küsis ta. “Oled ju selle ala inimene, sellepärast sinu poole pöördungi.”
“See sarnaneb kosmilise objekti langemisele. Laev või meteoriit.”
“Just! Kümnesse!” hüüatas Clive. “Mina mõtlesin kohe, et see legend ei saanud tekkida tühjale kohale. See on tõend langemisest. Tegu on kas meteoriidi või UFOga. Ja et seda tõestada, tuleb leida fragmente. Indiaanlased on isegi nimetanud seda kohta, kus see toimus. Mina ja mu sõber Peter Holder ning veel kaks üliõpilast, Nick Sullivan ja Millard Hunt, suundusime kohe, kui lumi oli sulanud, otsinguile. Jätkasime suvel. Mitte eriti kaugel vanadest turbaväljadest kaevasime välja kamaka, mis oli väga suure rauasisaldusega. Mul oli tollal vana armee metalliotsija, see reageeris sellele suurepäraselt. Mul tekkis kohe kahtlus – kas see pole mitte meteoriidi tükk? Struktuur oli liiga ühekülgne, justkui oleks tegu mingit tundmatu sulamiga.”
Teinud pausi, osutas Clive ühele seinal rippuvale pildile ja lülitas sisse seinalambi, et Michael paremini näeks.
See oli grupipilt. Neli meest seismas õlg õla kõrval, käes kirkad ja labidad, nagu Lääne uusasukad-pioneerid. Üks neist oli Clive Melly, kelle võis raskusteta ära tunda. Tagaplaanil paistis tihe okasmets ja kaks telki.
“Kuuekümne viies aasta. Aga see siin on Peter Holder, minu lähedane sõber.”
Clive näitas oma naabrile pildil.
“Tema lapselaps Ethan juhatab praegu sama harrastusastronoomide ühingut, mille meie Peteriga asutasime.”Vanamees vaikis, et mõtteid koguda. Michael ootas. Ta teadis juba, et nüüd saab ta kuulda Clive Melly pihtimuse sisu.
“Me tahtsime neid kildusid uurida. Kuid me ei jõudnud – kahe nädala pärast pidi mind ja Peterit sõjaväkke võetama. Niimoodi sattusime Vietnami. Aasta pärast jõudsid ka need kaks noormeest, kes meiega koos olid, samuti sinna. Sullivanist ja Huntist tean ma niipalju, et nad langesid ühes lahingus. Peter demobiliseeriti enne mind haavatasaamise tõttu, aga hiljem sain teada, et ta suri aasta pärast kodumaale naasmist,” rääkis Clive väriseva häälega. “Mina pöördusin tagasi alles kolmandal aastal.”
Ootamatult pöördus ta garaaži väravate poole ja jäi tänavale vaatama.
Võib-olla kuulis midagi? mõtles Michael.
Kuid vanamees toetus uksepiidale, pilk suunatud taevasse. Michael läks ja seisis Clive’i kõrvale, püüdes teda mitte segada, ja ootas järge.
“Sa ei usu,” hakkas Clive Melly uuesti rääkima, “et sellest hetkest iga kord, kui ma tähti vaatan, mõtlen Peterile ja poistele. Veel ka nendele kividele, mis me leidsime. Kui vahva oleks olnud tegeleda nende uurimisega, kui mitte see neetud sõda…
Kui ma koju tagasi jõudsin, olid kivid kadunud. Mu vanemad kolisid siia sellesse farmi, aga kilde, mis minu toas vedelesid, pidasid nad prahiks ja viskasid minema. Kuni mälestus sõpradest veel värske oli, ei suutnud ma end sundida uuesti metsa minema, et uusi näidiseid otsida. Alles seitsme aasta pärast tegin esimese katse. Kuid asjata. Mitu aastat otsisin, kuni kaotasin lootuse.”
Vanamees võttis istet garaaži ukse kõrval pingil ja nihutas end, et teha kohta Michaelile.
“Ma rääkisin sageli oma õpilastele sellest indiaani legendist,” jätkas Clive. “Üks nendest, Sam Heinz, oli lõpuks küps selleks, et otsinguid jätkata. Nüüd aitab teda Peteri lapselaps Ethan Holder. Ükskord käisid nad minu juures, et täpsustada selle sündmuse üksikasju. Mida mäletasin, seda rääkisin. Kaks aastat kammisid nad asjatult metsa. Aga alles hiljuti lugesin ma üht väga huvitavat artiklit. Selle järgi tuleb välja, et kui täpselt teada mõningate kosmiliste kildude koordinaate, on võimalik kindlaks määrata algse rahnu kukkumise koht. Seal olid keerulised arvestused, ei hakka üksikasjadesse laskuma.
Eelmisel aastal läksin ma metsa ja leidsin mälu järgi üles koha, kust me Peteriga metallitükid leidsime. Tehes arvestuse, sain ma aru, et olime eksinud, ei otsinud õige koha pealt. See-eest tean nüüd täpselt, kust seda indiaani legendi meteoriiti otsida! Loomulikult, kui see üldse on meteoriit. Kuid ma ei hakanud sellest Ethanile rääkima.”
“Mispärast?” imestas Michael.
“Noh,
