unustada. Häda oli selles, et Loren ei suutnud teda kuidagi unustada. Koosveedetud tunnid ei taha ununeda. Kuidas mees ta lennujaama viis, kuidas nad hüvasti jätsid …
“Loren?” Sarah püüdis teda naeratusega julgustada.
Loren libistas sõrmega mööda lauaplaati ja püüdis näole muretut ilmet manada.
“Tegid sa midagi valesti ja ise teadsid seda? Teadsid ja läksid sammugi aeglustamata selle poole?”
Sarah näole tekkis imelik ilme. Kohe vastamise asemel võttis Sarah lonksukese soodavett ning tema pilk oli suunatud kaugustesse. Peale pikka vaikimist ta noogutas.
“Ma ei vaja detaile,” Loren nihkus ettepoole, toetades küünarnukid lauale, “mis see ka poleks, oleksid sa seda võimalusel nõus kordama?”
“Sel ajal ma mõtlesin, et see on õigustatud,” selgitas Sarah, “ma olin noor. Praegu ma ei arva, et valesti käitusin.”
Loren ei teadnud, milline patt sõbranna hinge rõhub. Teades Sarah kirge õigesti käituda, oli ta kindel, et sõbranna ei ole midagi halba teinud. Ühe öö armastus see olla ei saanud. Ikkagi on meeldiv teada, et Sarah mõistab: inimene võib teelt kõrvale sattuda, ükskõik kui sirge see ka poleks.
“Ma tegin hiljuti midagi.”
Loren vehkis käega, nagu tahaks udu laiali ajada.
“Ma teadsin sel momendil, et käitun valesti, kuid ma ei peatunud ikkagi ja viisin alustatu lõpule.”
“Ja praegu kahetsed?”
Sarah hääletoonis oli mõistev hellus. Ta kummardus üle laua ja surus Loreni kätt.
“Ühel või teisel juhul teeme tegusid, mille üle me uhkust tunda ei saa ja hiljem kahetseme tehtut.”
Loren surus alla oiet – Sarah ei mõistnud teda.
Teda ei piinanud mitte kaastunne, vaid hoopis kaastunde puudumine.
“Probleem on selles, et ma ei kannata tehtu pärast,” algas Loren uuesti, “peaksin, aga ei kannata. Kõige hullem on see, et kui mul oleks võimalus, kordaksin seda kõike.”
“Ma ei mõista,” mossitas Sarah.
“See on minu ema pärandus,” ohkas Loren, “hakkan juba arvama, et olen temaga sarnane.”
Sarah vaatas riideid täis kilekotte, mis Loreni kõrval põrandal lebasid. Kui Loren kurb oli, ei lohutanud teda miski muu, kui jalutuskäik mööda suuri kauplusi. Ta vaatas kaupu, proovis kleite ja valis nende juurde aksessuaare … Sarah, nagu teisedki Loreni sõbrannad, mõistis, et ostmine on talle stressi maandamise vahendiks.
Loren torkis kinganinaga kilekotte. Ainus, mis teda kleitide juures ei rahuldanud, oli see, et enamik neist tuli tagastada. Üsna suured rahad, mis ta ridamaja eest maksis, pani nahka tema rahad. Seetõttu ei suutnudki krediitkaart välja kannatada tema ostukirge.
“Loren,” Sarah hääl oli madal ja kaastundlik, “sa oled muutunud. Ma ei tunne sind Chicagost naasmise ajast ära. Mis seal juhtus?”
“Chicagos oli lõbus,” muigas Loren, jättes küsimusele vastamata, “nii tore oleks jälle kõike näha.”
Tõsi, tunded ei olnud ühetähenduslikud.
Loren rõõmustas, et ta on viimane vaba inimene oma sõbrannade hulgas. Tal oli hea meel oma kolledžisõprade üle, kes istusid lapsed põlvedel. Siiski ei suutnud ta tagasi hoida küsimust – millal tuleb tema aeg? Millal on tema koos oma isikliku mehega? Aga laps kätel?
“Ütle, miks sa arvad end emale sarnanevat,” küsis Sarah vastust ootamata.
Loren vaatas mõne sekundi kohvitilka oma tassis, seejärel tõstis pilgu sõbrannale.
“Ta näeb seda, mida tahab ning läheb selle järele. Tal on ükskõik, kas see on arukas või mitte.”
“Ei ole tõsi!”
Sarah hüüe rääkis rohkem tema headusest, kui võimest olla reaalne, kui jutt on tema sõpradest.
“See on tõsi. Ma üürin ridamaja, mida ma endale tegelikult lubada ei või.”
Loren otsustas, et selline ülestunnistus on parem, kui tunnistada magamist mehega, keda ta oma elus ilmselt enam ei kohta.
“Ostan pidevalt kleite, sest tahan osta, olgugi, et mul neid vaja ei ole.”
Loren vaatas jälle kilekotte oma jalgade juures.
“Kui asi on rahas,” alustas Sarah, “mul on pisut kõrvale pandud ja ma olen õnnetu, kui …”
“Ei, ei,” keeldus Loren otsustavalt.
Oma sõpradelt raha võtta, see oli tema isa hobi. Ta magab parem pargipingil kui võtab Sarahlt sentigi …
“Ma pean otsima üürniku, kes poole minu ridamajast üüriks. Kui tead kedagi, kellel on seda vaja, saada ta minu juurde.”
Sarah laskus mõtlikul ilmel tooli seljatoele.
“Võib öelda, et tean üht inimest. Probleem on selles, et ta on meesterahvas.”
Loren suutis vaevu naeratust alla suruda. Kes veel kui Sarah muretseb selliste asjade pärast.
“Mind see küll ei häiri, ma üürisin korterit, kui me kolledžis õppisime.”
“Ma ei tea, kas ta jääb kauaks Saint-Louisi, kuid ta otsib korterit.”
Sarah naeratas.
“Arvan, et te sobite teineteisega hästi.”
“Tean ma seda noormeest?” ärkas Lorenis uudishimu.
“Ta ei ole siit,” selgitas Sarah, “võtsin ta hiljuti tööle oma eelseisva turnee läbiviimiseks Euroopas.”
“On ta sümpaatne?” Küsimus paiskus välja enne, kui Loren selle kohatust taipas.
“Minu arvates on ta köitev,” vastas Sarah, “kuid ma ei ole kunagi olnud ükskõikne tumedate juuste ja pruunide silmade vastu.”
Loren naeratas. Sarah mees Sol sobis selle kirjeldusega. Täpselt nagu Alexki.
Alexi kuju kerkis Loreni silme ette, kuigi juba nädal oli möödunud sellest ajast, kui nad paar tundi koos veetsid.
Loren ärkas keset ööd ja unistas mehest. Isegi praegu mehest mõeldes lahvatas temas iha.
Loren surus tahtejõuga kõik rõhuvad mälestused tahaplaanile. Kui korterinaabriks saab mees, peab esimeseks reegliks olema absoluutne isiklike suhete puudumine, muidu ei tule midagi välja.
“Tead sa seda noormeest hästi?” küsis Loren, “ma pean silmas seda, et ei taha hirmust väriseda, kuna elan Rappija-Jackiga ühe katuse all.”
“See noormees ei ole kindlasti Rappija-Jack,” itsitas Sarah, “ja Tom Alwares ja tema endine tööandja ei suuda teda ära kiita. Sellepärast otsustasin temaga töövestluse läbi viia. Pean tunnistama, ta jättis hea mulje. Peale selle läbis
