style="font-size:15px;"> Sarah tõstis segaduses kulmud. Loren tonksas laua all Alexit jalaga.
“Teine vannituba ja magamistuba on all, lausa keldris,” jätkas Loren.
Tegelikult oli esimene korrus valgusküllane ja avar, kuid seda ei pruugi Alex teada saada.
“Tundub olevat mugav kohake.”
Alex ei olnud pettunud.
“Armastan mugavust.”
Mees krimpsutas nägu, kui Loren jälle kinganinaga vastu tema põlve tonksas.
“Vabandust, alles nüüd märkasin, mis kell juba on,” Sarah lükkas tooli eemale ja tõusis, “ma pean oma tibukese ära tooma.”
“Leppisime kella seitsmeks kokku?”
Alex tõusis samuti.
“Täpselt,” vastas Sarah peale hetkelist kahtlust.
Paistab, et sõbranna oli kella seitsmese kohtumise unustanud. Peale lapse sündi oli tema niigi pingeline päevaplaan täiesti vastu taevast lennanud. Tihtipeale unustas ta väsimusest üht-teist. Ta tunnistas Lorenile, et poole ajast ta ei tea, kas tuli kusagile või on sealt lahkumas.
“Loren,” Sarah vaatas sõbranna poole, “ma tahan, et ühineksid meiega. Soli ema saatis hommikul lasanje, nii et mul tuleb see ainult üles soojendada ja selle juurde vaid salatit teha. Sa ei ole terve igaviku meil käinud. Palun ütle, et sa tuled!”
Loren tõmbus toolil krampi. Kujutage ette, terve õhtu ühes toas koos Alexiga! Juba praegu tundis ta nende kahe vahel elektrilaenguid.
“Ma ei ole kindel, et tulen, sest õhtul on palju tööd.”
“Jäta, Loren!”
Sarah pani käed puusa ja ajas huuled prunti.
“Ütlesid ju mulle, et sul õhtuks plaane ei ole.”
Loren vaatas mehele ja märkas tema näol naeratust.
“Me sööme kell seitse,” teatas Sarah sellise tooniga, nagu oleks asi juba otsustatud, “peale sööki tahab Sol kindlasti Alexiga koos teha väikese jalutuskäigu meie maalapil. See annab meile võimaluse vestlust jätkata.”
Loren vaikis põiklevalt. Alexi väljanägemine sisendas temasse kindlust, et kirgede öö Chicagos jääb saladuseks, muidugi seniks, kuni Alex rääkimise kasuks ei otsusta. Loren ootas, kuni sõbranna ukse sulges ja pöördus siis mehe poole.
“Mis siin toimub?”
Alex vaatas Lorenile silmagi pilgutamata otsa. Raev neiu hääles hämmastas meest. Tal oli esialgu kujunenud arusaam, et Lorenil on teda nähes hea meel.
“Mida te silmas peate?”
“Rääkisite, et olete töötu?”
“Veel rääkisin, et pean töö suhtes läbirääkimisi.”
“Oleksite võinud öelda, et olete Sarahga tuttav.”
“Mulle ei tulnud pähegi, et te sõbrannad olete,” õigustas mees ennast, “olin samuti löödud nagu teiegi, kui sisenemisel teid koos nägin.”
Tõtt öeldes, sõna “löödud” ei kirjelda tema seisundit, kui ta pilgeni täis saalis nägi Lorenit oma uue bossiga ühe laua taga istumas. Ühe meeletu sekundi kahtles ta, mis saab edasi. Kas ta töö ei ole enne selle saamist läbi? Sarah on kindlameelne kristlane. Kuigi Alex teadis täpselt, et ta ei kasutanud ära Loreni nõrkushetke, võib Sarah sellele hoopis teisti vaadata.
“Nagu ma aru saan, ei rääkinud te temale meist?”
Sarah märkused andsid sellest aimu, kuid ta tahtis selles kindel olla.
Loren kahtles hetke ja siis otsustas.
“Tulge tagasi reaalsusesse! Mida ma talle ütelda sain? Kuule, Sarah, ma tean, kuidas sa abielueelsesse seksi suhtud. Tahad kuulda üheöö seksist, mis mul eelmisel nädalavahetusel oli?”
Alex itsitas, kuid tõsines kiiresti, nähes otsustavust Loreni silmis.
“Sellest ööst ei tea keegi,” ütles Loren, “ja ma tahan, et niimoodi jääkski.”
“Mõistan,” rahustas teda Alex.
“Ei usu, et mõistate,” kummardus Loren lauale lähemale, asetas küünarnukid lauale ja madaldas häält, “minu sõpradel on karmid moraalistandardid.”
“Kool, kus ma õpetan, on väga konservatiivne. Kui midagi pinnale ujub, ei lähe see valutult.”
“Teil on õigus. Õpetajatel ei ole seksi.”
Alex püüdis mitte naerda, kuid see ei tulnud tal välja.
“Olge tõsisem!”
Loren surus huuled kokku.
Ta nägi nii veetlev oma põlevate smaragdsilmade ja punaste plekkidega põskedel. Alexil tekkis kiusatus teda pisut norida, kuid kortsud Loreni silmanurkades peatasid ta.
“Minult ei kuule sellest keegi.”
Mees kannatas välja talle heidetud pilgu.
“Kui teie sõbrad nii konservatiivsed on, nagu te räägite, siis kuidas nad meie kooselamisse suhtuvad?” küsis Alex.
“Asi ei ole selles,” hakkas Loren rääkima, “mõistsin isegi, et see idee ei ole hea. Kuidas ma saan teiega ühe katuse all elada?”
Samasugune mõte oli ka mehe peast läbi lipsanud. Alexil oli tööd vaja. Miks ta Sarah ees end halvas valguses peab näitama? Kui ta elab koos ülemuse sõbrannaga, siis ebameeldivused tulemata juba ei jää.
Arukas inimene oleks selle idee unustanud ja läinud lugema korteriüürimise kuulutusi. Alex ei olnud kunagi arukas olnud. Talle ei ole kunagi meeldinud mõte võõra inimesega koos elada.
Loren ei olnud võõras …
Alates ööst hotellis on Loren pidevalt mehe mõtetes.
Alex needis ennast, et oli lasknud mööda juhuse saada teada neiu aadress ja telefoninumber. Ta arvas, et neid leida on kerge. Ta tuleb Saint-Louisi, leiab ta nime telefoniraamatust ja helistab. Häda oli vaid selles, et kui palju ta ka raamatut ei lehitsenud, Loren Carleyit selles ei leidunud. Alex pidi leppima faktiga, et ei näe neiut enam kunagi. Siin ristusid nende teed ikkagi uuesti. Saatus viis neid jälle kokku.
“Ma ei näe probleemi,” ütles mees kõige leplikuma tooniga, “see on lihtsalt tööalane leping. Teil on raha vaja, minul jälle vaja kusagil elada.”
“Mõistan! Ehk on teil raske uskuda, eriti just peale seda ööd, aga harilikult ei tekita mulle raskusi meestest eemale hoida,” ohkas Loren, “teiega kahjuks nii ei ole.”
Alex tundis selles kummalises märkuses mingit varjatud saladust ja kaalus selle tähtsust.
“Väidate siis, et mõne teise mehega võiksite ühe katuse all elada ja kõik oleks korras. Minuga nii ei
