tõmbus kramplikult tagasi, kuid Davidi lähedalolek oli ta aheldanud. Serena vankus.
“On sinuga kõik korras?”
Mees hoidis teda tasakaalus, asetades käe neiu õlale.
On alles haare! Serena ei olnud nende killast, kes kartsid armukesele öelda, kuivõrd nad puudutuste järele janunevad. Davidiga oli teine lugu. Talle ei ole vaja midagi rääkida. Mees jätkas aeglaselt ja hellalt neiu käe silitamist, demonstreerides, et ei tee seda mitte sugugi juhuslikult.
“Kõik on korras,” valetas Serena, “lihtsalt… pea hakkas pisut ringi käima.”
Ta vabastas käe. Võib vaid ette kujutada, millise jälje mehe sõrmed tema nahale jätsid. Käsi põles Davidi puudutustest.
“Kui Natalied kontoris ei ole, siis ma ei käi harilikult väljas söömas.”
Kodust kaasavõetud salat ja automaadist ostetud krõpsupakk arvesse ei läinud – need on vähekalorilised toiduained.
Davidi naeratus laienes veelgi.
“Siis nõuan, et lubaksid end varajasele õhtusöögile kutsuda,” ütles mees.
“Aga…”
“Mitte mingeid agasid, Serena!”
“No tõesti, ma ei saa praegu ära tulla,” protesteeris neiu.
Tegelikult, miks mitte ära minna? Tänane päev on täiesti edutu, mitte ühtki tehingut.
“Võib ka oodata,” soostus mees alandlikult, “lähen piskuks ajaks ära. Pean mõned telefonikõned tegema ja paremat vastuvõttu otsima.”
Serena ohkas kergendatult.
“Olgu, anna mulle pisut aega töödega hakkama saamiseks.”
“Palun väga, kui palju sul on aega vaja?”
Mehe suunurgas väreles naeratus.
“Kas sul on käsil midagi, mis nõuab erilist tähelepanu?”
Serena noogutas tähtsalt: ta on ju ettevõtte president. See, et peale tema on veel ainult üks töötaja, ei ole tähtis. Tegelikult oli tööd ka vähe. Töö tegemise tõi ta ettekäändeks vaid suusoojaks.
“Oled tõesti murelik,” märkis David.
Mida veel? Kui palju aega on möödas nende viimasest seksist? Fantastiline seks Davidiga oli vist pea aasta tagasi. Serena tundis, kuidas tema keha tuikas pikaajalisest kasinusest ja pea käis ringi.
Kui Serena pilgu tõstis, siis avastas ta kergendusega, et David uurib ükskõiksel ilmel kontoriruumi.
On raske uskuda, et kontoriruum võib kellelegi mingit muljet avaldada. Eriti veel inimesele, kes on üles kasvanud suguvõsa mõisas, mille foto avaldati ükskord isegi ajakirjas Sousen Dekor.
David silmitses nurgas seisvat lampi, punasemustrilist kardinat tillukese akna ees, raamides postreid ning kirjut segamööblit – kahte tugitooli ja diivanit.
“Originaalne.”
“Tänan… On see kompliment?”
“Jah,” mees istus Serena kõrvale, “sul on eriline omadus teha kõik, millega sa kokku puutud, ainult enda omaks.”
Serena kõige paremad mälestused olid seotud just selle diivaniga. Ta võttis end kokku ja hoidis tagasi, et mitte diivanile viskuda. Mees trummeldas rahunenult sõrmedega põlvedele ja nõjatus diivani seljatoele.
“Et meie ettevõte tegeleb puhkuse ja lõbustuste organiseerimisega, tahaksin, et minu kontori välimus oleks puritaanlik. Tõsi, juhtub, et korporatiivseid õhtuid korraldades tulevad kohale mustades ülikondades ja lipsudega inimesed. Ma püüan ettevõtmisele anda pisut kergemeelse ja unikaalse alatooni.”
“Alatoon on hea,” naeratas mees.
“Ma tahan, et meie peod jääksid kauaks meelde.”
“Nii ka on,” kiitis David mahedalt takka.
Serena hakkas talle vastu vaidlema, väites, et mees räägib nii ainult sellepärast, et tahab teda välja tuua tardumusest, millesse oli langenud.
“Kuidas siis äri läheb?” tundis mees ootamatult huvi.
“Pole paha, kuid mitte nii aktiivselt, kui tahaksin,” kehitas Serena õlgu, “kuid eks äris ole ikka tõusud ja mõõnad. Eelmisel nädalal näiteks organiseerisin augu täiteks poissmeeste õhtu.”
“Poissmeeste õhtu?”
Mees kergitas imestunult kulme.
“Kas striptiisi ja kõige muuga? Hmmm… Õhtu seksi, šoti viski ja kõige muuga, mida pakub Serena Donovan?”
“Mida pakub Inventiw Inwent,” parandas Serena, mõeldes samal ajal, et mehe silmad säravad kummaliselt.
“Lõpeta minu vaatamine nii, nagu ma oleksin striptiisitar!”
Säravalt naeratades kummardus mees neiu poole.
“Kas ma pean lõpetama sinu kujutlemise striptiisitari rollis või vaatamise nii, nagu ma seda praegu teen?”
Mees püüdis ilmselt Serenat võrgutada. Neiu fantaasia joonistas elava pildi sellest, kuidas ta korraldab mehele kuuma etenduse: avab aeglaselt kõik nööbid, vabaneb pluusist, paljastades esialgu vaid õlad ning jõudes siis puusadeni… ja kõike seda pulseeriva muusika saatel.
Serena kissitas silmi.
“Sa oled mulle alati halvasti mõjunud. Kas tõesti ei paista välja, et tahan saada väärikaks ärinaiseks?”
Tegelikult päris nii ei olnud. Milline reputastioon tal olla võib, kui tema märkmik on täis striptiisitaride telefoninumbreid. Uue sõbranna soovitusel oli Serena isa, James Donovan, otsustanud eelmisel suvel saada taas osaks tütre elust. Ta teatas, et annab Serenale tööd ühes oma pankadest. Seda küll vaid ühel tingimusel – Serena peab loobuma kõlvatust ideest koosviibimisi korral-dada.
“Jäta see,” David raputas imestades pead, “milleks sulle selline lugupidamine?”
Mobiil käes, sobitas David end vestibüülipingile, sest seal oli levi tunduvalt parem.
Ettevõte oli ta selleks nädalalõpuks Atlantasse saatnud, et ta saaks endale siin elamise leida. Talle endale isiklikult oli hoopis tähtsam välja selgitada, kas neil Serenaga on ikka veel tõmme ja kas naine on endiselt selline nagu mälestustes. Või tegid mehe kujutlusvõime ja aeg neiu selliseks? Veel tuli välja selgitada, kui reaalset ohtu kujutab endast Õnnelik Rändur. Kuni David mööda Atlanta keerulisi, ühesuunalisi tänavaid naise töökohta sõitis, helistas ta Serenale kaks korda. Helistamine võttis mõlemad küsimused päevakorrast maha. Esiteks sai mees teada, et Õnneliku Ränduriga oli kõik läbi. Teiseks, pikad pausid ja ohked, mis jutujärje segi ajasid, tekitasid mehes lootust, et tasub tal vaid uksest sisse astuda, kui Serena langeb talle kaela.
Enesekindlus, oh, milline enesekindlus!
Tegelikkuses tuli kõik hoopis teisiti
