diivanil, langes neiu pilk mehe kätele ja Serena hirvesilmadesse ilmus midagi. Otsekohe langetas naine aga pikad ripsmed, millega varjas pilgu. Ilma tolle pilguta oleks David arvanud, et nende edasised suhted on vaid platoonilisel tasemel.
Mida kauem David istus koos Serenaga, seda selgemaks muutus neiu soov. Võimatu oli eksida, vaadates nendesse pärani silmadesse, ning näha, kuidas naine närviliselt huuli limpsib ning kui hoogsalt tema rind pehme trikotaažsviitri all tõuseb ja langeb. David juurdles, kas ta keskendus saabudes liigselt omaenese kirele ning jättis neiu soovi tähele panemata?
Kui Serena sõstrasilmade pilgu Davidile tõstis, tabas viimast selline seksuaalse energia laeng, nagu oleks ta saanud tugeva elektrilöögi.
Mis oli naises nii võimas?
Serena meenutas sõnakuulmatut tütarlast, kes mängib ärinaist, harilikud kaitsevärvi puuvillased püksidümber puusade liibumas. Mees suutis end vaevu talitseda, et jätta üles tõstmata kirju sviitri äär ning veenduda, kas nabarõngas on ikka alles. Sviitri alt vilksatas pluusike väikese dekolteega, millest paistis pisut rinda.
Sellest piisas, et Davidi kurk hakkaks kuivama.
Mees kujutas endale ette, kuidas neiu võtab sviitri seljast… Haiglase selgusega meenutas ta tunnet, mis tekkis sametise rinna ja igale liigutusele reageerivate virsikukujuliste rinnanibude puudutamisel. Ükskord, kui ta aitas Serenal märjaksläinud pesusärgi seljast, oli neiu rinnahoidjata. Huvitav, kuidas sellega täna lood on?
Soov järele vaadata oli nii vastupandamatu, et David hakkas nürimeelselt sõrmedega põlvedel trummeldama ja suutis end vaevu Serena puudutamisest tagasi hoida…
Kabineti uks avanes kerge käuksatuse saatel ja uksele ilmus Serena, käes ilmatu suur beež kott. Riietus oli tal endine.
“Vabanda, et mul nii kaua aega läks,” ütles neiu lõbusalt, samal ajal meekarva keskmise pikkusega juukseid siludes.
“Pole hullu!”
Serena pöördus ust lukustama.
“Kui sul midagi selle vastu ei ole, võin lõunatamiseks välja pakkuda ühe tagasihoidliku kohakese.”
“Jah, aga…”
Serena oli “kohaliku koloriidi” asjatundja. David tahtis täna õhtul istuda rahulikus, õdusas kohas. See veel puudus, et nende vestlust katkestaks mõni poeetiline ülesastumine või jutustus eksootilistest lilledest, mille nimetusi on raske välja ütelda. David valmistus pikemaks külgelöömiseks.
“Miks sulle minu valitud restoranid ei meeldi?” küsis Serena solvunult silmi välgutades.
Mees tõusis.
“Ma lihtsalt tahaksin sind täna viia… kusagile vaiksesse kohta.”
Seal võiks David neiule tunnistada, et tähistavad tema eesolevat ülendamist.
Nad suundusid väljapääsu poole.
“Bostonis on üks koht, kus sulle ilmtingimata meeldiks,” märkis mees.
“Mida sa silmas pead?”
Serena pööras pead ja vaatas kissis silmadega mehele otsa.
“Arvad, et mulle meeldivad vaid odavad restoranid?”
Said nüüd!Kas niimoodi siis võlutakse naisi, idioot! David ei osanud arvata, et Serena nii kergesti solvub.
“Tahtsin lihtsalt öelda, et vaatamata lihtsale sisustusele meeldiksid sulle elav muusika ja menüüs olevad austrid.”
“Aa!”
Serena peatus kümneaastase Honda juures.
Mees tahtis end naise vastu suruda, kuid läks talle vaid väga lähedale ning eemaldus seejärel. Serena ei kasutanud kunagi moodsaid ning kalleid parfüüme, kuid praegu lõhnasid tema riided rohu ja mingite eksootiliste lillede järele, mis kokku moodustasid joovastava aroomi.
“Kui sa minu nõuandeid ei vaja, kuhu sa siis otsustasid minna?” küsis Serena tögaval toonil.
“Lähimasse magamistuppa,” muigas David omaette.
“Küsisin selleks puhuks, kui peaksime tee peal teineteisest mööda sõitma,” lisas neiu.
“Aga me võime koos sõita…”
Serena rahustamiseks otsustas David kokkuhoidlikku meest mängida.
“Ma pean niikuinii auto eest renti maksma, kasutame seda või mitte.”
“Ahaa, kas see tänavanurgal seisev auto on siis sinu oma?”
Serena ohkas mõningase kadedusega.
“Lähemal ei leidnud kohta,” mees viitas käega tänavatel olevatele autodele, “jah, minu, ajutiselt loomulikult.”
Serena tardus, vaadates pingeliselt autot, ja heitis siis Davidile põlgava pilgu. Viimane kahetses, et ei olnud endale BMW-d võtnud.
“Mina veel mõtlesin, kes selles karjuvas maitsetuses sõidab.”
Davidile tundus, et nood sildid ratta ilukilpidel peaksid Serenale meeldima.
“Kollane auto…”
“Liiga…”
“…arvasin, et selle pealt ei hakka tolm niiväga silma.”
Mees kehitas kimbatuses õlgu, sest neiu ei naeratanudki tema nalja peale.
“Bostoni ilm oli nii sünge, et mulle tundus, nagu oleks puhkepäeval sellise rõõmsa autoga päris tore sõita.”
3. peatükk
SERENA EI KAHELNUD, et restorani interjööri peale oli kulutatud palju aega ja raha ning kujundus mõjus tegelikult rõhuvalt. Serena püüdis end kõigest lahti kiskuda ja mõtteid koguda, põrnitsedes seinu eraldiasuvas boksis, milles nad praegu istusid. Sellest ei tulnud midagi välja.
Lauake oli väike ja nad võisid teineteist tõusmata puudutada. Mõlemad püüdsid isegi juhuslikke puudutusi vältida. Kui David ettevaatamatu liigutusega laua all Serena jalga puudutas, võpatasid mõlemad.
Meest haaranud mälestuses lamasid nad kõrvuti, kaetud linadega…
David laskus Serena vastas asuva diivani pehmele seljatoele.
“Mina tean, mida ma tahan, aga sina, Serena?”
“Ma ei ole veel otsustanud.”
Serena varjas end punase reljeefse joonisega toidukaardi taha, kartes, et näoilme reedab teda.
Teel olles rääkisid nad ainult tööst. Arutasid Inventiw Inwesti asju. Entusiasm, millega David Serena äri järele päris, oli naisele meelt mööda. Tema isa, James, arvas olevat palju väärikamaid mooduseid raha teenimiseks ning stabiilsemaid sissetulekuallikaid, mida võimaldaks tema tütre haridus.
“Serena?”
“Ma valin veel,” ta jättis restoranis pakutavate hõrgutiste loetelu kõrvale.
