„Et Luis… ma ei tea…“ lisas ta kahetsevalt, mille peale Rosa vaid kurvalt peaga noogutas.
„Tead, Rosa, sõidame mõneks ajaks Milanosse,“ sõnas Soraya äkitselt. „Mul on seal üks armuke, kes meile kindlasti mingi tööotsa leiab.”
Rosa oli kohe sõbrannaga päri. Paari nädala pärast olid tal kohvrid pakitud, perega hüvasti jäetud ja ta ootas Sorayat raudteejaamas.
Vagunis Sorayaga kõrvuti istudes mõtles Rosa eesootavast reisist südame põksudes. Praegu soovis ta vaid üht: et Soraya ei märkaks tema ärevust ja kurbust. Ta ei olnud kunagi varem nii kaugele reisinud. Talle tundus, et iga hetkega, iga rattapöördega tungib ta kaugemale mingisse teadmatusse, jättes maha armsaks saanud inimesed, tuttavad tänavad ning perroonil uues valges kuues pisaraid valanud Luisi.
Kristian Moskva Juuni 1988
Kristiani põhjamaist kargust kiirgav nägu oli kaunis ja looduse poolt hästi vormitud. Seda heledat ilu võis võrrelda parima, kergesti puruneva portselaniga. Tema aarialikud näojooned oleksid võinud pakkuda inspiratsiooni maalikunstnikele või fotograafidele, kuid vähemalt hetkel oli kena noormees otsustanud pühenduda „pangandusele“ ning sellele, et välismaalastele Nõukogude Liidu kunsti ja maavarasid müüa.
Laheda elu Sergei korteris katkestas medvenna ema, kes helistas ja teatas, et saabub ülehomme Moskvasse.
„Pojake, ma tulen kolmeks nädalaks puhkama,“ kostis torust Olga otsustav hääl, mis tõi Sergei näole virila ilme.
Ootamatu uudis tabas Kristianit nagu välk suvise Moskva taevast ning ta oli sunnitud toa ajutiselt, kuid kiiresti vabastama. Õnneks leidus talle selleks ajaks tuba Sergei õe ekspeigmehe Rezo juures. Kristianist aasta võrra nooremal grusiinil oli kolmetoalisest korterist kaks tuba vabad ning hea meelega oli ta nõus Baltikumist pärit sõpra majutama.
Moskva Ülikoolis õigusteadust õppiv Rezo tundus Kristianile esmapilgul segase ja kuumaverelise vennikesena, kelle sihitu rahmeldamine, vene keele aktsent ning temperament talle nalja pakkusid. Kristian jätkas oma igapäevast tööd – valuuta vahetamine, amfetamiini ja sekka mõne õigeusu pühakuga ikooni müümine. Kristiani elu oli pöörane, täis ahvatlusi ja riske, mis talle lisaks kopsakale sissetulekule ka naudingut pakkusid. Uue rahateenimisvõimalusena oli ta avastanud Siberi taigast kaevandatud kalliskivide müügi välismaalastele. See toitis hästi, kuid nõudis suuri, väga suuri organiseerimisvõimeid.
Muidugi oleksid võinud sakslased, rootslased või taanlased neid briljante ka ise osta, kuid nõukogudemaal kehtis kord, mis nõudis väärtuslike kalliskivide ostmisel spetsiaalse tõendi esitamist. Otse loomulikult polnud välisturistil sellist paberit ette näidata ning valuuta vahetamine oli piiratud.
Kallihinnaline dokument pidi tõestama, et näiteks Volgogradi elanik Vassili Viktorovitš Soškin on töötanud nii ja nii palju aastaid, et tal on kogunenud sedavõrd palju raha, et ta saab selle briljantidega kaunistatud käevõru oma kaasale lubada.
Muidugi polnud ju ükski Otto-Bruno Schulz kunagi Volgogradis elanud, veel vähem töötanud, ja võis seetõttu kaunist käevõrust vaid und näha. Siin tuligi appi Kristian, kes oli teemandiostulubade hankimisel abivalmis nõukogude kodanik. Loomulikult sai tema poolt osutatud abi „lääne kapitalistide“ poolt ka heldelt tasustatud. Tänu laialdasele tutvusvõrgule leidis Kristian Tallinnast piisavalt töökangelasi, kes olid väikese rahasumma eest nõus oma tõendi austatud välismaalase heaoluks ohverdama.
Moskvast tuhande kilomeetri kaugusel asuvast Tallinnast lennukiga saabunud töökangelasele ulatas Kristian kalliskivide eest maksmiseks täpse raha ja näitas, millist teemanti või briljanti Otto-Bruno Schulz soovib. Töökangelane Nikolai lõi tõendi letti, ladus raha selle kõrvale ja vääriskivi oligi Otto-Bruno oma.
Pärast õnnestunut äritehingut maksis Kristian Tallinnast saabunud Nikolaile kinni lennupiletid, tegi välja lõunasöögi Moskva parimas restoranis, tasus Koljale väikese preemia ja saatis ta Tallinna lennukile.
Tänu Kristiani juveeliärile pääsesid nii mõnedki Tallinna pensionärid Moskvasse briljante ostma ja uhkesse restorani pelmeene sööma. Tõsi, vääriskivid sai endale välismaalane, kuid lennureis suure kodumaa pealinna, maitsev kõhutäis ja paarkümmend rubla preemiat andsid nõukogude inimese hallile elule ometi veidi värvi.
Kristian tuli „töölt“, kilekotis kuus purki õlut ja kaenla all plokk Marlborot, mida enamik Lenini rajatud riigi kodanikest isegi lähedalt näinud polnud. Rääkimata välismaise õlle mekkimisest. Kristian oli heas tujus ja läks kööki, kus Rezo parasjagu midagi praadis.
„Ai, kurat,“ vandus Rezo pannil särisevat maksa ringi keerates. Köök oli täis magusat kõrbehaisu. Rafineerimata päevalilleõli kuumutamisest tekkiv toss tungis ka tubadesse ja trepikotta.
Kristian ladus õlled külmikusse ja pani suitsud aknalauale, tõmbas köögilaua alt välja tabureti ja istus sellele. „Kui tahad, siis võid ka neid tõmmata,“ lausus Kristian lahkelt, millele grusiin vaid peanoogutusega vastas.
Rezo muudkui askeldas pliidi ümber ning kui särisevat panni mitte arvestada, siis valitses köögis vaikus. „Vaatame, mis mees see Rezo on…“ mõtles Kristian tumedaverelise noormehe tegevust jälgides. Paaripäevane kooselu ühes korteris polnud piisavalt pikk, et Kristian oleks julgenud ka endale praetud maksa paluda. Ei tundnud ta ka grusiini nii hästi, et teada, kui lahke mees too on. Küll aga oli sibulaga praetud maks alati tema lemmikroogade hulka kuulunud.
Kristian otsustas, et parem on kõik kohe välja selgitada. Ta võttis kapist kaks taldrikut ja pani need lauale, otsis sahtlist ka kaks kahvlit ja nuga.
Maksa praadimisega seoses meenus Kristianile paari kuu tagune juhtum poes, kui ta kahe vanema naisterahvaga järjekorras käsipidi kokku läks. Kisa, kära ja tõuklemised tekkisid sellest, et noormees ei lasknud enda ette kahte pensionäri, kes õigust nõudvalt oma sõjaveterani piletitega vehkisid. „Võta aga saba lõppu,“ näitas Kristian matroonile, kes tema ette pugeda tahtis, mille peale tüse venelanna Kristianit togis ja käratas:
„Ei! Mul on tõend!“
„Laku panni!“ torkas Kristian.
Ja siis läks lahti sõnasõjaks ja tõuklemiseks. Vahejuhtum lõppes kõigi üllatuseks komeedi kiirusel „sõjatandrile“ saabunud militsionääri sekkumisega.
„Kodanikud, kodanikud, lõpetage see korralagedus! Stopp! Stopp!“ hüüdis miilits ja vilistas. Rahvas lõugas ja tungles suurt segadust ära kasutades kiiresti leti suunas.
Polnud ime, et tükikese maksa pärast kakeldi ja sõimati, sest Moskva toidukaupluste lettidel leidus kohati vaid konserve, kuivanud keeduvorsti ja soolapekki ning külmutatud kala. Kuid see-eest oli toidukauplustes stend, kust võis lugeda värsket Pravdat või kaeda Brežnevi ja Lenini pilte, mille kohale olid paigutatud vahtplastist lõigatud tähed: AU TÖÖLE! ELAGU LENIN!
Kuigi Lenin oli surnud, vannitati teda kord aastas palsamivannis. Seejärel sai ta ka puhtad riided selga, et minna siis jälle Punase väljaku graniitkoopasse särama, justkui tribüünilt lehvitavatest pooljumalatest oleks väheks jäänud. Aga ju siis rahvas ootas enamat, kuigi pühade ajal rivistusid tribüünile vanadusest kurnatud kommunistid, kelle ootamatu käeliigutus või seniilne naeratus pani massid karjuma: „Hurraa! Ta ei olegi veel surnud! Elagu Lenin! Elagu Stalin! Igavesti elagu Kommunistlik Partei!“
Rezo oli praadimise lõpetanud. Midagi küsimata jagas ta praetud maksa kahele taldrikule. Ta kraapis hoolikalt kokku ka pannile jäänud sibulatükid ja tõstis need Kristiani ette. Kahtlevate mõttevälgatuste tõttu tundis
