kogunemiseks ei olnud, kuid Maria mehe Peteri arvates võis suguvõsa paar korda aastas kas või sel põhjusel koguneda, et naised saaksid omavahel mõttetuid arvamusi vahetada või riidu minna.
Maja taga paiknevasse aeda, mida võõraste pilkude eest kaitses kõrge punaseks võõbatud müür, olid lisaks võõrustajatele kogunenud veel Antonio ema Alexandra, isa Bacilio, tema kolm poolvenda ja poolõde. Tädi Maria ja Peteri kaks tütart, kes olid Antoniost viis-kuus aastat nooremad, tegelesid laua katmisega ja jagasid kordamööda viisakalt vastuseid külaliste tüütutele küsimustele.
Antonio poolvennad olid tõmbunud omaette ringi basseini ääres ja vestlesid elavalt. Neil oli peaaegu alati midagi omavahel kõnelda, tõdes Antonio. Ta oleks olnud ülimalt rahul, kui ta vendi siin kohanud poleks. Tema poolõde Violeta lesis ebamugaval disainaiatoolil, silmad kinni. Antoniole tundus, et noor naine oli kuidagi kurnatud olemisega. Antonio tervitas kõiki naisi kergete põsemusidega ja mehi käepigistusega. Ainult Maria meest Peterit oleks ta tahtnud emmata, kuid mees ulatas talle juba kaugelt käe. Antonio surus kätt ja patsutas Maria meest semulikult õlale.
Alexandra ja Bacilio abiellumise järel olid kummagi kaks last üllataval moel kiiresti ühise keele leidnud. Doktorile oli jäänud tema esimesest naisest poeg ja tütar – David ja Violeta. Nelja vanema lapse aastatepikkuses sõbralikus ja mõistvas suhtlemises tekitas pingeid vaid Antonio, keda vaikival kokkuleppel sohilapseks peeti. Antonio mõistis, et tema poolvennad ja – õde teda eriti ei armasta. Seda enam hoidis ta ema ja tädi Maria poole.
Tädi oli Antoniot alati poputanud ja poiss vastas samaga. Lapsena keerles tihti ta peas mõte, et miks ta ei võiks Mariat teiseks emaks nimetada? Eakaaslastega võrreldes oli tema ema vana, kuiv ja konservatiivne. Seevastu tädi Maria oli nooruslik, temast õhkus rohkem elegantsust, kaasaegsust, kuid ka silmakirjalikkust.
Lapsepõlvemälestustes tuulates meenus Antoniole aastatetagune juhtum sellesama maja hoovis, mil ta oli umbes kuueaastane ja mille järel ta teatud inimsuhted enda jaoks klaarimaks sai. Tollest päevast alates vihkas ta oma vendi ja vennad vihkasid teda.
Ka tookord oli nende perekond Martinezite poole kogunenud – küllap selleks, et midagi tähistada või näidata uut autot, ehteid… mida iganes. Pärast nuumavat lõunasööki olid kõik endale mingi koha või tegevuse leidnud – kes tukastas aiatoolis, kes koristas kööki või vaatas televiisorit. Varjulisse aeda, kuhu päike õhtu hakul enam ei paistnud, olid jäänud vaid Antonio ja tema kolm venda. Vanemad vennad lesisid toolidel, suitsetasid ja vestlesid ebaolulistel teemadel, mis Antoniole huvi ei pakkunud. Igavusest kõndis ta edasi-tagasi mööda basseini kitsast betoonäärist ja rääkis endamisi. Mis edasi juhtus, seda Antonio meelsamini ei mäletanud, kuid vendade jutu järgi oli ta kukkunud basseini, kust Federico, vendadest vanim, ta välja tiris. Ehmatav, kuid õnnelikult lõppenud vahejuhtum – sellisena oli see perekonnale meelde jäänud.
Antonio aga mäletas, kuidas ta veepinnale tõustes abi otsides karjus ning kuidas nägi üle basseini serva rohelist mururiba, pilvi taevas ja oma vendade irvitavaid ilmeid. Vendade näod olid naerust laiad, elavalt kätega vehkides rääkisid nad midagi omavahel ning keegi ei tulnud talle appi! Antonio oli kindel, et selles helesiniseks võõbatud põhjaga basseinis ta oma otsa leiab… Kuid ei.
Järgmine hetk, mis Antoniole ähmaselt meenub, oli tädi Maria südantlõhestav kisa. Maria haaras nutva poisi oma embusse, suudles teda mitu korda ja püüdis rahustada. Antonio mäletas ka maja trepil seisnud ema, kes vaid nõutult käsi laiutas.
Pärast lõunasööki seati ennast jälle sisse maja taga asuvas aias. Koosviibimine möödus nagu alati kindla programmi järgi – lõunasöök, kerged vaidlused, komplimendid ja lõpuks hüvastijätutseremoonia. Tädi Maria majas pandi alati suurt rõhku siivsusele, (võlts)moraalile ja parempoolsetele vaadetele, seda eelkõige tädi enda juhendamisel. Antoniole see teatraalne toredus meeldis ja ta mängis selles meelsasti kaasa. Kuid täna otsustas ta tuua natukene pingeid sellesse roosasse spektaaklisse, mis oli läila suhkruvatina talle suu ümber kleepunud. Aiatoolis lösutades otsustas ta võtta ette oma vennad, kes igavusest järgmist sigaretti süütasid, haigutasid ja kolmandat cuba libret segasid.
„Federico,” hõikas Antonio kutsuvalt oma poolvennale.
„Jah,” vastas Federico ja pöördus näoga tema poole. „Mis on?”
„Kas sa mäletad seda korda, kui ma sinna basseini kukkusin?” viipas Antonio käega basseini suunas.
„Muidugi mäletan,” üllatus Federico kummalise vestlusteema üle.
„Kas te tahtsite,” pidas Antonio silmas kõiki vendi, „et mina, keda te sohilapseks ja äpardiks nimetate, oleksin ära uppunud?” Ta silmad tõmbusid kissi ja suunurkadesse tekkisid kurrud.
Federico vaatas teda imestunult, mõistmata, kuhu Antonio täpselt sihtis.
„Kas sa oled loll?” küsis ta ärritunult ja tõstis käed taeva poole.
„Enda arust mitte,” vastas Antonio külma rahuga ja ajas silmad imestusest suureks.
„Me olime ju kõik hirmul… sa siplesid ega lasknud ennast välja tõmmata,“ meenutas Federico ja ohkas.
„Minule meenuvad aga teie irvitavad näod,“ sõnas Antonio etteheitvalt.
„Mis sind siis vaevab?” sekkus Gustavo, Antonio keskmine vend, kes oli jutuajamist seni vaikides pealt kuulanud.
„Mind? Et mis mind vaevab?” küsis ta vastuseks pühalik-tõsisel ilmel. „Teie oma olemasoluga vaevate mind,” sõnas ta põlastavalt. Ta oleks tahtnud veel midagi lisada, kuid otsustas suu kinni hoida.
Hetke nõutult vaikinud, küsis Gustavo:
„Antonio, ega sa juhuslikult narkootikume ei tarvita?”
„Muidugi mitte,” sõnas Antonio, jäädes ogaral pilgul vennale otsa vaatama.
„Siis on sul mingi meelehaigus, kui sa selliseid asju ette kujutad … nagu see, et me sinu uppumist oleksime soovinud,” lausus Gustavo solvunult ja keeras Antoniole selja.
Antonio oleks draamat meelsasti edasi arendanud, kuid maja uks avanes ja sealt astus välja Maria, kes kiirel sammul otsejoones nende poole tõttas. Antonio näkku tekkis aval naeratus ja ta tõusis toolilt.
„Oi kui tore, et sa siia tulid,” sõnas ta kärmelt, röövides vendadelt sõnaõiguse.
„Mis tähtis asi teil siis arutusel oli?” küsis hingeldav Maria. Ta oli aknast jälginud, kuidas aias kätega vehiti ja midagi seletati. Õhkkond ei olnud talle eriti sõbralik ega üksmeelne tundunud.
„Me vaidlesime siin selle üle, kas Frida Kahlol olid vuntsid või mitte,” vastas Antonio.
Maria heitis kiire pilgu Federicole ja Gustavole, kes kohmetusid, jalalt jalale tammusid ja teineteisele nõutult otsa vaatasid.
„Ära kuula teda,” manitses Gustavo oma tädi. „Ta on täna peast sõge. Õigemini, mitte ainult täna…“ lisas ta lõpetuseks.
Teadmata, mida kosta, vangutas Maria vaid pead. Ta võttis Antoniol käevangust ja nad läksid kahekesi maja poole. Maria hing kaldus alati Antoniot õigustama ja kaitsma, kuid täna otsustas ta vaikida.
Rosa Barcelona 1956
Töö teatris oli Rosale põnev ja piisavalt hästi tasustatud. Vähemalt esimene ja teine aasta. Elu ja suhted teatris olid noore naisehakatise jaoks hoopis midagi muud kui see, mida
