südame põksuma. Lõpuks peatus ta naisterõivaste ja aksessuaaride poe ees, mille ukse kohale oli kuldsete tähtedega kirjutatud „Juan Gonzales“. Pood oli siesta ajaks suletud ning briljantselt säravalt vaateaknalt, mille taga olid musta sameti taustal välja sätitud kleidid, jakid ja käekotid, peegeldusid üle tänava asuva kollase maja fassaad ja peatunud Rosa. Tüdruk jäi enda peegelpilti silmitsema ja talle tundus, et kodus oleva peegliga võrreldes nägi ta siin hoopis teistsugust Rosat. Ta näis endale palju täiskasvanum, sest ta keha ei tundunud nii kiitsakas ja lapselik.
Rosa märkas, et tema rind oli kumer ja puusad voolujoonelised, näos oli mõningast küpsust, mis kuulutas tärkavat naiselikkust. Talle tundus, et ta on ema nägu – sirge nina, veidi pruntis huuled, kõrge ja tume kulmujoon ning mandlikujulised tumepruunid silmad.
Korraga tajus ta, et keegi seisab tema selja taga. Rosa nihkus pool sammu vaateaknale lähemale. Ka vari tema taga astus talle lähemale.
„Mida ta tahab? Kas ma olen tal ees?“ haaras Rosat paanika. Ta ei teadnud, kas ta peaks jooksu pistma või paigale jääma. Koos kuumajudinatega, mis tal üle selja jooksid, tundis ta, kuidas mees talle lähemale liikus ja kuklasse hingas … siis parema käe tema puusale tõstis…
Viivu seisis Rosa tardunult oma peegelpildi ees, siis aga rebis end lahti nii, et ta selg kergelt poe vaateakent riivas. Ta nägi enda ees viiekümnendates eluaastates meest, kes kandis preestri hallikat rüüd. Mehe ilme oli üleolev ja despootlik, sellest peegeldus võim ja sallimatus vastuhakkajate suhtes.
„Kas karjuda? Või joosta minema? Lüüa teda?“ jooksid Rosa peast läbi esimesed mõtted. Alateadvuses tajus ta, et inimtühjal tänaval, kus kevadist päikest varjutasid suured plaatanipuud, ei tooks appikarjumine päästjaid. Niikuinii poleks keegi ka uskunud teda. Ja kui olekski uskunud, poleks preestrile näpuga näitamine mingeid tulemusi toonud. Kirik ja Franco võim olid igavest truudust vandunud liitlased. Noort tüdrukut oleks peetud litsihakatiseks, hulluks või väljapressijaks. Katoliku kiriku pika, karmi ja ahne käe alla oli Franco usaldanud koolid, haiglad, tsensuuriametid ja lugematul hulgal äriettevõtteid, nuumates põhjatut kirikukassat ja preestrite võimuiha. Kõik – nii elav kui ka hingetu – käis vähemalt korra preestrite käe alt läbi. Papid ristisid ja õnnistasid lastele ning põduratele lisaks automobiile, õlle- ja veinitünne, lõid ristimärgi õhku ka tänavate pühkimiseks mõeldud luudade kohal.
Rosa üllatuseks astus jumalateener sammu tagasi, pistis käe taskusse, koukis välja mõned mündid ja viskas need tüdruku jalge ette.
Kristian Tallinn Jaanuar 1985
Pannud kohvitassi lauale, haaras Kokutaja uuesti telefonitoru.
„Ma so-sooviksin ühe kiirtelegrammi saata. Jah, kiire,“ lisas ta kinnitavalt. Ta kattis peoga toru otsa ja itsitas. Kristian vaatas teda põnevil ilmel ja süütas suitsu. Kokutajat tundes teadis ta, et midagi erakordset on toimumas.
„Meelis Pur-r-k-k-ov. Jah, Purkov,“ kordas Kokutaja püüdlikult. „Laagna tee 19, korter 6, T-tallinn,“ dikteeris ta telegrammi vastuvõtja nime ja elukoha. Järgnes tähtsa teate sisu.
„Ole kell kuus l-laua all. Suur nui tt-tuleb ja käib seest läbi,“ luges ta naerupurskeid tagasi hoides telegrammi teksti operaatorile ette. Ta ootas, kuni vene rahvusest naisoperaator telegrammi eesti keelt purssides uuesti ette luges, hinna teatas ja head aega soovis. Kokutaja viskas toru hooletult hargile ja mõlemad noormehed puhkesid naerma.
Kokutajale meeldis inimesi – või nagu ta ise ütles: „alaväärseid inimesi“ – häirida ja mõnitada. Oma tegevust pidas ta vaid kergeks tülitamiseks ja meelelahutuseks. Ta n-ö lemmikuteks olid keskealised ja vanemad naised, natuke opakad mehed ja „alaväärsed piidrid“. Enamasti oli tegu talle tuttavate inimestega – sugulaste, naabrite, töökaaslaste ja teistega. Mõned isegi kartsid Kokutajat ning tänaval kohtudes põgenesid ta eest ummisjalu. Kristian ei kiitnud Kokutaja tegevust just tagant, kuid meelelahutuse eesmärgil oli ta temaga aegajalt ühel nõul.
Päev-päevalt tundus Kristianile Tallinna elu üha igavam ja mõttetum. Käputäis rahvast pisikesel maalapil ja miniatuurne homoringkond jäid tema maailma avastada ihkavale hingele kitsaks. Ta kirus maapõhja nõukogude võimu, kes ta hispaanlastega õhtustamise eest kolmeks ööpäevaks pokri oli pistnud, ning ostis lennupileti Moskvasse – otse selle vihatud peremehe südamesse. Ülikoolis saksa keele õppimise otsustas ta mõneks ajaks katkestada. Talle tundus, et Eestiga ei seo teda suurt miski.
Moskvas tabas teda külm ja üksildus. Ta ei tundnud selles üheksa miljoni elanikuga linnas mitte kedagi ja öömajast ei olnud tal kah aimu. Lennuki maandudes valitses linnas juba pimedus ja möllas lumetorm. Kristian sõitis bussiga Punase väljaku lähedale, toetas selja vastu laternaposti ja süütas suitsu. Kremli tornis säras punane täht ja kell näitas seitsmendat õhtutundi.
„Mida nüüd teha või kuhu sammud seada?“ mõtles ta suitsu pahvides ja punast tähte silmitsedes. Selja tagant kostsid möödakäijate jutukatked, pea kohal lendlesid lumehelbed, mis Kristiani ninale, laubale ja põskedele langedes väikeseks piisaks sulasid. Ta ei tundnud hirmu suure linna ees ega ka enese pärast, kuid mõningane ebakindlus tegi teda pisut murelikuks. Visanud suitsukoni lumehange ja haarates maha pandud spordikoti järele, märkas ta, et soomlastelt ostetud kotti koos tema vähese varanatukesega polnud enam ta kõrval. See oli varastatud.
„Raisk!“ mõtles ta ja viskas kahele poole asjatu pilgu. Ta tundis, kuidas viha tema sees tuure kogus, kuid samas tundis ta ka jõuetust. Midagi polnud enam teha – mis läinud, see läinud. Kotis olnud kolm paari uusi Levise teksapükse, mis ta müümise eesmärgil Tallinnast kaasa oli võtnud, oleksid kindlustanud talle laheda äraelamise vähemalt kaheks kuuks. Ta tõmbas kindad kätte ja hakkas astuma teadmata suunas, tagataskus kolmkümmend kuus rubla ja kaksteist kopikat.
Kohvikus Berjozka, kuhu Kristian õhtul pärast kaheksat sisse astus, oli hämar ja haises kloori järele. Ruum oli täis mossitavaid inimesi.
„Ehtne Venemaa,“ torises ta ja astus leti äärde järjekorda. Hämaras ja niiskes saalis kooserdas ringi kitlit kandev matsakas mutike, kes kloorivees märjaks tehtud marlilapiga kiiresti mööda laudu tõmbas ja nõusid kokku korjas. Kuna odavas piimasaalis midagi toekamat polnud, siis ostis Kristian kaks rasvast lihapirukat, ühe moosipiruka ja klaasi tulist piimakohvi. Ta võttis kandiku õhtusöögiga käte vahele ja lasi silmadega üle saali. Kõik lauad olid hõivatud, kuid ta märkas ühte tumedapäist noormeest, kes vaatas tema poole ja andis peanoogutusega mõista, et Kristian võib tema lauda istuda.
„Istuge,“ osutas noormees toolile.
„Tänan,“ vastas Kristian mitte just kehvas vene keeles ja pani kandiku lauale, seejärel võttis rootslaselt ostetud jope seljast ja riputas selle tooli seljatoele.
„Kas ma tohin küsida, kust te pärit olete? Te ei näe just venelase moodi välja…“ uuris noormees, kui Kristian oli istunud.
„No on ikka uudishimu…“ silmitses Kristian meest, kes oli ehk mõni aasta vanem kui tema – umbes kahekümne viie aastane. Tal oli ümar nägu, pisut lai nina, elavad pruunid silmad ja lühikeseks pöetud mustad juuksed. Seljas oli tal tumesinist värvi triiksärk, mille peale oli tõmmatud hallikas, mustade triipudega kampsun. Noormees oli sümpaatne ja avala olemisega, tema näol oli heasoovlik ilme.
„Eestist olen,“ vastas Kristian kohvi segades ükskõikselt.
Noormehe nägu elavnes. Ta pühkis suu salvrätikuga hoolikalt puhtaks, lükkas kandiku eemale ja sättis end juttu ajama.
„Minu nimi on Sergei,“ esitles ta ennast ja ulatas üle laua käe. Kristian surus pakutud kätt ja ütles ka enda
