käed hakkasid arbuusi tassimisest väsima. Et puhata, pani ta selle esimesele trepiastmele maha. Samas huvitas teda ka poiste tegevus. Tal oli kange tahtmine teada saada, mida nood nii kiivalt ja salakavalalt uurisid. Ta kiikas korraks poiste poole, kuid need olid nii tihedalt ringi tõmbunud, et ta ei näinud midagi.
Üks poistest oli Alvaro, kelle ülemise rea esihammaste vahel laiutas tühjus. Tema märkas, et Rosa neid uuris. Poolkäskival toonil soovitas ta, et plika võiks oma teekonda jätkata.
„Siin ei ole midagi huvitavat,“ hõikas ta Rosale ja sosistas poistega edasi.
Rosa oleks tahtnud neile öelda, et olete ikka rumalad, kuid võttis arbuusi sülle ja hakkas ülespoole astuma. Teisele korrusele jõudnud, kuulis tüdruk, kuidas ka poisid ühtäkki trepist üles jooksid. Et pullikarjana jooksu pistnud noored mehepojad temast mööda pääseksid, tõmbus Rosa seina äärde, kuid peatselt olid ka poisid teise korruse mademel ja Rosa peatus.
Üks või kaks trepiastet temast allpool jäid poisid seisma. Nolgid hingeldasid ja Rosa käed olid tassimisest väsinud. Ta keeras küljega poiste suunas, et nende nägudest midagi välja lugeda. Naabripoisid vaatasid üksteisele kavalalt otsa ja lahvatasid naerma. Samal hetkel tajus Rosa, kuidas Alvaro käsi tema kleidi alläärest kinni võttis ja selle õhku tõstis – nii kõrgele, kui vähegi ulatus. Rosa tundis, kuidas külm õhk ta jalge vahelt läbi vuhises. Peas hakkas kumisema ja kuumus tõusis näkku.
„Hahaa!“ kõlas poiste suust võidukas naerupahvatus. Rosa lasi arbuusist lahti ning ta parem käsi tõusis, et Alvarole vastu nägu lajatada. Samal hetkel käis tume mütakas. Rosa nägi, kuidas arbuus trepiastmele kukkus, siis teisele ja siis kolmandale… Iga põrgatusega lõhenes arbuusi koor ja sellest pritsis mahla. Hetke pärast oli trepp viljaliha punastest tükikestest ja mahlast leemetav ning poisid näost kaamed, mis Rosal naeruturtsatusi esile kutsus.
Majas valitses vaikus. Siis aga krigises kuskil uks.
„Rosa, Rosa, mis juhtus? Kus sa oled?” kostis Carmeni muretsev hääl, mille peale ehmunud poisid jooksu panid.
Carmenil oli tütrest kahju. Teda vaevasid süümepiinad, et ta Rosat koduste töödega kurnas, kingaparandusse saapaid puhastama saatis, arbuusi tooma kupatas. Neid südamevaevu oli palju, mille pärast tal paha oli. Kuid märksa suuremat süütunnet ja muret kui arbuusi ja naabripoiste kõlvatu nalja pärast tundis ta Rosa koolitee pooleli jäämise tõttu. Enese jaoks vabandust otsides leidis ta, et ega Rosa eriti kooli kippunudki.
Umbes aasta tagasi, kui Rosa esimest aastat kooli sai viidud, tabas pereisa Cristobali tuberkuloos. Hull haigus niitis nagu sõda ega valinud ohvreid – võttis selle, kes ette jäi. Jumala tahtest neljandat kuud käima peal olnud Carmen tundis, kuidas maailm tema jalge all kokku variseda tahtis. Ainuke lahendus, et mehel ja kolmel lapsel hing sisse jääks, oli tema tööle minek ja Rosa kojujäämine koolist – muidugi vaid seni, kuni isa paraneb. Õnneks oli Carmenil töö küdi pagaritöökojas olemas.
Cristobal paranes oodatust kiiremini ning juba märtsis, kui Vahemere rõske talv lõppenud oli, avas ta uuesti oma kingaparanduse uksed. Isa haiguse ajal kahe noorema õe ja venna eest hoolitsenud ning majapidamistöödel abiks olnud Rosa aga unustas kooli. Vanematele väikest lootust andes lubas tüdruk, et sügisel alustab ta jälle tähtede õppimisega.
Sügise saabudes vajas haigusest põdur isa paraku siiski tütre abi, sest jalatsite harjamiseks ei olnud tal lihtsalt võhma – kopsud vilistasid ja õhust jäi puudu, kui ta harjaga üle kingade lasi. Ka Carmen vajas pagarikojas abilist, kes saiad klientidele koju viiks. Rosa mõistis, et kool ei olnud enam tema jaoks. Ta suisa kartis, et vanemad ta ühel päeval taas kooli saadavad. Tema aga tahtis vaid tantsijaks saada.
Kristian Tallinn Oktoober 1983
Lõvilõuad ei tahtnud kohe kuidagi rõdu lillepotis õitseda ja juba septembris olid nad närtsinud. Õigemini olid neist järele jäänud ainult kiratsevad varred üksikute kolletavate lehtedega. Kristian kustutas koni lillepotti ja vedas filtrile näpuga niisket mulda peale. Ta sulges enda järel rõduukse, tõmbas kardinad ette ja läks kööki. Ema teadis, et ta seitsmeteistaastane poeg suitsetab, kuid ei teinud sellest erilist numbrit. Ta ainuke tingimus oli, et poeg ei suitsetaks toas ega köögis.
„Sinu iseloomu halvad omadused oled sa pärinud oma isalt,“ alustas Mare teemaga, mille ta võttis jutuks siis, kui tahtis poega „maa peale tagasi tuua“ või noomida.
Sisemuses Kristian tunnistas enda jäärapäisust, kuid avalikult mitte. Ta tundis oma karakterit, mis oli jäik, kohati liiga omakasupüüdlik ja solvumise korral halastamatu, kuid siiski teistest hooliv. Aga kuna ema pidas neist halvimaid enamjaolt isalt päritud omadusteks, siis veeretas poiss meeleldi suurema osa süüst aastaid tagasi surnud isa kaela, ise sellega vastutusest vabanedes. Samas, ka Kristiani hea pea oli ema arvates isalt päritud.
Kristian vaikis ema järjekordse loengu peale. „Emale lihtsalt meeldib näägutada,“ mõtles ta. Poiss istus köögilaua taha ema vastu ja keerutas tikutoosi näppude vahel edasi-tagasi.
„Mida sa jälle tahad?“ alustas Mare juttu närviliselt. „Kas jälle raha?“
Naise suust lendu lastud „jälle“ ja „jälle“ kõlasid eriti teravalt ja rõhutatult ning Kristian otsustas mitte rääkida. Ta vaatas emale otsa. „Ema, nii palju oleks rääkida… nii palju…“ mõtles ta.
„Ei, ma ei taha midagi,“ ütles Kristian teeseldud üllatusega. Ning lisas hääletult, et ei taha midagi rääkida, küsida ega ka vastata. Mitte midagi…
Ta tahtis emale vaid öelda, et ta on homo. Pede, lilla, meestearmastaja, kuidas iganes. Tähtsust polnud, kuidas ta seda oleks nimetanud – ta tahtis rääkida enda tunnetest, kuidas ta on tundnud süümepiinu, seda saladust endas hoidnud ja kandnud. Öelda, et ta pole haige ega ebanormaalne, et ta ei vaja haletsust, et ta tunneb ennast õnnelikuna just sellisena, nagu ta siia ilma on sündinud…
„Oh, ema, nii palju oleks rääkida…“ mõtles Kristian veel kord ja vaatas pliidi ees toimetavat ema. Tema ema, kellele ta ei julgenud rääkida sellest, mis ta südant vaevas.
Võib-olla tahtis ta rääkida ka oma esimesest armumisest ja seksist. Ja veel praegugi temas erutust ja ärevust tekitavatest tunnetest, mida ta koges juuli- ja augustikuus veedetud öödel Marko juures Kasemetsa suvilas. Seal, kus olid vaid nemad kahekesi, koos oma saladusega, millest keegi teada ei tohtinud. Saladusest, mis piinas mõlemat poissi, mis pani mõlemad kohmetuma ja ometigi tundma ühtekuuluvust.
Toona tundus talle kõik uskumatuna nagu unes – kaks noort meest alasti voodis. Eriskummaline, hea, närvekõditav tunne … armumine? Kristian ei osanud seda südant kloppima panevat tunnet kuidagi nimetada. Kohmakad hellitused, suudlused, erutusest kanged ja higised kehaosad, peaaegu et ootamatu seemnepurse, mis kaks keha soojas suveöös vappuma pani, taustaks laulmas Al Bano ja Romina Power oma felicitàst, oma õnnest… Ta tahtis seda emaga jagada, mitte kellegi teisega, vaid emaga…
Tema teadlikus elus ei olnud meestevahelist armastust varem olnud. Ta oli seda nõrkade tuksetega tunnet endas alati kandnud, kuid polnud kunagi kuulnud kedagi rääkimas, et ka sellised tunded eksisteerivad. Räägiti vaid pededest ja haigetest homoseksuaalidest.
Kuid nõukogudemaal oli ju veel nii mõndagi, millest isegi poole suuga ei räägitud. Mõne aja möödudes kuulis, nägi ja koges Kristian seda ka ise. Hullud, homod ja teisitimõtlejad topiti marsimuusika saatel kinnipidamisasutustesse, pandi üldrahvaliku põlu alla või vaikiti lihtsalt maha.
Ülikoolis saksa keele õppimine päästis Kristiani punaväes teenimisest, kuid see asendati teadusliku kommunismi
