teenima punaarmeed, mis oli okupeerinud tema kodumaa.
Nii mõnelgi korral, ööpimeduses, kraapis või kirjutas ta suvalisele Tallinna plangule või majaseinale: „Okupandid välja!“ Kaheksakümnendate alguseks olid Lenini, Stalini, Beria ja Brežnevi järglastest käsilased kutsumata külalistena Eestis juba nelikümmend aastat bojaaritsenud ja laiutanud.
Tallinna ülisalajane homoelu keerles Võidu-nimelisel väljakul. Salatud elu susises vaikselt vähestes baarides ja linna saunades, kuid jälgi ajavate nõukogude nuhkide valvas silm ei sulgunud ööl ega päeval. Ehkki haiguseks peetud homoseksuaalsus oli kriminaalkorras karistatav, oli reaalne oht vanglamüüride vahele sattuda siiski väike. Sagedamini pisteti ohtlikud elemendid haiglasse.
Kõike seda teadis ka Kristian. Öö hakul seadis ta end koos kolme sõbraga – Kokutaja, Marko ja Erviniga – sisse Võidu väljakut palistavatel pinkidel või Harjumäe nõlvadel. Noormeestele pakkus „patseerimine“ ja „luftitamine“ lihtsat ja odavat lõbu. Konkreetne lootus just seal ja sellel õhtul või ööl oma unistuste printsi kohata tundus tühiväikesena. Lihtsalt põnev oli ööhämaruses väljakule sattunud mehepoegi uuriva pilguga kaeda, ettevaatlikult juttu teha ning vestluse käigus avastada, kellega tegu.
Samas valitses selles avastamisromantikas tihti ka ohte. Puudega kaetud Harjumäe varjulised servad, kus paljud oma „elu meest“ või hetkerahuldust otsimas käisid, võisid peita endas kurjategijaid ja ka lihtsalt kaabakaid. Kokutaja sõnul oli mäelt paaril korral kostnud kohutavat „seakisa“. Lärm, appikarjed ja sõim olid tekkinud sellest, kui keegi vale mehe otsa sattus, kätt püksi ajama hakkas ja selle eest paar tohlakat sai.
Kristianile meeldis veeta aega ka nendes vähestes baarides, mida homoringkonnas lihtsalt pedebaaridena tunti. Need olid Tare, Kastani ja Viru hotelli valuutabaar, kus teadagi liikus alati välismaalasi. Kogu selle ilu, põnevuse ja nõukogude rahvale keelatud lõbu võis aga lõpetada miilits, kes parimal juhul korrarikkuja kõrtsist vaid haledalt välja kihutas. Õnneks tundis Kristian mitut eriteenistuse tegelast piisavalt hästi ja oli nad aja jooksul lihtsalt ära ostnud. Soojad suhted ja kinnimakstud tutvused sidusid ja andsid palju rohkem, kui rubla eest osta sai. Kuid elu ilma vabaduseta ei olnud romantika.
Üha enam ja enam hakkasid Kristianile meeldima Viru valuutabaaris kohatud välismaalaste vaba ja muretu olek, uimastavad parfüümid ja ilusad riided. „Korraliku“ nõukogude inimesena oli see nägus noormees omandanud meisterliku sahkerdamisoskuse, kaastunde esilekutsumise kunsti ja veenvalt valetamise ande. Kiiresti õppis ta vahetama rublasid markade, kroonide ja dollarite vastu, mida õnnestus omakorda kallimalt maha müüa. Teadagi oli see nõukogude seaduste vastane tegevus, millele võis järgneda koguni vanglakaristus.
Samuti suutis Kristian ruttu kutsuda välismaalastes esile süütunde, et ta peab elama range kontrolliga okupeeritud riigis, kus lisaks paljule muule puudusid ka need kõige olulisemad – inimõigused ja sõnavabadus. Välismaalaste ning Kristiani jutuajamised lõppesid sageli restoranis Gloria, kus kehvale ajale vaatamata tassisid kelnerid lauale lademetes punast ja musta kalamarja, šampust, suitsulõhet ja marineeritud angerjat. See peen toidulaud maksis turistidele tühiseid sandikopikaid. Kuid KGB silmad olid ka Gloria köögipannil.
Antonio Ciudad de México November 1986
„Pojake, me peame täna Bachi kuulama!“ kamandas Alexandra oma poega, otsides ise plaadiriiulilt õiget heliplaati.
Antonio vedeles diivanil, silmad kinni. Ta pomises midagi ega teinud kuulmagi, mida ema rääkis.
Alexandra leidis plaadi, tõmbas kaante vahelt välja ja uuris hoolikalt, et sellel sõrmejälgi ei oleks. Ta sättis musta vinüülketta plaadimängijasse ning asetas helinõela ettevaatlikult plaadile. Viivu pärast kõlas Bachi „Johannese passioon”. Alexandra istus diivanile poja kõrvale. Too oli end istukile ajanud ja vaatas üksipulgi ukse poole, mis viis koridori ning sealt edasi teistesse tubadesse ja lõpuks kööki. Klassikalise muusika kuulamise asemel – mis oli kord nädalas kohustuslik osa hea kasvatuse programmist – oleks ta parema meelega köögis spagette söönud.
„Antonio, kas sa paned tähele, kui majesteetlikult Bachi muusika voogab?“ uuris Alexandra oma pojalt.
Antonio oli selgeks saanud, et emaga vähemolulistel teemadel vaielda ei tasu, ning noogutas. Emaga üksmeelel olla oli palju mõttekam kui oma arvamust avaldada. Antoniole isegi meeldis emaga kõige suhtes ühel lainel olla, sest see valmistas muusikaõpetajannale heameelt. Aeg-ajalt ta ikka kiitis oma pojakest, ise heldinult naeratades: „Kui tubli ja andekas sa oled! Mu ainuke rõõm!“ Muidugi ei unustanud Alexandra vahel oma iseloomu rangemat poolt demonstreerida, poega manitseda ja korrale kutsuda: „Ära noki nina!“, „Kas sa käed pesid?“, „Kas sa senjoor Migueli ikka teretasid?“
Antoniole sobis suurepäraselt ka ema ja tema sõbrannadega kohvikus istuda ja kirikus käia. Talle meeldis isegi koos preester Juaniga tuvisid vaadata ja oma nahal jumala lähedust tunda. Alexandra vahel küll imestas, et poiss ja preester nii hästi klapivad, kuid pani selle suure sõpruse arvele. Tema mehel Baciliol ei olnud paraku piisavalt aega pojaga tegeleda – riigiteenistujast arstil oli palju tööd, kuigi kesine sissetulek.
Omaealiste seltsi Antonio eriti ei otsinud. Talle piisas täiesti sellest, et koolis teda memmekaks kutsuti ja kohmakuse tõttu poiste mängudest kõrvale jäeti. Pigem meeldis talle koos tüdrukutega pingil istuda ja rääkida neile edasi jutte, mida ta ema ja tema sõbrannade suust kohvitamise ajal kuulnud oli. Tüdrukud olid neist lugudest muidugi huvitatud, sest neis paljastus täiskasvanud naiste salapärane maailm, mida nende endi emad oma tütarde kõrvade jaoks liiga pikantseks või sündsusetuks pidasid. Nii said kooliõed Antonio käest teada, et naised peaksid oma meeste järele hoolikalt passima, sest mehed kipuvad võõraste naistega voodisse minema. Neid võõraid naisi nimetati litsideks, vahel ka prostituutideks. Veel rääkinud naised, et meestele peab söötma vürtsikaid toite ja mereande, et riist kodurahu huvides korralikult seisaks.
Kuigi noortele näitsikutele jäi mõnigi asi arusaamatuks, olid nad Antoniole siiralt tänulikud. Vahel kutsusid nad ta keksu mängima või lasid oma päevikutesse, mis olid reeglina poiste silmadele suletud. Mõnikord tundus Antoniole, et ta tahaks mõne poisiga oma saladusi või avastusi jagada, kuid paraku ei leidunud ühtegi kooli- või eakaaslast, kes oleks selle ära teeninud. Kes oli tema arvates liiga rumal, kes liiga inetu või lihtsalt ei äratanud usaldust.
Kooli eest, kus Antonio õppis, pidid tema vanemad palju peesosid maksma. Kuigi Baciliol ei olnud kunagi piisavalt raha, pidas ta vajalikuks poeg erakooli panna. Riigikool ei sobinud pojale ei tema ega Alexandra meelest, sest seal õppivatelt lastelt oleks Antoniole kindlasti külge hakanud mõni ebaviisakas sõna, täid või paha mõju. Paremate inimeste lapsed pidid saama hariduse erakoolides, kus kõik, alates paberist ja tahvlist, oli parem kui virelevates riigikoolides.
Antonio oli andekas laps – selles olid lisaks poisi emale kindlad ka kõik õpetajad. Poiss laulis kui ingel, emakeel oli tal laitmatu ja matemaatikas ta samuti hätta ei jäänud. Ainult kehaline kasvatus ei olnud Antoniole eriti meelepärane, kuid sellele leidsid ema ja õpetajad vabanduse öeldes, et ülekaaluline poiss ei peagi kiiresti jooksma või osavalt palli mängima.
Peab mainima, et Antonio vanemate, eriti ema ülipüüdlikkus poisist intelligentse musterinimese kasvatamisel tundus vilja kandvat. Aastate möödudes oli poisi keha visanud omajagu pikkust. Masajast Antoniost oli neljateistkümnendaks eluaastaks saanud tugeva kondiga noormees, kelle liigsed kilod olid märkamatult tema pikkusesse kadunud. Ovaalne näokuju hakkas võtma täiskasvanud inimese jooni ja hääl oli muutunud madalamaks. Lapsikud huvid olid asendunud asjalikumate tegevustega – talle meeldisid kunst ja ajalugu, ta õppis ka tantsima. Kõik see pakkus Alexandrale suurt rõõmu ja uhkustunnet.
„Ana, kelleks sina suureks kasvades saada tahad? Millisest elukutsest
