Alexandra õhtusöögile Itaalia restorani, mille omanikuks oli üks tema arvukatest patsientidest. Doktori ja muusikaõpetajanna edaspidised kohtumised leidsid (tavaliselt korra nädalas) aset Bacilio kabinetis, mille ukse ta patsiendiga tegelemise ajaks hoolikalt lukku keeras.
Kuid kolmandat korda käima peale saamine oli viimane, mida Alexandra enda elus veel oodata oleks söandanud. Visiit esimese ettejuhtunud günekoloogi juurde kinnitas, et donja kannab juba kaks kuud rinna all uut ilmakodanikku. See uudis mõjus kui välk selgest taevast. Alexandra tundis, kuidas miski tõusis talle kurku, üle selja jooksid vaheldumisi kuumad ja külmad judinad, süda jättis lööke vahele ja higi kattis ta otsaesise. Veel üks laps – seda poleks ta küll tahtnud.
Hetke istunud ja ennast kogunud, palus Alexandra, et ebameeldiva toimingu eest saadetaks arve dr Giattini aadressile, mis talle pika meenutamise peale lõpuks ka meelde tuli.
Tõsimeelse katoliiklasena ei kujutanud kergelt tüsedusele kalduv Alexandra ette, kuidas ta suudab tekkinud olukorda – abieluväline suguelu ja rasestumine – oma perekonnale ja sugulastele selgitada. Mehhiko kõrgklassi tõekspidamiste järgi ootas teda häbiposti naelutamine. Teisalt (nagu Alexandra oma hingesopis tunnistas) sõltus häbi ja sündsusetus tegelikult vaid rahakoti paksusest ja suhtlusringkonnast – silmakirjalikkust kohtas kõikjal.
Bussiga Bacilio haigla poole sõitnud Alexandra peast käis läbi tuhat ja üks mõtet ning ta tundis, et kuum ja umbne ühissõiduk ei ole tema olukorras parim koht. Talle näis, et enamjaolt lihtsasse töölisklassi kuulunud kaasreisijad piidlesid teda pika ja hävitava pilguga, nagu mõistes, et uhke senjoora oli elanud riivatud elu, mis nüüd valusasti kätte maksis. Alexandra ei tahtnud oksendada, ta tahtis nutta. Ta palus bussijuhil peatuda, et taksoga edasi sõita.
Doktor Giattini kabinetti sisenenud punetavate silmadega Alexandra teatas oma kaassüüdlasele uudise, mis aga ei osutunud Bacilio jaoks kaugeltki peadpööritavaks ega jalustrabavaks. Võis jääda mulje, et mees oli teate üle koguni omamoodi õnnelik. Ta lappas rahulikult edasi oma pabereid, palus, et naine istuks, valas klaasi vett ja ulatas selle võbisevale Alexandrale. Naine jõi lonksu ja pühkis samal ajal teise käega pisaraid.
Bacilio vaikis mõne hetke ning alustas seejärel juttu nagu pühapäevapastor:
„Ma usun, et Jumala silmis ei ole me patused. Ja sinu perekonna nagu ka turumooride arvamus mind ei huvita. Kui tahad last ja minuga abielluda, siis mina olen selleks valmis,“ lausus ta kindlahäälselt ja rahulikult.
Peagi oli Alexandra juba rahunenud. Ta mudis käekoti sanga, heitis pilgu peeglisse ja kohendas mahagonpunaseks värvitud juukseid. Samal ajal oma üsas kasvavale lapsele mõeldes teadis ta, et ta kannab poega, kelle nimeks saab Antonio. Temast saab minu silmarõõm, minu uhkus ja hea katoliiklane – selles oli elu näinud naine kindel.
„Antonio, silmarõõm, palun ära songi toidus! Kasuta ikka nuga ja kahvlit,“ õpetas Alexandra nüüd heldinult oma kullast kallimat pojakest.
„Ja vaata, see naaberlaua härra lehvitas sulle. Tervita teda vastu!“ sosistas ta pojale. Alexandra silmad särasid kelmikalt ning temast õhkus emalikku armastust ja hoolitsust, millest oleks piisanud kogu aguli orbudele jagamiseks.
Suurtest kaarakendest sisse pressiv päike tungis läbi beežide kardinate saali, muutes valguse ja õhu meeldivalt uimaseks ja pehmeks. Türkiissiniste linadega kaetud laudadel särasid kristalsed pokaalid ning hõbedased noad-kahvlid. Soe tuuleiil liugles vaikselt mööda saali, silitades hellalt inimeste palgeid ja sääri.
Antonio tõusis lauast, kohendas pükse, manas naeratuse näole ja astus veiniklaasi põrnitseva mehe poole:
„Härra, minu nimi on Antonio. Minu ema on klaveriõpetaja, minu isa on arst ja meil on kodus koer,“ vuristas ta mehele silma vaadates ja ulatas tervituseks oma väikese käe.
Mehe käsi oli küll suur ja tugev, kuid hoolikalt tehtud maniküürist võis järeldada, et tegemist ei olnud põlluharijaga. Antonio teadis, et madalama klassi inimeste käed on päevitunud ja krobelised. Poiss teadis ka seda, et alamklassi inimesi kättpidi tervitada pole sobilik – peanoogutusest või kergest naeratusest piisab, oli ema talle häid kombeid õpetanud.
Mees naeratas silmakirjalikult, tõstis veiniklaasi suule ja neelas tubli sõõmu punast veini. Salamahti pühkis ta liha söömisest rasvaseks saanud sõrmed püksisääre vastu, jättes põlvedele laotatud salvrätiku puutumata ja puhtaks.
„Pardon,1 proua, et ma teid ehk segan, aga ma ei saa jätta mainimata, et teie poeg on väga intelligentne,“ sõnas härra Alexandrale.
Sel hetkel tundis Alexandra end uhke ja õnneliku emana. Tema patt Jumala ees oli vist lunastatud. Ta noorim poeg, tema lootus ja silmarõõm, oli restoranis istunud härrasmehele muljet avaldanud.
Rosa Barcelona Juuli 1944
Inimesed olid vennatapusõjast väsinud. Sõda oli räsinud kõiki – ka neid, kes sündisid alles pärast sõda. Sest sõja lõpp ei tähendanud rahu, õnne ega vabaduse saabumist.
Rosa tuli ilmale 1938. aasta 14. juunil ning tema ema Carmeni mäletamist mööda oli see olnud täitsa tavaline päev. Tavaline päev ühes sõjas, rusude koristamine Barcelona tänavatelt, nälg, sõja lõpu ootus ja hirm.
Kuid Barcelona märtsipommitamist, mil Kataloonia pealinna ründasid ootamatult Itaalia lennukid, mäletas Carmen hästi: pommid vihisesid, koerad ulgusid ja ta oli rase. Ümberringi olid surnud, tossavad kivivaremed, haavatud ja hirm uue pommirünnaku ees. Teine maailmasõda oli Barcelonas juba alanud.
Linna pommitamisele oli eelnenud väga pikk ja külm talv, kütmata koduseinte vahel kattis lauda nälg ja voodites lesis haigus. Õnneks oli see kõik nüüd läbi.
Kesksuvine pärastlõunapäike, mis kella nelja paiku kõrvetas juba vähem kui südapäeval, sundis inimesi siiski varjulisi tänavaääri ja jahedamaid paiku otsima. Rohkem kui pool sajandit tagasi ehitama hakatud Sagrada Família kiriku kõrval asuva kinomaja tühja saali kõrges laes vuhisesid täiel võimsusel kaks suurt ventilaatorit, hakkides kuuma ja lämmatavat õhku laiali, et peatselt algava kinoseansi ajaks saali jahedamat õhku luua. Seinale tõmmatud plagu „Viva Franco! Viva España!“ peitis kodusõjas kannatada saanud hoone arme.
Mööda varjulisi tänavaääri kino juurde kiirustanud Rosa nägi hoone juures tosinat või isegi rohkem inimesi ja rõõmustas. Ta lootis kogu hingest kõige vägevamat paludes, et leiduks ometigi keegi naisterahvas, kelle kleidisabast kinni napsates kinosaali hiilida. Rosa oli ka varem oma ema ja isaga filme ning varieteeprogrammi vaatamas käinud, kuid seda vaid korra või kaks aastas, mil vanematel õnnestus tööde ja teiste laste kõrvalt aega näpistada.
Kinomaja uksel haakis Rosa end vaikselt nooremapoolse abielupaari sappa ning võttis pöidla ja nimetissõrmega ettevaatlikult daami kleidivolangist kinni. Jutuhoos naine ei märganud, et tema sabas rippus umbes seitsmeaastane plikatirts, ja nii liikus kolmik aeglaselt sissepääsu poole.
Uhkes mundris, kuid kuumast ilmast kurnatud valvur kontrollis paarikese pileteid ning viskas ükskõikse pilgu ka tüdrukule, kes talle arglikult naeratas ja justkui ema kleidisaba näppis. Valvur ulatas piletid külastajatele ning viipas loiu käeliigutusega saali suunas.
Diktaator Franco aegsel kinol oli hispaanlaste igapäevaelus täita riikliku tähtsusega roll. Tsensuuriametnike poolt kastreeritud ning kindrali ja temale ustava aparaadi poolt heaks kiidetud filmid ja rahvakunst jõudsid rahvani sageli just kinomajade kaudu. Tõsi, Hispaania, Hollywoodi ja Mehhiko kineastide loomingut näidati rahvale alles põhjaliku iluoperatsiooni järel – Ameerikas vändatud
