pehme.
Antonio tundis, kuidas ta pealagi pikast silumisest kuumemaks läks. Ta tundis preestri pehmet kätt enda kõrva ja põske silitamas.
Antonio ei mäletanud, et tema isa oleks kunagi ta juukseid või põske silitanud. Ta isa oli pikad päevad tööl – selline oli vähemalt jutt, mida ta ema ja teenijanna käest oli kuulnud.
Tuvisid jälginud Antonio püüdis end liigutada, kuid tundis, kuidas preestri pehme kõht teda õrnalt vastu aknalauda surus. Poiss tajus, kuidas ta näost õhetama hakkas. Kuumus valgus lainetena üle tema keha, jalad tahtsid nõrgaks minna – tal oli tunne kui poolunes. Tuvid, kes ennist laua pealt midagi nokkisid, olid ühtäkki kadunud. Enam polnud ka hoovi valgustanud hämust päikesekildu.
Kõrvus kohisevas vaikuses jäi Antonio üksipulgi sisehoovi tühja lauda vahtima. Hoov, mis oli tundunud sooja ja turvalisena, oli äkki külm ja kõle. Ta tundis läbi õhukese pluusi oma selja taga abaluude vahel midagi sooja, mis paisus suuremaks ja kõvenes. Ta ei julgenud ennast liigutada. Soe ja kõva asi tuksatas paisudes mitu korda ning jäi lõpuks seisma, nagu rist kalmukünkal, mida ta paar kuud tagasi surnuaias asjatult kangutada oli püüdnud.
Ühtäkki ohkas preester kergendatult, nagu oleks vabanenud raske kandami tassimisest. Õrnalt sulges ta käega Antonio silmad, justkui kaitstes poissi millegi ebasobiva nägemise eest.
„Antonio, see, mida sa praegu tunned, on Jumala lähedus,“ lausus Juan sosinal. „See on ainult sinu, minu ja Jumala vaheline side. Sellest ei tohi kellelegi rääkida. Jumal karistaks sind rängalt sellest rääkimise eest,“ hoiatas ta poissi.
Antonio seisis kivistunult ja Jumala lähedus hakkas tasapisi haihtuma – see muutus väiksemaks, kuni lõpuks jäi sellest maha vaid niiske laik poisi särgil, abaluude piirkonnas. Ka kuumus Antonio kehast kadus, poiss seisatas veel viivuks ja näppis aknalaualt lahti koorunud värvi. Ta keeras end ümber, kuid kabinetis ei olnud enam kedagi ja paokil uksest vuhises sisse jahedat õhku. Tal kumisesid peas preestri karmid sõnad, mis keelasid Jumala läheduse tundmisest rääkimise.
Rosa Barcelona Oktoober 1946
„Lõpeta ometi see kekslemine! Rosa, kas sa kuuled mind!“ lausus ema tüdrukule.
„Ema, see pole kekslemine, see on tantsimine,“ ohkas tüdruk, pani käed puusa ja kummardas. Tema juukseotsad puudutasid toa põrandat. Kummardus oli mõeldud emale, kes parasjagu Rosa viiekuust õde tissi otsas imetas. Carmen naeratas tütrele. Kerge, natuke väsinud naeratus kadus aga tema huultelt, põsesarnadelt ja silmadest kiiresti.
„Kallike, ole nii hea ja mine isa juurde kingi puhastama, siis pääseb ta varem koju,“ palus Carmen vanimat tütart.
Lausumata ühtegi sõna, tõmbas üheksa-aastane Rosa heleda sitskleidi peale õhukese helesinise kampsuni, mille käiseotsad talle vaevu üle küünarnukkide ulatusid. Ta embas ema, tippis lühikestel sammudel esikusse ja sealt trepikotta, sulgemata enda järel korteri ust. Carmen kuulis, kuidas tütar trepist alla minnes veel „Olé, olé!” hõiskas ja lõpuks välisukse paukudes kadus. Carmen ohkas, pani väikese Silvia voodisse magama ja läks kööki juba teist päeva seebivees ligunevat pesu pesema.
Carmeni ja Cristobali üürikorter El Ensanches – mida katalaani keeles L’Eixampleks nimetati – asus Gran Via avenüül kuningriigiaegses majas, mille fassaadi kaunistas Vahemere lopsakast loodusest inspireeritud taimeornamentika. Akende vahel olid krohvi sisse kraabitud sgrafiitokujutised. Korter ei olnud suur: kolm magamistuba, söögituba, pesuruum ja kitsuke köök aknaga siseõuele. Põrandaid kattis pehme araabiapärane mosaiikplaat, mille toonid vahetusid lävepakkudel pruunist roheliseks või siniseks, säilitades mustrite ühtse joonena vaid kollase värvi. Kuid aastate jooksul olid mustrilise põrandakatte toonid tuhmunud ja käidavamates kohtades sootuks ära kulunud. Korteri lagesid kaunistasid kipsist vormitud vanikud ning seinu kolletav, kulunud tapeet.
Kella kaheksa paiku, kui Cristobal ja Rosa kingsepatöökojast koju jõudsid, oli Carmen oma toimetustega ühele poole saanud. Rasketele aegadele vaatamata oli nende kuueliikmeline pere toidetud ja kaetud, ning jalavarjud tänu isa ärile isegi paremate killast. Vahel oli juhtunud, et mõni rikkam proua või härra – teades ja tundes Cristobali, tema naist ja lapsi – tõi töökotta üleliigse kingapaari, kleidi või särgi. Vaesus pole häbiasi, ajad on kehvad, nentis Cristobal ning tänas oma kliente nii viisakalt ja meeldivalt, nagu oskas. Ta oli alandliku loomuga mees.
„Rosa, mine alla don Carlose puuviljapoodi ja too sealt arbuus!“ hõikas Carmen köögist Rosale, kes imetles end esiku seinapeeglist. „See on juba makstud,“ lisas ta.
„Kas isa … või sina ei võiks minna?“ torises Rosa, seades peegli ees juukseid pea peale kokku ja päästes need siis uuesti valla.
„Ei,“ oli Carmen konkreetne.
Rosa vaikis ja vaatas oma jalgu, mis olid rihmikute kandmisest vöödiliseks päevitunud.
„Ma ei saa minna, mu jalad on mustad,“ kostis esikust.
„Pese siis jalad ära,“ andis Carmen nõu, millele järgnes vaikus. Carmen teadis, et tüdruk otsib vaid ettekäänet, et võita aega ja seejärel puuviljapoodi joosta.
„Ega see arbuus liiga suur ei ole?“ küsis vaikselt köögiuksele ilmunud Rosa uurivalt.
„Ei ole, kallike… Meil ju polegi raha suure arbuusi jaoks,“ sõnas Carmen väikese kaldega roosakas marmorvalamus panni küürides. Seinast väljaturritavast kraanist nirises peenike veejuga, mis valamu pinnale langedes heitis pritsmeid igas suunas, ka Carmeni põllele, mis oli kõhu pealt juba korralikult läbi ligunenud.
„Olgu,“ tuli Rosa suust kiiresti ja tähtsalt. „Aga sa pead lubama, et tuleval nädalal viid mind senjoora Isabel Garcia tantsukooli,” lisas ta.
Carmen noogutas pead ja sõnas tuimalt:
„Jah…“
See „jah“ oli Rosa jaoks suure tähendusega. Ta teadis, et kui ema midagi lubab, siis oma sõna ta ei murra. „Vastasel juhul oleks ta öelnud midagi ebamäärast,“ mõtles Rosa ja läks välja.
Puuviljapoe omanik Carlos oli kõhetu mees, kes seisis alati poe uksel, et kliente tervitada. Tal oli ees valge põll ja ta tumeda pluusi käiste peale olid tõmmatud valged, kummiga ääristatud kätised.
„Rosa, kas sa tulid arbuusi järele?“ küsis poodnik, endal käed kõhu peal risti. Ta taganes sammu võrra, justkui kartes, et Rosa tahaks teda näpistada või koguni röövida.
„Ja kus su kott on?“ küsis ta, lastes pilgul Rosast jalatallast pealaeni üle käia.
„Ei ole kotti, senjoor,“ vabandas tüdruk.
„Oeh! Kuidas sa selle siis koju viid?“ ohkis don Carlos, otsides hunnikust õiget arbuusi. Nii kaua, kui Rosa suu vett jooksma paneva puuviljapoe omanikku mäletas, oli mees alati torisenud ja ohkinud.
„Ärge muretsege. Ma saan hakkama,“ ütles tirts ja sirutas käed pikalt ette, et poodnik arbuusi tema peenikestele käsivartele asetaks.
Arbuus ei olnud väga raske ja Rosa teadis, et trepist kolmandale korrusele minna on palju raskem kui need paarsada meetrit kodu ukseni. Ta surus arbuusi tugevasti vastu rinda ja hakkas vilkalt kodu poole astuma.
Õnneks oli maja välisuks pärani ja tal ei tulnud pead murda selle üle, kuidas avada uks arbuusi maha panemata. Sisse astunud, nägi ta vestibüülis postkastide juures
