sina, Leo?“ küsis õpetaja Antonio pinginaabrilt.
„Lenduriks!“ lausus Leo kindlalt.
„Antonio, ja sina?“ küsis õpetajanna järjekorras temani jõudes.
Klassis valitses vaikus ja kõik ootasid selle hästikasvatatud poisi vastust.
„Palun, Antonio,“ julgustas õpetaja.
„Ma ei tea,“ sõnas Antonio vaikselt ja jäi põrandale põrnitsedes vait.
„Mingid mõtted sul ikka on?“
„Ma… tahan saada… kirikuõpetajaks,“ tuli nooruki suust vastus.
Antonio oleks tahtnud öelda, et ta ei taha kellekski saada, vaid tahab olla rikka mehe naine. Just, rikka mehe NAINE!
Salaja ema kingi proovides ja nendes ringi kõpsutades nägi ta tulevikus suurt valget maja ookeani kaldal, ennast ja oma meest. Antonio ei olnud kindel, et ta on naine, kuid samuti ei osanud ta ennast mingisse teise kehasse paigutada.
Vaimusilmas nägi ta, kuidas ootab koju töölt saabuvat meest, kuidas küpsetab šokolaadikoogikesi, juhendab teenijannat. Ta ootas enda ellu rikast ja seksikat meest, muredest vaba elu ning glamuuri. Paraku polnud tema unistuste mehel veel kindlat nägu – vahel sarnanes ta preester Juaniga, vahel aga naabripoiss Francisco isaga.
Antoniole meenus umbes poole aasta tagune kohtumine preester Juaniga, mil ta esimest korda tundis sulaselget tõmmet maskuliinse mehekeha järele, mis temas vere keema pani.
Ühe tavalise koolipäeva lõppedes läks ta kirikusse, et vestelda preestriga – kes teadis palju kunstist ja ajaloost – Michelangelo Taaveti üle. Kuna isa Juanil oli parajasti paar tunnikest vaba aega, kutsus ta poisi lahkelt enda kabinetti ja sulges ukse.
„Antonio, võta pluus seljast ja lase püksid rebadele, siis ma räägin sinuga Taavetist,“ lausus preester poolkäskival toonil nagu arst haigele. Selles ei olnud midagi uut. Ka varem oli preester käskinud tal riided seljast heita, sest kabinetis oli palav ja akna avamine oleks tekitanud tuuletõmbuse.
Aastate jooksul ei olnud pühas kabinetis midagi muutunud – vana kirjutuslaud, kaks väsinud välimusega tugitooli ja seinad täis raamaturiiuleid. Sisehoovi aknast turritasid sisse vääntaimed.
Umbes minuti möödudes seisis Antonio keset preestri kabinetti nii, nagu ta siia maailma saabunud oli, kümmeldes toa hämarõrnas valguses, ülakeha paljas ja püksid kingadele langenud. Ta hoidis käes kunstiajaloo raamatut, mis oli avatud leheküljelt, kust vaatas vastu Taavet.
Preester lohistas raske kirjutuslaua taga seisnud tooli keset tuba ja istus sellele. Antonio seisis liikumatult, nagu Taaveti skulptuur Firenze muuseumis, isa Juani ahne pilk tema kehale kinnitunud. Ta seisis kivistunult täpselt nii kaua, kuni preestri parema käe kiire töö vilja kandis ning püha isa karvasele kõhule valkjas ollus lajatas. Isa Juan ohkas raskelt, justkui oleks vabanenud suurest patust, sulges silmad ja sisistas vaevu kuuldavalt:
„Sa oled paheline, hijo de puta3.“ Preestri näost peegeldus jõuetus ja põlgus ning ta tõdes, et armastusest vihkamiseni on vaid üks samm.
Rosa Barcelona Mai 1950
Juba paar nädalat tundis Rosa, et 13. sünnipäevaks saadud kingad kippusid väikeseks jääma, kuid isa käest uusi – olgugi et kellegi poolt juba kantud – jalavarje ta küsida ei julgenud. Ta istus väsinult pargipingile, võttis kingad jalast ja sirutas pöiad pikalt ette. Tegi parema jalalabaga neli-viis pööret paremale ja siis sama palju vasakule. Veri hakkas kiiremini liikuma ja tekitas jalgades mõnusa surina.
Tantsutunnid senjoora Garcia juures, kelle klassist ta just viis minutit tagasi väljus, olid väsitavad, täis pinget ja tüdrukute omavahelist nääklemist. Pikk ja kõhetu õpetajanna, kes tunni alguses hingelõikava sõnavalinguga tüdrukud korralikult läbi nahutas, oli karm ja elegantne vanatüdruk. Kunagine ilu oli teda sammhaaval hülgamas, sellest oli veel alles vaid korralik juuksepahmakas ja pikaripsmelised kastanpruunid silmad. Kuigi senjoora kehahoiakust õhkus graatsiat ja tugevat treenitust, kippus nahk tema käsivartel lotendama nagu väljaveninud sviiter ning paksu puudrikorra alla peidetud näonahk oli kuiv ja kortsus.
Kolmkümmend aastat tüdrukuid tantsima õpetanud naise keel võis noorte tantsijannahakatiste juhendamisel liikuda sama sujuvalt või teravalt nagu tema käed või jalad. Pedagoogilisele sõnavalikule ta suurt tähelepanu ei pööranud.
„Miks sa tammud nagu väsinud turuhoor, mu kallike! Parem käsi peab liikuma sujuvalt üles…“ manitses ta ühte oma kasvandikest, tehes vasaku käega sujuva liigutuse. „Niiiii…” venitas ta ja tundus, justkui oleks see ülipikk „niiiii“ muutnud ta liigutuse elastsemaks.
Kustunud koniga suitsupitsi näppude vahel hoidev senjoora Garcia liikus mööda saali närviliselt, kuid elegantselt. Enda rahustamiseks klõbistas ta kastanjettidega. Tunni lõppedes käsutas ta noored tantsijannad ühele joonele. „Sina.“ Ta pidas pausi, mõõtis Rosa karmi pilguga pealaest jalatallani üle ja jätkas:
„Sa pead hakkama ka oma peaga tööd tegema. Mitte ainult jalgade, puusade ja kätega. Sa pead mõistma, et sinu ilmes, mõistad, sinu näos puuduvad emotsioonid.“ Ta tegi Rosale mesimagusat nägu, et oma jutule sobivalt diplomaatilist punkti panna. Rosa naeratas, kuigi kurgus kipitasid tal paar enesehaletsuspisarat. Ta neelas need alla, kuigi oleks parema meelega senjoora Garcia kleidisabasse välja nutnud.
Rosa pistis pitsitavad kingad jalga tagasi ja triikis käega kortsunud kleidisaba. Teekond tantsukoolist koju oli talle pealuusse kulunud. Alati needsamad Barcelona tänavad, kõnniteedel põõnavad koeravolaskid ja avatud akendest kostvad vestluskatked. Kuid täna otsustas ta kodutee huvitavamaks teha ja keeras Gironalt Valencia tänavale, et mitte mööda pikka ja laia d’Aragod koju minna.
Pärastlõunane linn tundus uimase ja mahajäetuna – tänavad olid peaaegu inimtühjad ja ärid siestaks või juba nädalavahetuseks suletud. Mingeid elumärke õhkus vaid kõrtside avatud ustest, kust imbus tänavale toiduaroome. Seal tegid mehed veini rüübates ja lärmakalt doominot mängides õhtusöögini aega parajaks.
Rosa peatus ühe tasca4 ukse ees, kus kolm meest lauas istusid ja mõtlikul ilmel tühje veiniklaase põrnitsesid. Talle tundus, et meeste vestlus oli lõppenud poole sõna pealt, nagu oleks must kass nende vahelt läbi jooksnud. Rosa jäi vaatama kõrtsi seinal tiksuvat kella, mis näitas neli ja kakskümmend minutit. Ta jälgis, kuidas pendel edasitagasi liikus, ja toetas end ettevaatlikult uksepiidale, et hetkekski nautida baarist tänavale pugevat jahedamat tuuletõmmet. Väljas oli kuum, õhk seisis ja kingad pigistasid. Piiga oleks tahtnud laua taha istuda, kingad jalast võtta ja sidrunilimonaadi tellida. Väikeste mullikestega kihisevast veest mõeldes tundis ta, kuidas kurk kuivas.
„Noia5, mis sa tahad?“ katkestas Rosa unelemise lauas istuva valges särgis mehe küsimus. Kahtlemata oli see suunatud temale. Ei sees ega väljas olnud näha teisi tüdrukuid, keda mees hüüda oleks võinud.
„Noia?“ mõtles Rosa ja tajus, et mees oli teda kõnetanud katalaani keeles. Keeles, mille kõnelemine tänaval ja avalikes kohtades oli keelatud. Teda haaras hirm ja midagi vastamata kiirustas ta mööda Valencia tänavat kodu poole. Kiirel sammul koju kõndides mõtles Rosa isa karmile õpetusele, et tütar katalaani keelt – mida pere keskel kõneldi – koduseinte vahelt välja ei viiks. Miks ta oma emakeeles kõnelda ei tohi, seda isa pikalt ei seletanud. Ta ütles vaid, et hispaania keel on kaasaegsem
