style="font-size:15px;"> „Oled sa rahul?” küsis Luis, andes küsimusega tõuke, mis aitas neiul pakatavaid emotsioone välja paisata.
„Jah, väga… Tänan sind, Luis,” sõnas ta elavnedes.
Vaikides saatis noormees Rosa välisuksele ja suudles teda kergelt otsmikule. „Homme siis näeme!” sõnas ta hüvastijätuks. Ta pilgutas kelmikalt silma ja tema põskedele tekkisid naeratusest lohukesed, mida Rosa ei olnud ennist märganud. „Võib-olla Luis enne ei naeratanudki,“ mõtles õnnest tulvil neiu. Tema nägemused maailmast olid tihti laialivalguvad ja ebareaalsed nagu Salvador Dalí poolt lõuendile kantud hallutsinatsioonid.
Kristian Moskva Märts 1987
Kristian teadis, et mingil alal edasi jõudmiseks on vaja teatud varalist kindlustatust, et oleks võimalik oodata soodsaimat juhust ja mitte kahmata koera kombel esimesena ettejuhtuvast kondist. Kaupmees, kes on sunnitud elama peost suhu, ühe päeva kaupa, lõpetab pea alati halvasti. Teine, kes õigel ajal õiges kohas ja kel ärivaistu rohkem, saavutab kõrgema ja auväärsema positsiooni rahulolu ja üldise heakskiidu saatel. Sama elutarkus kehtis Kristiani arvates ka poliitikute ja varaste kohta, keda ajaloos pahatihti ekslikult ka suurteks riigi- ja ärimeesteks nimetati.
Kristian istus koos Sergeiga hotelli Belgrad baaris. Ta jälgis hoolega sisenevaid välismaalasi ja pidas silmas, ega mõni eriteenistuse nuhk ringi ei liikunud. Õhk tundus puhas olevat. Kristian ei tundnud erilist hirmu miilitsate ees, sest hotelli uksehoidjad, kelnerid ja baarmenid teadsid teda Moskvas töötava soomlasena.
Sergeil oli õigus: Kristian ei meenutanud näojoontelt ega käitumiselt venelast ega üldse nõukogude inimest. Kõik tema riided aluspüksteni välja olid pärit läänest ja ta rääkis vene keelt aktsendiga, mille päritolu oli raske tuvastada. Samas ei olnud Kristian kindel, kas mõni kadedust tundev kohalik äkki tema peale ei koputanud. Paar „ametivenda“ teadsid, et see kena välismaalase moodi noormees on tegelikult Eestist.
Kristian märkas, et baari astus lühike ja tüse neljakümnendates eluaastates mees, kelle kohta ta oli kuulnud, et tegu on Ameerikast pärit juudiga, kes maksab nõukogude rublade eest tunduvalt rohkem kui araablased või sakslased. Lisaks räägiti, et mees olevat homo. Ta läks mehe juurde, kummardus ta kohale ja sosistas talle midagi kõrva. Mees naeratas Kristianile meelitavalt ja nad leppisid kiiresti milleski kokku.
Tund enne südaööd oli ta paksu juudi ukse taga ja koputas.
„Sisse,“ kostis toast ja Kristian avas ukse.
Ameeriklane seisis keset tuba aluspükste väel, hoides ühes käes käterätikut. Kristian silmitses paksu meest, kelle karvane kõht rippus vedelalt üle aluspükste värvli. Mehe paremas kõrvas oli lehma kujutisega kõrvarõngas. Ka ta õlad ja selg olid karvased – mees oli suisa inetu. „Oh mis nõmedus,“ mõtles Kristian.
„Istu,“ naeratas mees, viipas käega voodile ja lisas, et ta läheb käib ruttu duši all.
Kristian vaatas toas uurivalt ringi ega teadnud, mida teha. „Kas ta peab mind prostituudiks, et mulle nii kavalalt naeratas?“ mõtles Kristian. Tal ei olnud mingit soovi sellise peletisega voodisse minna. Kristian teadis, et paljud lääne kauboid pidasid vene poisse kergelt ostetavaks. Muidugi oli neil mõnes mõttes õigus. Ka Kristian tundis paari kutti, kes seksi raha vastu vahetasid. Gorki tänaval asuvas Artistitšeskaja kohvikus käis igasugust rahvast, nende hulgas ka homoprostituute. Kristian ei mõistnud neid hukka, kuid endale ta seda ametit sobivaks ei pidanud. Muidugi poleks tal olnud midagi selle vastu, kui tema teele oleks sattunud mõni läänest pärit kutt, kellega oleks tekkinud midagi enamat kui tühipaljas seks.
Toolil ja laias kaheinimesesängis vedelesid mehe riided. Ta ruuduline kangaskohver oli avatult keset tuba ning selle sees olid särgid, püksid, jalatsid ja suitsuplokid segamini pööratud. „Ju ta otsis midagi oma kohvrist,“ mõtles Kristian pikemalt juurdlemata.
Mees oli juba ligi kümme minutit duši all olnud ja sealt kostis endiselt vee sulinat. Kristian kaalus juba, et minema minna, kuid just siis astus mees vannitoast välja ja tuli Kristiani poole. Ta oli alasti ja sügas oma kotte, näol kaval ilme. Kristianil hakkas kõhe.
„Kui palju sa siis rublasid tahad?“ päris Kristian. Tal oli kaasas vaid viissada rubla.
„Äkki ma ei tahagi rublasid?“ küsis mees ja paljastas hambad võikaks irveks.
„Mida siis?“ päris Kristian. Ta tundis, et ei suuda enam närvilisust varjata. Ameeriklases oli midagi äärmiselt ebameeldivat.
„Tahad arvata?“ päris mees ja lasi käega üle kõhu.
„Ma ei taha midagi arvata… Me rääkisime sellest, et sa tahad dollareid vahetada. Selleks ma siia tulin,“ ütles Kristian selgelt välja.
Mees tuli talle lähemale ja mudis oma mune. Ta silmad põlesid ja riist jõnksatas nähtavalt.
Kristian tundis, et nüüd on viimane hetk sealt minema joosta. Ta tõusis, kuid mees hakkas end tema vastu suruma.
„Ma maksan ka selle eest,“ lausus ta ja raputas oma riista.
Kristian oleks tahtnud oksendada. Kogu olukord mõjus alandavalt ja odavalt. Ta ei olnud ka mingis erilises mängutujus, et mehele kerge ninanips anda.
„Unista edasi,“ sõnas ta õlgu kehitades.
Mees ägestus ja püüdis Kristianit voodisse pikali tõugata, kuid too hüppas eest ära ja paks kere maandus vetruvale madratsile. Kristian ei hakanud pikalt kaaluma, vaid tormas uksest välja. Ta kiirustas mööda inimtühja koridori lifti juurde ja vajutas rohelisele nupule. Lahti jäänud numbritoa ukseaugust kostis ameeriklase kisa:
„Ta tahtis mind röövida… vene varas selline… raisk…“
Kui miilits seda kuuleks, ootaks mind kindel sõit jaoskonda, teadis Kristian. Välismaalase sõna oli alati tugevam kui sotsialismiriigi kodaniku oma. Ta tundis, kuidas kuumalained läbisid ta keha. „Kurat, pääseks siit vaid rutem minema,“ vasardas ta peas. Lifti tulekule eelnenud sekundid kestsid kauem kui terve igaviku.
Liftist väljus Kristian juba stoilisel ilmel. Ükski närv tema kehas ei reetnud ärevust, mida ta aastate jooksul maha suruma oli õppinud.
Fuajees soovis ta uksehoidjale naeratades: „Good night“ ja hotellist lahkudes peegeldus tema ilmest vaid erakordne rahulolu.
Tänaval, märtsikuise Moskva öö niisket ja karget õhku hingates, ohkas ta rahunenult. Talle meenusid närvesöövad seigad sealsamas hotellis. Paari nädala tagune amfetamiinide müük soomlastele, kaheteistkümne sakslasega restorani laua ääres Saksa markade vahetamine ja ikoonide peitmine ühe austerlase tuppa, kes talle võtme oli andnud. Kõik need seigad muutsid ta rahutuks. Lootes jõuda viimase metroo peale, kiirendas ta sammu. „Kiiresti, kiiresti koju,“ vasardas ta peas mõte, tekitades illusiooni turvalisest kodust, kus oli vaid neli seina, säng ja ootamas sõber Sergei.
Antonio Ciudad de México Aprill 1992
Cayaocánis asuva kõrge müüriga piiratud maja hooviväraval oli nimesilt – Peter ja Maria Martinez. Antonio vajutas väravakella nuppu kaks korda. Umbes minuti möödudes kuulis ta, kuidas maja uks avanes ja tädi Maria juba kaugelt hõikas: „Tulen, tulen!” Varsti käis klõpsatus ja tädi avas mustaks võõbatud raske metallvärava.
„Antonio, pojake, me juba ootasime sind,” lausus ta hoolivalt ja embas noormeest. Antonio,
