teised.
Mare tuli kardina tagant välja ning istus poja ja tütre vahele.
„Kust sa need teksased saad?“ alustas kolmekümne kuue aastane naine Kristiani poole pöördudes juttu.
Mare teadis: et osta läänes valmistatud teksaseid, mida Nõukogude Liidu kaubandusvõrgus lihtsalt ei müüdud, pidi tundma Viru hotelli ärimehi. Sotsialistlikus mõistes spekulantidest kurjategijaid või halturtšikuid. Viru hotell, mille uksed olid avatud ainult välismaistele turistidele, pakkus selle suursuguse majutusasutuse töötajatele unikaalset võimalust osta turistide käest seda, mis neil üle jääma kippus või oli toodud kaasa rahategemise eesmärgil – sukkpükse, kingi, hambapastat, teksaseid ja palju muud, mis Nõukogude Liidu kodanikes nõudlust tekitas. Paljudel Viru hotelli töötajatel, kes KGB valvsa silma all igapäevast leiba teenisid, tekkisid aastate jooksul omad „agendid“, kes tõid neile tellimuse peale Soomest ja Rootsist kõike seda, mida maailma võimsaimas riigis saada ei olnud. Kuid neid „ärimehi“ valitses pidev oht – vaba ettevõtlus ehk äritsemine oli kommunismiriigis keelatud. Kes sellele patusele teele oli sattunud, pidi astuma verejanulise rahvakohtu ette, kes ei halastanud õele ega vennale.
Pahamaiguline lääne kaup, mis salaja riiki toimetati, oli erakordselt kallis. Teksapükste hind võttis lihtsal inimesel silme eest mustaks, sest üle poole kuupalga maksva püksipaari asemel võis osta kümneid kodumaiseid viigipükse. Isegi Marlboro reklaamiga kilekoti eest pidi ohverdama viis kuni kümme rubla. Ka Marel oli üks värviline välismaine kilekott, mida ta hoolikalt riidekapis pesu juures hoidis ja isegi kasutada ei raatsinud.
„Virust ostan,“ vastas Kristian tähtsalt, olles hetke vastusega viivitanud.
„Kuidas? Kas sa tunned Viru ärikaid?“ erutus Mare.
„Tunnen jah,“ tuli Kristiani suust loid vastus.
See pani Mare muretsema. Ta vaimusilmas jooksis õudusfilm, kuidas miilitsad nabivad ta poja Viru hotelli juures kinni ja viivad ta jaoskonda, kuhu siis Mare peab talle järele minema ning kust ta oma poja läbipekstuna leiab. Ta oli televiisorist korduvalt näinud, kuidas halturtšikuid paljastati ja nõukogude korra rikkumise eest kongi pisteti.
„Aga me saame kokku ABC neljanda juures,” ütles Kristian ema mõtteid lugedes.
Seik, et nad ei kohtu mitte Viru hotelli juures, rahustas Maret pisut. ABC oli Tallinna toidukaupluste kett ja nende juurde miilitsatel reeglina asja ei olnud.
Uued Montana teksapüksid, mis olid pakitud meeldivalt krõbisevasse kilesse, pistis Kristian kiiresti koolikotti. Lisaks teksastele sai ta Kalevi käest paar Rootsi seltskonnaajakirja, mis ta pargipingil istudes kiiresti läbi lappas. Kõik nendel värvilistel piltidel nähtu ajas ta ärevusse – ilusad autod, majad, riided ja kenad naeratavad inimesed.
Kristian tundis pakitsevat viha ümbritseva vastu ja iha millegi kättesaamatu – vabaduse järele. Trollibussis koju sõites tegi ta kindla otsuse: ta peab Eestist minema pääsema, juhtugu see aasta, kahe või kümne pärast. See mõte küpses ja kinnistus temas iga päevaga, andmata rahu ööl ega päeval. Ta oli valmis kas või eluga riskima, sest vanglamüüride vahelt paistev päike ei ole see, mis vabas maailmas.
Antonio Ciudad de México Aprill 1978
Santa Teresa kiriku peapreester Juan oli just keskpäevase missa lõpetanud ja valmistus oma kabinetti minema. Pühakojas valitseva haudvaikuse katkestasid vaid tuhmid kolksatused, mis tekkisid üksikute müntide poetamisest kirikulaekasse.
Mõne sammu kaugusel suurest ja raskest uksest, mille kaudu jumalasulased kirikusse sisse ja välja voorisid, seisid naine ja poiss, kes rääkisid väga tasasel häälel. Tumesinist puuvillast jakki ja seelikut kandva keskealise naise näos oli näha sulaselget erutust. Ta hoidis kramplikult kinni poisi käest ja tema kehahoiakust oli näha, et tal oli kange soov kirikust kiiresti välja pääseda. Poiss seevastu seisis jonnakalt paigal, pea kuklas, ja vaatas naisele otsa. Vaikselt, kuid enesekindlalt sõnas ta: „Ema, ma tahan temaga rääkida!“ Poisi toon oli nõudlik ja vastuvaidlemist välistav.
Kuid naine püüdis säilitada rahu ja keelitas last: „Antonio, pojake, härra Juanil ei ole täna aega sinuga rääkida.“ Ta püüdis naeratada, et olukorda mingitki lepitust tuua, kuid see ebaõnnestus.
Preester Juan Gonzales, kes oli naist ja poissi vargsi jälginud, liikus vaikselt, kuid kiirel sammul Alexandra ja Antonio poole. Tema näost oli näha, et miski häiris teda – parem põsk ja veresooned ta kaelal tõmblesid.
Isa Juan oli tugeva kehaehitusega neljakümne kaheksa aastane mees, kelle tihedatesse süsimustadesse juustesse olid mõne aasta eest hakanud üksikud hõbedased karvad tekkima. Preestri ümaras näos ei olnud märgata kortse, kuid miski jättis temast range või kurja inimese mulje. Võib-olla oli see tema suu. Ta huuled olid peenikesed ja veretud, moodustades kokkusurutult ühe pika kriipsu.
Alexandra ja tema poeg ei olnud Juanile võõrad – ta oli ristinud Antonio ja olnud Alexandrale lohutajaks tema esimese mehe surma järgsel leinaajal.
Jõudnud Alexandra ja tema pojani, vaatas preester mõlemale otsa ja küsis vaikselt:
„Kas midagi on juhtunud, mu kallid?“
„Ei ole midagi juhtunud,“ vastas Alexandra rutakalt, justkui põgenemiseks teed otsides. „Aga Antonio soovib rääkida teiega, mu härra,“ lisas ta vabandavalt.
Preester lasi otsival pilgul üle kiriku käia.
„Olgu, mul on pool tundi teie jaoks,” lausus ta ja hakkas liikuma trepi suunas, mis viis kiriku teisele korrusele. Ta kuulis veel, kuidas Antonio ema välja ootama saatis. Naine pomises midagi, kuid poiss sörkis juba kiirustades preestri sabas.
Preestrit häiris, kuidas Antonio oli ema käsutanud, kuid ta teadis, et kohe on tal võimalus kõige kohta kuulda ja küsida. Eelkõige seda, mis Antoniot vaevas või miks oli poisil vaja temaga just nelja silma all rääkida.
Jässakast põnnist oli paari aasta jooksul kasvanud ninatark ja kilavate silmadega poiss, tõdes preester, kui Antonio oli kirikuhärra kabineti ukse enda järel sulgenud ja selle ette puuslikuna seisma jäänud. Aeglasel sammul läks Juan akna juurde, millest avanes vaade pühakoja pisikesele sisehoovile. Justkui vastu tahtmist ja poisi poole seljaga seistes, pilk tusaselt aknast välja suunatud, küsis ta:
„Antonio, millest sa tahtsid minuga rääkida?“ Poiss vaikis ja preester pidi oma küsimust kordama. Ühtses taktis toksis Juan kuldsel sõrmusel ilutseva tumeda kalliskiviga vastu puidust aknalauda, nagu lugedes sekundeid, mis ta Antoniole vastamiseks oli andnud.
„Härra,“ lausus Antonio vaikselt. „Kas Jumal karistab ka lapsi?“
„Milleks selline küsimus?“ imestas Juan endiselt Antonio poole seljaga seistes.
„Meie teenija Maria José ütles mulle, et kui lapsed enne söömist käsi ei pese, poeb nende sisse pisike kurat ja tekitab põrgulikku valu,“ rääkis poiss, oodates vastust preestrilt, kes tema ema arvates oli tore ja tark mees.
„Valu on karistus,“ lisas laps teenijanna suust pärit tarkusetera.
Preester ei vastanud midagi, vaid muigas vaevumärgatavalt ja ükskõikselt, mis jäi endiselt ukse ees seisvale poisile märkamata.
Siis hakkas Antoniot huvitama, mida härra läbi akna näeb. Ta puges preestri ja aknalaua vahele ning nägi pisikest sisehoovi, kus oli kaks pinki, laud ja põrandal potid punakate pikavarreliste lilledega. Raskete kirikumüüride
