korraliku hariduse, mis tagaks soliidse ameti ning toimetuleku elus.
Haridus oli oluline mitmekülgseks isiksuseks saamisel. Minu õde lõpetas kõrgkooli, kuid mina jätsin selle pooleli, olles käinud kolm aastat Antiochi kolledžis.
Mina kasvasin üles Los Angeleses, Terry aga on pärit riigi teisest servast, New Yorgist. Ta käis siiski ka kaks aastat Californias kolledžis. Me kohtusime 1980. aastal, abiellusime 1987. aastal ning jätkasime mõlemad hipide 1960-ndatel ja 1970-ndatel propageeritud elulaadis.
Me olime kindlalt veendunud, et raha, see „räpaste kapitalisti-sigade” maksevahend, ei ole oluline. Paljud meie põlvkonnast olid raha vastu tõeliselt ükskõiksed. Palgapäevast palgapäevani elamine tundus loomulik ning suure raha kogumise kirg ei haaranud meid kunagi. Vaba armastus oli meie põlvkonna maksevahend. Me ei teadnud finantsasjust midagi ega olnud meil ka tahtmist õppida.
Viisteist aastat tagasi, ületades kolmekümnenda eluaasta piiri, töötasime filmialal. Mina olin operaatori abi ja sattunud sellele tööle juhuslikult. Minu isa, kes oli vabakutseline operaator ja lavastaja, oli pakkunud mulle võimalust sellel alal katsetada. Olin tegelnud graafika ja fotograafiaga ning olin nõus, kuna mul ei olnud parasjagu midagi muud käsil. Minu jaoks ei olnud see mingi eriline võimalus või samm edasi ihaldatud karjääriredelil. Töö tähendas mulle lihtsalt raha.
Ühel päeval tuli Terry minu juurde võtteplatsile ning talle jäi silma jumestuskunstniku tegevus. Talle meeldis see töö ning temast sai jumestuskunstnik ja abimodell.
Meid palgati tegema mitmeid reklaame, mis tähendas reisimist, ööbimist hotellides ja küllaltki pillavat elustiili. Me tegime küll ühe töö teise järel ja töötasime viisteist tundi päevas kümme kuni kakskümmend päeva kuus, kuid ülejäänud aeg oli meie. Me läksime randa ja kui tahtsime, mängisime tennist. Raha kulutamine oli eesmärk omaette. Meil oli väga tore elada ainult hetkele.
Pealtnäha oli see väga „vaba” ja vinge eluviis, kuid meie tegelikkus muutus hetkel, kui peaaegu neliteist aastat tagasi sündis meie poeg Jake. Tema saabumine oli kui vali äratuskell. Igasuguse tulevikuplaanita, ei olnud me kunagi arvestanud, mis meiega, veel vähem meie pojaga, võib juhtuda kümne või kahekümne aasta pärast. Meil oli rohkem kui 10 000 dollarit krediitkaardivõlgu ja vähem kui 500 dollarit säästusid. Meil ei olnud eesmärke, varasid, investeeringuid ega ka mingit pääseteed sellest lootusetust seisundist, kus end avastasime olevat. „Mida me nüüd teeme?” küsisime endalt.
Terry jäi lapsega koju ja mina töötasin. Kahjuks oli mu töögraafik hullumeelne. Vahel olin ühe korraga ära nädalate viisi. Selleks ajaks, kui Jake oli piisavalt vana, et küsida: „Kus isa on?”, tundsime end lõksus olevat. Ma ei saanud filmiärist lahkuda. Ma tundsin seda hästi ega kujutanud ette, et võiksin töötada mõnel muul alal, kui mind üldse sinna tööle oleks võetudki. Teadsime, et peame midagi muutma, kuid kust alustada?
Oli aeg suureks kasvada.
Teine kaader
Lubage, et kirjeldan teile lava. 1992. aastal olime Terryga valmis tegutsema oma finantstuleviku nimel ja proovima midagi teistsugust. Ühel päikselisel hommikul Californias kiigutasin pargis kiigel Jake’i. Üks teine isa tegi sedasama. Selles päevas oli juba midagi teisiti, sest kaks isa tööpäeval oma lastega pargis oli midagi ebatavalist.
Me hakkasime vestlema ja see mees rääkis mulle, et tegutseb Amway äris, mis tegeleb võrkturustusega. Tuli välja, et tema piirkond on Hawaiil, paigas, mida me mõlemad Terryga armastasime. Kui Terry temaga kohtus ja kuulis mehe seosest Hawaiiga, oli tema reaktsioon puhtalt emotsionaalne. Siin oli meie jaoks võimalus tagasi Hawaiile pääseda. Me tegime aga enamat.
Me hakkasime ehitama oma organisatsiooni, kuid ei loonud suurt võrgustikku allapoole, see tähendab, ei värvanud teisi inimesi organisatsiooni. Kuid sellest üritusest tuli välja midagi väga väärtuslikku. Just siis kui olime selleks valmis, õppisime, kuidas teha äri. Seminarid protsessi juhtimisest, juhised plaani koostamiseks, müügikoolitus ja terve nimekirja isiklikku arengut ning eduprintsiipe käsitlevate raamatute lugemine andis meile fantastilise õppimiskogemuse ja ergutas tohutut isiklikku kasvu. Me hakkasime suhtlema edukate inimestega, kellelt oli midagi õppida. Läbikäimine oma tarkusi jagavate miljonäridega avas meie meeled ja tõrjus välja meie kitsarinnalised vaated rahale. Teadasaamine, kuidas raha kasutada, lisaks sellele, kuidas rahamaailm toimib, oli meie jaoks meeli avardav kogemus.
Soovitatud raamatud olid eriti väärtuslikud. The Richest Man in Babylon („Babüloonia rikkaim mees”) avas tõeliselt meie silmad selles osas, kuidas me rahaga ringi olime käinud. Kaks aastat pärast selle raamatu lugemist olid kõik meie krediitkaardivõlad likvideeritud ja meie säästuarvel oli tuhandeid dollareid. Teine tohutult oluline raamat oli meie jaoks How to Win Friends and Influence People („Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi”, e. k. 1939 ja 1991, autor Dale Carnegie – Tõlk.). Selle lugemine andis meile oskused teiste inimestega hästi toimetulemiseks.
Olles õigel ajal õiges kohas – sel hetkel oli selleks kohaks kiigeplats pargis, sattusime ärialasele koolitusele. Nüüd olime lõpetanud oma finantshariduse esimese faasi. Mõtlesime, mida peaksime edasi tegema.
Kolmas kaader
Kuus aastat tagasi, kui asutasin teenindusäri, sai minust üksikisikust ettevõtja. Meid oli kokku kuus iseseisvat lepingupartnerit, kes projektipõhiselt tegelesid reklaamitootjate jaoks filmi töötlemisega videolindistuseks. Algselt oli mul partner, kelle osa ostsin lõpuks välja 2000. aasta kevadel. Kapitali investeerimata juhtisime kahel esimesel aastal oma äri meie maja ühest väikesest magamistoast. Alustuseks oli meil tarvis ainult arvutit, faksiaparaati, mobiiltelefoni ja peilerit. Olime kindlalt otsustanud üldkulusid madalal hoida ning väga rahul oma virtuaalkontoriga, kus kahekümne nelja tunniline kõne vastuvõtu teenus tegeles meie sissetulevate kõnedega. Telefonile vastas meie firma nimel inimene, kes võttis vastu sõnumi ning saatis mulle peilerile. Ma vastasin kõnele kohe.
Ma tegelesin kõigega: alates müügist ja arvete esitamisest kuni plaanide koostamiseni, väljaõppest kuni pühadekaartide saatmiseni. Minu kohuseks oli ka suurema osa koosolekute korraldamine. See oli väsitav.
Paari aasta eest palkasime osalise tööajaga kontoritöötaja, kes võttis üle igapäevased töökohustused, nagu arvete esitamine ja andmete sisestamine. Kuid isegi suure hulga abilistega, kes korraldasid koosolekuid, tuli mul siiski iga päev vastu võtta mitmeid otsuseid seoses planeerimise, personali ja finantsidega. Küsimus, mida kuulsin teistest enam, oli: „Mida sa tahad, et ma teeksin …”
Kasutades ära dot.com ekspressi kiiret arengut, kasutasime saada olevat reklaamiraha. Meil läks hästi ja otsustasime lõigata kasu aktsiaturu õitsengust.
Neljas kaader
Pärast minu vanavanemate surma, kes pärandasid mulle mõned tuhanded dollarid, investeerisime raha ühisfondidesse. Viis aastat tagasi, kui olime enda arvates saanud oma rahalise saatuse juhtimise enda kätesse, vahetasime ühisfondid üksikaktsiate vastu.
„Investeerimise” kahe esimese aasta jooksul kasvas meie portfell kenasti, olenemata sellest, mida tegime või ostsime. Üks kord tõusis see korraga 30 protsenti. Kolme aasta jooksul kasvatasime oma investeeringud, milles oli ka viis pensionifondi arvet, 80 000 dollarini. Mõningase uurimistöö järel arvasime, et oleme valinud tugevad ja usaldusväärsed firmad. Ostsime niisuguste firmade aktsiaid nagu AT&T, Dell, General Electric, DuPont, Kodak, GM, Berkshire Hathaway, Microsoft, Lucent, WorldCom ning ka mõne väiksema ja riskantsema firma aktsiaid.
Enesega rahul, ei jälginud ma enam oma portfelli piisavalt. Ka ei tutvunud ma põhjalikult finantsinformatsiooniga, mida
